Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail
Teema: Järjejutud / Seiklus / Põnevus

Twelve worlds[part 54] (8)

21.06.2011 13:36, x245 (Viimati luges: Anonüümne lugeja @ )
Lugemiseks kulub umbes: ( sõna)
Muuda teksti suurust: Aa+ Aa-

- - -

54.KATSED

Ärkasin umbes paar tundi hiljem.
Avasin oma tinarasked silmalaud ja vaatasin ringi. Olin kõledas ja pimedas kongis. See oli tilluke ning räpane. Ma lebasin kolme räbaldunud ja haiseva teki peal, mille all olid omakorda väike kiht õlesid. Mulle oli pea alla pandud kivikõva ning märg nutsakas, mis oli mu kahe peopesa suurune.
Proovisin end liigutada. Mu jalad olid veel veidi tuimad, kuid muidu mu kehaosad kõik liikusid. Sirutasin käsi ja kuulsin, kuidas raksus. Oh, kui palju aega oli möödas? Ma ei tahtnud ausalt öeldes sellele mõelda. Tõusin püsti ja kõndisin kongis ringi. Üleval oli väga väike pilu, kust paistis valgust. Kongi uks oli loomulikult trellidest. Trellid haisesid millegi väga vastiku järele – lõhn oli justkui hallitanud leiva, kopitanud linade, mädamuna ja märja puidu lõhna segu. Öak. Tõesti vastik.
Kõndisin nina kirtsudades trellide juurde ja piilusin välja. Nägin veel trellidega konge, mille nurkades istusid igasugused inimesed. Enamus vahtisid enda ette, enamus tukkus, pea seina vastu toetatud. Kongide vahel oli tume koridor, mille põrand oli samuti räpane. Kus ma küll olen?mõtlesin ma endamisi murelikult. Ja kui kaua olen ma siin olnud?
Eemaldusin trellidest ning istusin oma aseme peale, kus olin ärganud. Ihkasin teada, mis toimub. Kobasin enda ümber ja leidsin oma koolikoti. Imelik, kuid tore, et see siin on. Vähemalt on mingi meelelahutus – mis siis, et väike, mõtlesin ma võimalikult optimistlikult ning sobrasin kotis ringi, kuni leidsin telefoni. Vahtisin seda mõnda aega ja lõin siis klapi lahti. Kaks sõnumit oli ilmunud. Üks oli emalt ja teine Samanthalt. Avasin enne Samantha sõnumi. Seal oli kirjas:

Kuule, su ema muretseb, kus sa oled. Kus sa siis oled?
Su telefon oli välja lülitatud, kui ma helistasin.
Kui saad sõnumid kätte, siis palun helista oma emale, sest ta väga muretseb!
Sam.


Turtsatasin endamisi, sest ta kirjutas niimoodi nagu ta oleks minust vanem. Selline stiil sobis pigem vanematele või minu isale – igatahes mitte Samanthale. No, eks igal inimesel on omad veidrused, ütlesin ma endale ja avasin ema sõnumi. Seal oli kirjutatud:

Cameron!
Kus sa oled!?
Juba kolm tundi on möödas, sul on kool läbi ja sind pole kodus!
Tulin just töölt koju ja näen, et sind pole!
Mida see siis tähendab!?
Helistasin Samanthale ja ütlesin, et tema sulle helistaks. Ma loodan, et sa vähemalt oma sõbranna kõnesid vastu võtad!
Kohe, kui koju jõuad, määran sulle ajutise koduaresti.
Ema.


Väljusin sõnumite kaustast ja lõin klapi kinni. Näppisin telefoni mõtlikult. Hmm – ma olen juba kolm tundi ära olnud? Huvitav, kas midagi on üldse sel ajal toimunud ka või ma lihtsalt lebasklesin siin nohisedes?
Mõtted panid mu pea ringi käima ning ma toetusin seljaga vastu seina, telefoni mõtlikult käes kõigutades. Tegelikult ma ei tahtnudki koju minna, kuigi mul oli selleks kohustus. Ma tahtsin näha, mis edasi toimub. Tahtsin teada, kas olin siin põhjusega. Loomulikult oled sa siin põhjusega, sa tobu, ütlesin ma endale. Mida sa siis arvad – tulid siit niisama läbi või? Itsitasin selle mõtte peale.
Mul oli ikka meeles veel, et mul on erilised võimed. Minuga oli aasta tagasi nii palju asju juhtunud. Asju toimus ainult kaks kuud, kuigi toimus nii palju. Ma käisin vähemalt kolmes maailmas, nägin veidraid unenägusid, kohtusin Carliga, kolisin... Need mälestused ei kao mu peast veel nii pea...
Järsku kuulsin ma, kuidas ust avatakse. Kuulsin võtme kriginat ja siis vaikset kõlksatust, kui uks vastu seina põrkas. Oli kuulda minu poole tulevaid samme ja ma tõstsin aeglaselt pilgu. Sa oleksid pidanud seda teadma, ütlesin ma endale. Loomulikult on see tema.
See oli taas Cristella.
Cristella irvitas ning lausus: „On siin tore? Mõtlesin, et annan siin sulle kõige parema kongi, kui neid üldse siin on,“ - ta irvitas uuesti - „Ma loodan, et sul on siin mõnus.“
„Mul oleks siin veel mõnusam, kui ma teaks, mis siin toimub,“ kostsin ma jahedalt.
Irve Cristella näolt kadus. Ta sõnas enda taga olevale turskele mehele: „Võtke ta kaasa. Me lähme katseid tegema.“
Katseid? mõtlesin ma segadusse sattudes. Mis katseid? On see ohtlik? Füüsilisi? Vaimseid? Nii palju küsimusi keerles mu mõtetes. Turske mees astus lähemale ja võtis mu kätest kinni, lükates neid selja taha. Ma igaksjuhuks ei hakanud vastu, äkki saan ma seda enda kasuks pöörata? Mehel on veidi lõtv haare, ma väänan end lahti ja põgenen? Aga kuhu? ütles hääl mu peas. Sa ju tahtsid niikuinii näha, mis edasi juhtub. Nojah – see oli muidugi tõsi.
Me kõndisime kongist välja ja läksime mööda koridori edasi. Jõudsime puust ukse juurde, mille Cristella lahti lükkas. Esile ilmus suur ruum, mille keskel oli pikk ja lai laud. Laual oli õhuke heleroheline madrats ning laua küljes olid nahkrihmad. Neelatasin. Vot sellised katsed on. Sind pannakse lauale, kinnitatakse rihmadega laua külge ja siis juhtub midagi hirmsat. Ma tean küll neid filme – igast asju juhtub seal.
Turske mees tõstis mu kättpidi õhku ning ma rippusin lõdvalt. Ta asetas mu lauale ning kinnitas mind rihmadega laua külge nagu ma olin aimanud. Nägin silmanurgast, kuidas Cristella mingit nuppu vajutas ja siis minu juurde tuli. Minu kohale triivis väike lamp, mis pani mu silmad kissitama ning ma surusin käed rusikasse. Cristella pani mu silme ette musta maski ja ma nägin vaid musta pimedust. Mu süda põksus kiirelt – mis nüüd küll edasi saab? Rahu, ainult rahu, ütlesin ma endale rahustavalt, kuigi ma ei rahunenud sugugi. See saab kindlasti varsti läbi. Kuid ma ei saanud seda garanteerida, et see saab varsti läbi.
Siis hakkas mu keha surisema. Ma hakkasin vappuma, sest surisemine kasvas põlemiseks. Ma tahtsin karjuda, kuid ma ei karjunud. Hoidsin suu kinni, hambad kokku surutud. Põlemine lakkas sama kiiresti nagu oli tekkinud. Mu silmadelt eemaldati mask.
„Kuidas see võimalik on?“ kuulsin ma Cristellat ahhetamas. „Ta on puhtavereline! Täheverega! Ta on sündinud Kaheteistkümne Maailma valit.seja!“
„Misasja?“ ahhetasin ma, kuigi olin suures segaduses.

- - -

Autori kommentaar »

Jee! Veel üks osa sai Open Office's valmis!

Teavita ebasobivast sissekandest!

Autor:


-Beanbiten-

Kinkimine

 X 1
 X 0

» Fännid ( 1 )

 

Kommentaarid

nikike

NIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII HEAAAAAAAAAAAAAAAAAAA
 

LoveVidevik

Vägev! Uut!
 

-Beanbiten-

nikike - Tänx.
LoveVidevik - Okk.
 

sydameke98

Nagu ikka super hea . Ootan juba uut .
 

Arte25

superrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrr
 

sireloks

Kuidas sa oskad nii hästi kirjutada? Jälle on sul üks põnev osa valminud
 

-Beanbiten-

sydameke98 - Aitähh!
Arte25 - Tänx!
sireloks - Ma ei tea...
 

sireloks



 

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks pead sisse logima