Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail
Teema: Järjejutud / Seiklus / Põnevus

Twelve worlds[part 50]VIIMANE! (9)

16.06.2011 20:59, x194 (Viimati luges: Anonüümne lugeja @ )
Lugemiseks kulub umbes: ( sõna)
Muuda teksti suurust: Aa+ Aa-

- - -

50.ESIMENE LAHING

See oli see uus poiss.
Hingasin kiiresti sügavalt sisse ja välja. Tundsin, kuidas mu palged täiesti punaseks värvusid. Proovisin aina kiiremini asju korjata - ma hakkasin neid pigem uuesti pillama kui kokku korjama. Oh, mul on ikka nii piinlik! Tõusin püsti ja nägin, et poiss ulatab mulle ülejäänud asjad. Võtsin need vastu.
,,Aitäh," pomisesin ma, ikka veel punastades.
,,Palun," vastas poiss ja naeratas - tema valged hambad olid nii ilusad... ,,Muide, minu nimi on Alex, mis sinu nimi on?"
,,Mi-minu n-nimi on Cameron," puterdasin ma. Poisi naeratus pani mu pea ringi käima.
Järsku kell helises. Oi, ma pidin inglise keele klassi tõttama ja poiss pidi vist samuti klassi minema. Ma noogutasin kiiresti ja hakkasin edasi minema, kuid poiss peatas mu.
,,Oota," hüüdis poiss üle lärmi.
Pöördusin sügavalt sisse ja välja hingates ümber ja ütlesin: ,,Jah?"
,,Tahaksid sa minuga täna kell pool seitse pargis kokku saada?" päris Alex naeratades.
Mu põsed värvusid fuksiinpunaseks. ,,Ikka," kogelesin ma.
Alex naeratas. ,,Saame siis seal kokku," lausus ta ja jooksis oma sõprade juurde.
Kiirustasin ruttu inglise keele klassi ja nägin, kuidas teised mind jõllitavad. Nojah, eks fuksiinpunased põsed ei ole just igapäevaline nähtus. Sörkisin oma kohale ja viskasin asjad lauale. Istusin laua taha ja asetasin pea lauale.
,,Mis on?" küsis Samantha minu kõrval uudishimulikult.
Rääkisin talle sosistades loo ära ja lisasin sisinal: ,,Ära sellest mitte kellegile räägi!"
Samantha noogutas tõsiselt ja lubas: ,,Ei räägi. Aga see Janetile ei meeldiks..." Ta muigas. ,,Kas sa minu juurde saad pärast tulla?"
,,Jah," vastasin ma otsekohe.
Uks avanes ja õpetaja tuli sisse, me jäime Samanthaga vait. Keskendusin vaid pooleldi õpetaja jutule ja mõtlesin Alex'le. Mul on täna temaga kokkusaamine, mõtlesin ma õnnelikult. Ja Janet ei saanudki Alex't oma käpa alla!
- - -
Koolikell kuulutas koolipäeva lõppu. Me tormasime Samanthaga kiiresti ühiskonna klassist välja, vaevu kuuldes härra Brand'i, kes hüüdis meile järele kodutööd. Ah, me saame ju e-koolist ka järele vaadata, mõtlesin ma endamisi ärritunult ja surusin käed kõrvadele, et mitte kuulda härra Brand'i. Ilmselt Samantha mõtles minuga samasid mõtteid, sest tal oli samuti selline nägu ees nagu ma-saan-ju-kodutööd-ise-ka-vaadata-tänan-väga.
Kui me garderoobi sööstsime, nägin ma trepi peal Alex't. Mu põsed värvusid seekord ainult punakaks. Naeratasin talle ja kohe meenus mulle kokkusaamine temaga. Ma olin lihtsalt nii õnnelik - kas miski üldse saab rikkuda minu ja tema vahelist suhet?
Sikutasin oma jaki kiiresti selga ja toppisin tossud jalga. Ootasin kannatamatult, kuni Samantha oma õhukese lilla salliga mässas ja jakki peale sikutas. Tammusin kannatamatult jalalt jalale, kui Samantha oma saapalukuga jännas.
,,Tee juba kiiresti!" nähvasin ma.
,,Mis on?" küsis Samantha imestunult. ,,Kuhu meil kiiret on?"
,,Vabandust," pomisesin ma - ma olin tõesti üle piiri läinud.
,,Pole midagi."
Me läksime Samanthaga õue ja mässasime tugeva tuulega, mis meile otse vastu puhus. Nägin Alex't, kes istus oma džiibi kapotil. Samantha vaatas mind kavalalt.
,,Ta tõesti meeldib sulle, on ju?" ütles ta kavalalt.
Ma punastasin. ,,Jah, mis siis?"
,,Ole lihtsalt valmis Janet'ga võitlema tema eest, kui ta sulle midagi enamat tähendab," lausus sõbranna lihtsalt.
Me kõndisime Samanthaga mööda tänavat, maast ja ilmast vesteldes. Me vestlesime kolmel teemal - Alex'st, tundidest ja proua Froggatist. Olime märkamatult jõudnud Samantha kodutänavale ja paari minuti pärast läksime me juba tema majauksest sisse. Lippasime kööki.
,,Teeme jäätisekokteili?" pakkus Samantha.
,,Olgu," nõustusin ma.
Samantha tegi umbes viieteistkümne minutiga kokteilid valmis ja me viisime need teisele korrusele. Jooksime Samantha tuppa ja potsatasime istuma - mina istusin Samantha voodile ja Samantha istus maha. Luristasime oma jäätisekokteile ja vestlesime rõõmsalt. Nii et meid pani tõesti ehmatama hääl, mis kostis meie juurest.
,,Siin te oletegi," ütles kuidagi tuttav hääl.
Me kiljatasime Samanthaga. Samantha pillas jäätisekokteiliklaasi käest ja selle sisu valgus põrandale. Ma aga hoidsin oma klaasi kangelt ja kindlalt käes. Ma vaatasin mingit läbipaistvat keerist, mille keskel hõljus tüdruku nägu. Tüdrukul oli hele nahk ja värvilised silmad.
Järsku ma karjatasin. Pillasin oma klaasi samuti käest ja see lendas klirinal põrandale. Veeresin põrandale ja hakkasin tõmblema. Rahutult. Juskui piinades. Ma tundsin, kuidas mu sees käis jusktui põlemine ja mööda mu meelekohti jooksis tulikuum jutt. Väristasin õlgu - see oli lihtsalt jube. Siis hakkasid läbi pea käima igasugused kujutluspildid ja mälestused - surin, marmorkauss, see tüdruku nägu, helesinine valgus, voodi kargas õhku, hall toss minu ümber keerlemas... Siis käis justkui plahvatus mu meeltes - mingi teedeummik sai vabaks ja autod sõitsid sellel edasi. Mul tuli meelde, mis oli tegelikult kogu aeg juhtunud. Ma mäletasin nüüd, kes ma olen.
,,Marissa," sosistasin ma tüdruku nägu vaadates - loomulikult oli see Marissa.
Nägin ka, kuidas Samantha tõmbles ja siis lõdvaks sai. Ka tema mäletas. Mäletas, et ta oskab hüpnotiseerida, mäletas, et ta oli eile vaevu eluga pääsenud. Mulle tuli meelde ka Cristella ja tema nurjunud kavatsus mind tappa. Mulle tuli meelde, et Carl päästis mu. Carl...
,,Lahing algas," sõnas Marissa kiiresti. ,,Sõdalased ja krahvinna Ellesmera on hakanud vallutama Hingede Maailma. Te peate ruttu tulema."
,,Aga mina oskan ju ainult hüpnotiseerida," ütles Samantha jahmunult. Ta kiljatas siis. Tema keha lõi hõõguma. Tema käed leegitsesid.
,,Enam mitte," lausus Marissa rahulikult. ,,Nüüd on sul ka tulevägi. Tulge, puutudage portaali."
Seejärel Marissa nägu kadus. Ma tõusin Samanthaga otsemaid püsti ja kiirustasime portaalile lähemale. Ma vaatasin portaali otsusekindlalt, kuid Samantha oli kõhklev.
,,Sina ennem," ütles Samantha.
Ma raputasin pead. ,,Koos," laususin ma kindlalt ja võtsin Samantha käest kinni.
,,Koos," nõustus Samantha ja võttis käe vastu. Me puudutasime samal hetkel portaali ja keerlesime selle läbipaistvas sisemuses.
Portaalis keerlemine võttis seekord vähem aega. Peaaegu kohe prantsatasime me kõhuli vastu külma kivipõrandat. Mu pea kumises kohutavalt. Nägin, et oleme jälle selles suures saalis, kus olid need kolm trooni. Naine, mees ja lord Horeos istusid troonidel ja vaatasid meid pingsalt. Kohal oli veel kümme inimest. Nii väike sõjavägi?
,,Tore, et nad kohal on," lausus lord Horeos kiiresti ja tema hääles oli kõlamas väike rõõmsusenoot. ,,Nüüd räägime, mis lahing see on."
Naine hakkas rääkima: ,,See on lahing, mille käigus tahavad krahvinna Ellesmera ja tema sõjavägi vallutada Hingede Maailma. Nad hakkavad seda tegema umbes viieteistkümne minuti pärast. Meie ülesandeks on see sõjavägi hävitada või taganema panna. Kui võimalik on, siis ka krahvinna."
,,Miks meil suuremat sõjaväge pole?" pärisin ma kulmu kortsutades.
,,Sest meil olete teie," selgitas lord Horeos naeratades. Ma ei naeratanud vastu - mina ja Samantha peaksime põhimõtteliselt kahekesi selle hiiglasliku sõjaväe taganema panema või hävitama? Ja krahvinna samuti?
,,Hakkame kohe liikuma," ütles Marissa kindlalt. ,,Nüüd või mitte kunagi."
,,Olgu siis peale," ohkas lord Horeos ja viipas käega.
Nägin, kuidas punakas kuppel laskus minu, Samantha ja ülejäänute peale. Ka naine, mees ja lord Horeos jäid selle sisse. Horeose sõrmed olid pingul ja järsku nipsutas ta sõrmi. Tundsin, kuidas minu sees justkui miski plaksatas. Siis ümbrus kadus ja me olime taas Hingede Maailmas.
Kuulsin, et igalpool kriisati ja karjuti. Meie lähedal marssisid relvastatud ja raudrüüdes olevad sõdurid. Nende õlal olid odad ja vööl rippusid neil läikivad mõõgad. Ma hingasin kiiresti sisse ja välja. Oh - ma olin nii närvis! Mina, Samantha, lordid - või kes iganes nad olid - ja ülejäänud olime varjunud hiiglasliku põõsastiku taha.
,,Nüüd see algab," sõnas lord Horeos vaikselt. ,,See esimene lahing."
Ja siis sööstis ta põõsastikust välja, mõõk pea kohal. Turtsatasin hääletult - see paistis kõik nii koomiline. Teised järgnesid talle ja hakkasid võitlema. Nüüd oli sõdurite tähelepanu täiesti neid ründavale salgale kinnitunud. Nad röökisid, võitlesid, proovisid tappa, kuigi surid hoopis ise.
Me tulime Samanthaga põõsastikust vaikselt välja. Me kõndisime üle lagendiku nagu vaimud. Tundsin end väga imelikult. Nagu jumalana. Ma sirutasin käed ette, tundsin surinat ja juba sähvataski erklilla välk. Sõdurid karjatasid ja tõstsid käed pea kohale.
Samantha sirutas samuti käed ette ja tema peopesadest vallandusid hiiglaslikud purpunased tuleleegid, mis liikusid väga kiiresti sõdurite poole. See libises nendest läbi, kuid nad kukkusid surnult maha. Vaatasin seda jõllitades, kuid asusin ise ka tegutsema. Mu peopesadest vallandus jäine õhk, mis külmutas sõdurid kangeks. Nad jäätusid.
Järsku nägin ma väikest torni, mis eemal seisis. Torn oli kivilahmakatest ehitatud ja selle otsas lehvis smaragdroheline lipp, millel oli kujutatud kuldset südant, millest oli läbi tunginug hõbedane nuga. See tundus kuidagi tuttav, kuigi ma polnud seda kunagi näinud. Üleval oli ilma klaasideta aken, millest paistis krahvinna Ellesmera pea. Ta irvitas. Tornil oli uks samuti olemas.
Tonksasin küünarnukiga Samanthat, kes oli ametis oma tule va#!?!#emisega. Sisistasin metsikult: ,,Vaata, krahvinna Ellesmera on seal!"
Alguses ei teinud Samantha minust välja. Kuid siis, kui ma teda ribidesse müksasin, pööras ta tähelepanu minule. Ütlesin, kus krahvinna Ellesmera on ja näitasin torni poole, mida Samantha ennem märganud polnud. Samantha vaatas mind küsivalt.
,,Miks me peame seda naist tapma?" küsis ta.
,,Ta on krahvinna Ellesmera, kellest lord Horeos rääkis!" sisistasin ma. Kibelesin täiega krahvinna tapma minema.
,,Aaa..." Samantha näole ilmus mõistmine. ,,Ah soo, lähme siis!"
Samantha katkestas ühe sõduri salga põletamise ja järgnes mulle. Ma jooksin nii kiiresti kui sain torni ukse juurde ja logistasin hõbedast link. Kurat, lukus. Tundsin endas surinat ja lõin jalaga ukse pilbasteks.
,,Oh," ahhetas Samantha minu taga ja see oli imetlust täis. Ma punastasin kergelt ja jooksin edasi.
Torni keskel oli väike puust keerdtrepp, mis läks väikeseid ringe tehes ülespoole. Ma ronisin võimalikult kiiresti trepist ülesse, hingeldav Samantha kannul. Trepp nagises kohutavalt ja mind poleks imestanud, kui see oleks meie jooksmise all kokku varisenud. Seepärast olin koguaeg valvel.
Torni tipus oli väike jupp kivipõrandat ja ma astusin sellele kiiresti. Kivipõranda jupist kukkus alla kivikesi. Meiest kahekümne sentimeetri kaugusel oli tilluke uks, mille ma kohe eest tõmbasin. Viskasin selle trepist alla. Olime Samanthaga väikeses ruumis, mis paistis mingi vaatluspaik olevat. Krahvinna Ellesmera seisis klaasideta akna juures, näol irve.
Ruumis oli kaks tooli, tilluke laud, õhuke madrats ja eemal vedeles kolm banaanikoort ja kaks õunasüdamikku. Küllap oli krahvinna Ellesmera siin ööbinud, kuid see polnud tõenäoline.
Astusin krahvinnale lähemale ja sisistasin: ,,Su lips on läbi, krahvinna!"
Krahvinna Ellesmera irvitas õelalt ja viskas vastu: ,,Või nii? Minu arust on hoopis sul lips läbi!"
Krahvinna tõstis oma käe ette ja taas helendas tema peopesa helesiniselt. Küllap oli see mingi tapmisvägi või midagi säärast. Ma tõstsin samuti käe ette ja mu peopesa helendas hoopis süsimustalt. Samantha sirutas minu eeskuju järgides käe ja tema peopesa sädeles oranžikalt - tulevägi, mis muu?
Esimest korda nägin ma krahvinna Ellesmera näol paanikat. Ei, see oli liialdatud. Lihtsalt närviline. Ta vaatas põgenemisteed otsides ringi, sest ta juba nägi, et oli vähemuses. Ta pilk libises akna poole, kuid ma pilgutasin silmi ja akna ees olid juba puust luugid.
,,Sa ei saa põgeneda," sosistas seekord Samantha. Ma noogutasin.
,,No tapke mind juba!" karjatas krahvinna hüsteeriliselt. ,,Mida te viivitate, ei oska tappa või!?"
Ta õrritas meid. See hüsteeria tema hääles oli teeseldud. Ta oli ainult närvis - ta polnud hüsteerias. Mina aga tahtsin krahvinna tapmisega viivitada - ta oli selle ära teeninud. Astusin sammu võrra lähemale.
Äkki Samantha karjatas: ,,Cameron, torn põleb!"
,,Mida!?"
Vaatasin seljataha. Uks juba leegitses. Kiviseinu limpsisid sinakad leegid, mis paistsid üsna ohtlikud olevat. Seda siis krahvinna oligi sepitsenud. Ta teeskles, et kardab ja on hüsteerias - tegelikult süütas ta tule ja proovis meid tappa nii, et me ei oleks seda Samanthaga isegi märganud.
Nüüd tuli teha kõike kiiresti. Mu peopesast väljus süsimust elektriline välk ja tabas krahvinna Ellesmerat rindu. Krahvinna ahmis õhku, kui ka Samantha vägi teda rindu tabas. Krahvinna paiskus tahapoole, luugid lendasid lahti ja krahvinna lendas läbi klaasideta akna.
Me kiirustasime akna juurde ja vaatasime krahvinna Ellesmerat. Ta langes justkui aegluubis - see polnud talutav. Ma hingasin sügavalt sisse ja välja. See oli esimene kord, kui ma kedagi tõsiselt tapsin. Järsku kuulsin ma Samantha karjatust - tuli oli jõudnud meieni.
,,Aknast välja!" röögatasin ma ja hüppasin aknalauale, Samantha hüppas samuti.
,,Nüüd!" karjusin ma ja tõukasin end aknalauast lahti.
Lendasin läbi akna, kuid ma olin liiga lähedal - ma pidin kaugemale lendama, sest muidu oleks torn meid kukkudes lömastanud. Haarasin Samantha käest kinni ja tundsin surinat. Siis hakkasime me Samanthaga lillakalt helendama ja vuhisesime kiiresti edasi. Siis ma rohkem ei suutnud, põrutasime järsult vastu maad, korraks ka üles põrgates.
Veeresin hingetult eemale. Vaatasin jõuetult üles. Sõdurid lamasid kõik maas, argpüksid panid kiiresti plehku. Krahvinna laip lebas maha langenud torni all. Me olime võitnud. Me olime saavutanud võidu Esimeses Lahingus. Vajusin kurnatult kokku.

Lõpp - Praeguseks. :)

See oligi lõppude lõpuks esimene hooaeg. Päris pikk, eks ju? Arvan, et teen vb veel ühe järjeka või siis mõne lühijutu ja siis jätkan seda juttu. See pole kaugeltki lõppenud, seda võin ma teile öelda... :) Epiloogi ma ei lisa, aga lisa teen.

Autori kommentaar »

14 167 tähte - vau. :)

Teavita ebasobivast sissekandest!

Autor:


-Beanbiten-

Kinkimine

 X 0
 X 0

» Fännid ( 2 )

 

Kommentaarid

Kennu1998

kus sul kõik teised alates esimesest lõpetades ma ei tea mis numbriga.
Kus need siis on.Tahtsin just lugema hakkata seda aga ei tea kust alustada
 

-Beanbiten-

Pane otsingusse SnowWitheGirl ja seal need on. Muutsin vahepeal kasutaja nime, sorry.
 

LoveVidevik

Nii lahe, kahju, et esimene hooaeg läbi sai.
 

-Beanbiten-

Jahm.
 

nikike

pliiiiiiiiiiiiiiiiiiiiis jätkaaaaaaaaaaaaaaaaaaaa jubaaaaaaa
 

TwilightSaga

Super vinge !!!
 

-Beanbiten-

nikike - Ma ei jätka praegu, sest ma tahan muusi asju ka kirjutada.
TwilightSaga - Suur aitäh!
 

annely1997

Hakka siis järgmist hooaega kirjutama.
 

-Beanbiten-

Kirjutan paar juttu(lühijuttu) ära ja siis hakkan kirjutama.
 

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks pead sisse logima