Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail
Teema: Järjejutud / Noortejutud

Suicide (0)

08.06.2011 20:46, x128 (Viimati luges: Anonüümne lugeja @ )
Lugemiseks kulub umbes: ( sõna)
Muuda teksti suurust: Aa+ Aa-

Unhappy Girl'i teine osa ss : D

Loodan, et meeldib...

*******

Mul sai kõrini. Mind valvati ngu väikest last. "Vanaema, MA OLEN 16, ma ei vaja mingit järelvalvet, kahe aasta pärast saan ma juba 18. Miks Jusinit keegi ei valva ja ei kohtle nagu väikest last !? MAI SUUDA SEDA ENAM KANNATADA !!" karjusin tema peale. Tundsin, kuidas vastik kipitav tunne tekkis mulle kurku ja soolased pisarad voolsasid üle mu põskede. Jooksin oma tuppa ja jätsin oma vanaema sinna alla seisima ja mulle järgi vaatama. Läksin üles korrusele ja tirisin oma täiesti täis olevast riidekapist välja punase,musta ja halliga õlakoti, kuhu viskasin sisse oma vanemate pildi ja kaustiku. Läksin oma rõdule ja sulgesin rõduukse väljaspoolt ja jooksin trepist alla. Teadsin kohe kuhu minna. Mere äärde. Jooksin mere äärde, puust trepi juurde, mis viis otse mäetippu. Hakkasin üles minema astudes vanadele puidust astmetele.

Olin kohal, see on olnud mu lemmik koht alates sellest ajast kui sain teada, et pean elama igavesti ilma vanemateta. Siin kasvab imeilus roosade õitage puu, mille all on must pink. Vaade on suunatud otse merele. Läksin kalju ääre juurde ja võtsin kotist välja om vaneate pildi ja rebisin kaustikust välja lehe, millel oli kirjas sõnad:

<< Elu / Võidud ja Kaotused / Mida mul veel kaotada on ? / Õnn / Surm / Sõbrad / Perekond / Peod,Sünnipäevad ja Lõbu / >>

Alla kritseldasin veel << Jääte alatiseks minu südamesse, Julia >>.

Panin paberi pildiraami nurga alla, et seee ära ei lendaks ning tõusin püsti ja suunasin oma pilgu alla, merele. Nägin teravatipulisi kivisi ja merd nende vastu peksmas. Sulgesin silmad ja mõtlesin, et <<Mida mul veel kaotada on ?>> Hakkasin võtma juba hooga kui tundsin kellegi tugevat haaret enda ümber. " Kes iganes sa oled, palun lase mul seda teha." karjusin ma täiest kõrist. Kuid haare oli liiga tugev ja hoidis kindlalt kinni minust. Suunasin oma pilgu temale. Tal olid maailma kõige armsamad pruunid silmad ja ilusa kuldpruun nahk. Ta oli minust umbes 20 cm pikem või isegi rohkem, aga ma teadsin seda, et temas oli midagi erilist.
Lasin ennast lõdvaks ja kukkusin maha istuma. Ta vaatas mureliku pilguga mind. Ning lasi mul nutta.

" K-k-kes sa ooledd" kokutasin ma nutust väriseva häälega. Tema näole ilmus sõbralik naeratus ja ta sõnas "Carl". Vaatasin teda rahutu pilguga. Temas oli midagi, mida ma ei teadnud....veel. " Miks sa mind.....takistasid" küsisin talt tõsiselt. "Hmm....ma'i teagi, lihtsalt ma olin siin ja nägin ning ma ei tahtnud vaadata, kuidas noor tüdruk teeb enesetapu." ütles ta.

Mu peas keerlesid segased mõtted. Kes on see Carl ? Miks ta mind päästis ? Miks ta siin oli peaaegu südaööl ? Kes ta on ? Kõik need küsimused vaevasid mind, aga ma ei küsinud neid temalt. Uinusin, pea tema õlal, hingates sisse õhku, milles oli tunda šokolaadi lõhna.

Hommikul ärgates polnud Carlist jälgegi. Minu asjad oli ilusasti kotis ja koti peal oli hõbeket, sätendava rohelise südamega.

JÄTKUB

Teavita ebasobivast sissekandest!

Autor:


kaisukas213

Kinkimine

 X 0
 X 0

» Fännid ( 0 )

 

Kommentaarid

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks pead sisse logima