Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail
Teema: Järjejutud / Seiklus / Põnevus

Twelve worlds[part 34] (4)

05.06.2011 19:35, x208 (Viimati luges: Anonüümne lugeja @ )
Lugemiseks kulub umbes: ( sõna)
Muuda teksti suurust: Aa+ Aa-

- - -

34.CAROMONLASED

Misasja? mõtlesin ma endamisi ja proovisin pilku tõsta. See õnnestus mull tasapisi ja ma nägin enda ees kõrgumas minust veidi pikemat tütarlast. Ta paistis olevat kaheksateist aastane või midagi sinna kanti.
Tüdruk oli täielikult blondiin, tal oli hästi kõrge krunn tehtud. Ta nahk oli lubivalge ja läikis mahedas valguses - õigemini sätendas. Ta huuled olid veripunased ja silmad olid ripsmedušiga üle kallatud. Ripsmed olid tal hästi pikad ja krussis, kõrvas kandis ta sätendavaid kõrvarõngaid. Silmad olid minu jahmatuseks värvilised - silmatera ümbert oli pruun, keskelt safiirsinine ja kollaste täppidega ja äärest punakas. Seljas kandis tütarlaps punakaslillat kitsast kleiti, mis ulatus maani. Peal oli tal süsimust keep, jalas olid tal mustad kingad ja ta küüned olid ebaloomulikult pikad ja mustad. Tüdruk meenutas täiega ,,Noorkuus" olevat Jane'i.
,,Tõuse püsti," ütles tüdruk jahedalt ja ma ajasin end vankudes püsti.
Seisin keset hiiglaslikku marmorsaali, mille ühes otsas oli madal lava. Laval oli kolm trooni - keskmine oli kuldse kattega ja kõige suurem, vasakul olev troon oli veidi väiksem ja safiirsinine ning kolmas oli samuti keskmisest väiksem ja fuksiinpunane. Teises otsas oli laeni ulatuv lai hõbedane uks, millel olid spiraalsed ja geomeetrilised mustrid. Ukse ja lava vahel oli kitsas smaragdroheline vaip.
,,Kus ma olen?" pärisin ma ebalevalt.
Tütarlaps vaatas mind korraks jahmunult ja siis küsis: ,,Sa ei tea, kus sa oled?"
,,Ei," vastasin ma täiesti ausalt ja punastasin sügavalt - ma ei tahtnud kohe alguses endast halba muljet jätta.
Kuid tütarlaps ei muutunud ülbeks ja kõrgiks nagu blondiinid ikka vaid vaatas mind hetke kaastundlikult ja vaatas korraks mujale. Tema ümber heljus kuninglik aura ja ma veendusin, et ta on raudselt vampiir või midagi sinna kanti. Tüdruk kõndis natuke edasi ja paistis mõtlevalt. Nihelesin veidi ebamugavusest, sest ma jätsin endast tõesti tobeda mulje.
Siis ütles tüdruk: ,,Järgne mulle. Mitte mingeid küsimusi." ja suundus järsult ümber pöördudes ukse poole, rüü lehvimas. Kiirustasin talle järele, hoides oma suud kinni.
Tüdruk avas ukse ja tuhises graniitkoridori, millel oli teemantpõrand. Vaatasin vaikselt ahhetades ja suurte silmadega ringi - see oli tõesti vapustav. Mulle õlgadeni ulatuvatel marmorsammastel olid klaasist vaasid roosidega ja seintel rippusid vanaegsed maalid. Iga koridorikäänaku juures oli laes rippumas suur teemantkroonlühter ja varsti oli ka näha laes väikeseid tulukesi, mis heitsid koridoritele mahedat valgust. Aknaid ei olnud kuskil näha - ainult saalis oli vist paar akent.
Järsku keeras tüdruk paremale ning me jõudsime marmorist tehtud keerdtrepi juurde. Tüdruk suundus alla ja ma järgnesin talle, süda iga sekundiga rohkem puperdamas. Siis toimus järsk muutus - koridorid polnud enam nii kuninglikud, kuid väga salapärased.
Koridorid olid nüüd täielikult graniidist ja seintel rippusid tuletõrvikud ja maas oli näha laternaid. Külgedel oli paar tumepruuni ust, kuid need näisid väga ähvardavad. Neelatasin - süda puperdas veelgi kiiremini ja hakkas ka kasvama hirm. Põrandatel oli näha veeloike ja kuulda oli ka mingit sahinat.
Äkitselt tuli koridori lõpp ning lõpus seisis punakaspruun uks, millel oli ehtsast hõbedast link. Mõlemal pool ust oli kaks tuletõrvikut ja nendes ei olnud mitte oranže leeke, vaid säravkuldseid. See näis hetkeks imeline välja, kuid see kinnitas aina rohkem seda, et see paik on ebaloomulik.
,,Kus me...?" hakkasin ma küsima, kuid tüdruk vaatas mind ähvardavalt ja ma panin oma suu kinni - ma olin unustanud reegli, et ma ei tohtinud midagi küsida.
Tüdruk lükkas ukse lahti ja astus ühte suurde ruumi. Ma astusin samuti sisse ja ahhetasin väga vaikselt. Ruum säras läikima löödud kvartsist ja mainimata ei jää ka kristallpõrand. No, see paik elab ikka rikkalt! mõtlesin ma kerge joovastusega. Laes oli jällegi kroonlühter ja maas oli hiiglaslik violetne, kuldsete niitidega kaunistatud vaip, mis jooksis üle terve põranda. Kroonlühtri valgusest hoolimata rippus seintel ikkagi paar tuletõrvikut ja selle tagajärel muutsid ruumi aina valgemaks. Tagapool oli pikk puitpink ja ruumi keskel oli hiiglaslik punakaspruun ovaalne laud, mille ümber istus mitu inimest. Kõik olid täiesti ebaloomulikud. Seinu ääristasid ka marmorsambad lillevaasidega ja ka paar maali mahtus sinna ära.
Üks neoonrohelise nahaga mees naaldus veidi kärsitult tahapoole ja ristas käed rinnal. ,,Me juba ootasime teda."
,,Miks ta hilines?" päris üks lumivalge nahaga naine.
,,Kes need inimesed on?" uurisin ma tütarlapselt.
Viimaks nõustus tüdruk mulle vastama. ,,Caromonlased," vastas ta.
Ma jõllitasin neid inimesi, kes ümber laua istusid. Nendest oligi krahvinna Ellesmera rääkinud. Caromonlased olid olevused, kes peaksid üldse ainukestena ellu jääma. Ma tundsin end väga halvasti ja mul oli suur soov siit põgeneda.

- - -

Autori kommentaar »

No, vaikselt hakkab see lugu poole peale jõudma... :)

Teavita ebasobivast sissekandest!

Autor:


-Beanbiten-

Kinkimine

 X 0
 X 0

» Fännid ( 1 )

 

Kommentaarid

annely1997

Väga huvitavalt ning detailselt kirjutad. Jätka!
 

nikike

niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii heaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaa
 

LoveVidevik

Wow, see koht, kus Cameron on, on päris rikkalt sisustatud jah. Jätka!
 

-Beanbiten-

annely1997 - Aitäh.
nikike - Okei...
LoveVidevik - Jap, mind ennast hämmastab ka see.
 

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks pead sisse logima