Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail
Teema: Järjejutud / Seiklus / Põnevus

Twelve worlds[part 29] (2)

01.06.2011 11:12, x199 (Viimati luges: Anonüümne lugeja @ )
Lugemiseks kulub umbes: ( sõna)
Muuda teksti suurust: Aa+ Aa-

- - -

29.PÕGENEMINE

Mu sõbrad järgnesid mulle, kui ma osavalt mööda asfaltteed jooksin ja üle prügikastide turnisin. Sireenide hääled jõudsid aina lähemale. Lõpuks jõudsime me ühele kitsale tänavale, kus olid vastamisi viiekordsed majad, üleval rippusid pesunöörid ning kus oli märg. Tee, mis seal oli, oli tehtud tumedatest kiviplaatidest ning need viiekordsed majad olid üsna vanad - all olid poed, üleval eluruumid.
Ma peatusin hingeldades ja toetusin ühe prügikasti najale. Hoidsin pistvast küljest kinni ja proovisin rahulikult sisse ja välja hingata. Sireenid kaugenesid pikkamisi ja tundus, et oht on praeguseks möödas. Varsti hakkas vihma sadama ning ma sain läbimärjaks. Kiviplaatidest tee hakkas vihmast läikima.
,,Mida me nüüd teeme?" küsis Janet meeleheitlikult, kui ta oli hinge tõmmanud. ,,Polit.sei on meil kannul!"
,,Jah!" hüüatas Joseph. ,,Need tüübid reetsid meid polit.seile, et nad ise saaksid rahaga plehku pista!"
,,Ma tean mida me teeme," ütlesin ma. ,,Me peame end välja andma ja siis põgenema."
,,Aga sellest saaks ju veel suurem kõmulugu!" hüüatas Mary.
,,Ma pean polit.seitöötajad ära hüpnotiseerima," lausus Samantha, kes taipas, mis mul plaanis oli.
,,Olgu pealegi," ütles Larry ja ristas käed rinnal. ,,Kuid proovime ennem põgeneda, eks?"
,,Milleks?" küsis järsku üks madal meeshääl. ,,Te olete ju meil juba peos või kuidas?"
,,Misasja!?" karjatasin ma ning pöördusin kiiresti ümber.
Ilma, et mina või mu sõbrad oleksid märganud, olid viis relvastatud polit.seinikku meie taga olnud ja õiget hetke oodanud. Ma hingeldasin, süda rinnus puperdamas ja taganesin. Vesi minu jalge all lirtsus ja ma tundsin enda kehas soojust ja tuttavat surinat. Ma võisin polit.seinikele haiget teha. Järsku tundsin ma, et olen tõeline kurjategija, kes võib polit.seinikest jagu saada.
Sosistasin vaikselt teistele: ,,Minu selja taha - kohe!"
Sõbrad taganesid samuti ja võtsid minu taga poolringi. Nad olid selles suhtes uudishimulikud, mida ma võisin nende kaitseks ette võtta. Nojah, ma võisin oma suure jõuga ju polit.seinikke pesunööridele pilduda...
Üks vanem polit.seinik astus ette. Tal olid hallid juuksed ja vuntsid. Tal kasvas isegi tilluke kitsehabe, mida ta veidi närviliselt ja lõbustatult silus. Tal oli üks paber käes ja uuris seda. Ta vaatas kordamööda meie nägusid ja heitis siis pilgu paberile.
,,Nii," ütles inspektor. ,,Kas mul on õigus, et minu ees seisavad Cameron Gree, Elena Smosch, Larry ja Mary Grepten, Tom Tober, Janet Colody ja Joseph Purple ja Samantha Vence?"
,,Jah," pigistasin ma läbi kokku surutud huulte. ,,Teil on õigus." Mu hääl oli täis julgust ja natuke oli kuulda isegi ülbusenoote, mis minu sõpru üllatama pani.
Inspektor kortsutas kulmu. ,,Kuulge, noored. Ma teen teile selle lihtsaks. Tulge polit.seisse, me paneme teid korraks luku taha, kutsume teie vanemad ja te saate vabaks. Sobib?"
,,Mitte sugugi," ülbitsesin ma ning astusin kaks sammu lähemale nii, et minu ja inspektori vahel oli vaid pool meetrit.
Üks turske polit.seinik, kes seisis veidi tagapool mühatas: ,,Kuule, Ben - selge see, et noored on end purju joonud ja tahavad näidata, et nad on kõvad täiskasvanud."
Natuke kõhnem polit.seinik ütles: ,,No kuulge - noored kindlasti kahetsevad seda. Viime nad lihtsalt polit.seisse ja kõik on korras."
Ma karjatasin: ,,Te isegi ei tea tõde!"
Kitsehabemega inspektor püüdis mind rahustada: ,,Me teame piisavalt - tulge nüüd kaasa..."
Ma karjusin aga edasi: ,,Te isegi ei tea, et me kohtusime ühe kambaga, kes röövisid meie sõbra! Te isegi ei aima, et pidime oma sõbra tagasi saamiseks panka röövima! Kõige tipuks te isegi ei usu meid!"
Siis sirutasin ma käed ette ja ma tundsin külmavärinaid. Need jooksid üle mu selja, jõudsid kaelani, olid peas, jooksid mööda käsi. Ja kui need jõudsid peopesadeni, siis mu peopesadest lendasid välja jääpurikad, mis nagu nooled sööstsid polit.seinike poole. Polit.sei.ni.kud karjatasid ehmatusest ja hirmust ja viskusid maha.
,,Samantha!" röögatasin ma. ,,Hüpnotiseeri!"
Samantha jooksis kuulekalt iga polit.sei.nike poole ja vaatas neile pingsalt otsa. Polit.seinike pilgud klaasistusid ja mööda nende lõuga jooksid ilanired. Nad olid täielikult Samantha võimu all.
,,Mida ma neile ütlen?" päris Samantha mult.
Laiutasin käsi. ,,Et nad ei mäleta sellest midagi või ütleksid teistele, et see oli valehäire. Ja et sellest ei tuleks ajalehes artiklit."
,,Olgu," vastas Samantha ja ütles minu nõudmised - polit.seini.kud nõustusid, tõusid ja vaarusid minema.
,,Oeh," ohkas Mary. ,,See läks küll napilt."
,,Jah," nõustusin ma.
,,Mis asi see oli, mida sa tegid?" küsis Tom suure huviga.
Ma naeratasin salapäraselt. ,,Kunagi ütlen," vastasin ma.
Joseph muutis teemat, öeldes: ,,Lähme nüüd koju, eks?"
Me kõik olime nõus ja suundusime koju. Ma läksin paar tänavat koos Samanthaga, kuid siis pöörasime me eri tänavatele ja ma läksin koju. Kohe, kui ma koju jõudsin, viskusin ma voodile ja uinusin. See oli küll raske hommik.

- - -

Autori kommentaar »

Jehuu, eelviimane osa hooajas - järgmine on viimane osa!

Teavita ebasobivast sissekandest!

Autor:


SnowWitheGirl

Kinkimine

 X 0
 X 0

» Fännid ( 1 )

 

Kommentaarid

LoveVidevik

Vinge!
 

SnowWitheGirl

Aitäh!
 

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks pead sisse logima