Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail
Teema: Järjejutud / Seiklus / Põnevus

Twelve worlds[part 22] (7)

24.05.2011 17:59, x198 (Viimati luges: Anonüümne lugeja @ )
Lugemiseks kulub umbes: ( sõna)
Muuda teksti suurust: Aa+ Aa-

- - -

22.PÄEV UUES KOOLIS

,,Ema!" karjatasin ma vihaselt. ,,Kuidas sa võisid teelt ära eksida!?"
Ema pigistas huuled kokku ning ma kuulsin, kuidas ta omaette pobises: ,,Pole minu süü - vanas kohas polnud niisugune märkide džungel."
Ema tegi mulle ettepaneku, et teeb väikese ringi ümber tänava ja tuleb sinna kohta tagasi, kus ta valele poole keeras - seal keerab ta teisele poole. Vaatasin murelikult ema randmel paistvat käekella, mis näitas, et mul on veel veerand tundi aega.
,,No olgu," ohkasin ma lõpuks ja asetasin käed risti rinnale. ,,Aga proovi kiiresti teha."
Ema ei vastanud mulle, vaid keeras Blackbird'i tänavale, kus ta siis meie kodutänavale keeras. Siis sõitis ta tagasti ristmikule ja keeras seekord õnneks õigele poole. Varsti hakkas paistma kõrge hoone.
Hoone oli mitme puu taga - enamasti tammede, kaskede ja mändide - taga ning hoone poole viis lai autotee, kust ema sai sisse sõita. Varsti minutilist sõitmist jõudsime me suurde hoovi. Hoovis oli puukuur, mille uks paistis riivis olevat - vist seespoolt. Eemal oli jalgpalliplats, kus poisid tagusid jalkat ning olemas oli samuti korvpalliplats, kus kõige pikemad ja kõhnemad ringi jooksid ja palli viskasid.
Hoovis olid ka pingid, kus istusid inimesid ja lobisesid oma jutte. Oli vist söögivahetund või pikk vahetund, kuidas siis inimesed muidu välja jõudsid? Siin-seal seisid autod ning ema parkis ühe heleda volvo taha, kus ta käed roolilt lahti lasi ja ohkas. Ma silmitsesin aga hoonet terasemalt - see oli täiesti valge ja võib-olla ka alles remonditud, sest ei olnud märkigi näha krohvi pudenemisest või muudest kahjustustest. Aknad olid enamasti suured ja kandilised, uks mahedalt punakaspruuni värvi. Katus oli veidi räämas, kuid muidu täiesti normaalne - mulle selle kooli välimus meeldis.
,,Noh, hakkad liikuma?" küsis ema mu kõrvalt.
,,Mis? Ahjaa..." pomisesin ma ning lükkasin autoukse lahti. Võtsin tagaistmelt oma koti ja vinnasin selle õlale, ema silmitses mind läbi avatud autoakna.
,,On sul kõik asjad kaasas?" kontrollis ta üle.
,,Jahm," vastasin ma tüdinult.
Ema lausus: ,,Olgu, mingu sul hästi. Härra Smith peaks olema teisel korrusel, koridori lõpus. Uks on helepruun ja kuldse sildiga, kus on kirjutatud tema nimi. Selge?"
,,Jahm," vastasin loiult.
Kas ma kujutasin seda ette või mitte, voolas korraks ema põsel pisar. No jumal küll, ta käitub nii nagu ma läheks esimesse klassi. Ta võiks mind rohkem austada - pole just hea, kui kõik teavad, et sul on iga asja pärast vesistav ema.
,,Okei siis," sõnasin ma ja viipasin käega. ,,Tšau!"
Ema lehvitas mulle vastu, sulges autoakna ning tagurdas hoovist välja. Seejärel kadus ta puude vahele ning ma jäin ikka seda puudevõsa jõllitama. Kuid paari hetke pärast ma vabanesin tardumusest ja hakkasin kooli poole sörkima. Siin-seal trügisid ja lobisesid rõõmsad ja muretud õpilased, kes olid tavalised. Ma ohkasin - ma kahjuks ei olnud tavaline.
- - -
,,Tere, minu nimi on Cameron Gree," laususin ma klassi ees ning proovisin naeratada.
Ma olin väga närvis. Olin käinud selle härra Smithi juures ning sain temalt tunniplaani, juhised ja ,,head edu!" soovi. Nagu sellest aitaks. Ma seisin klassi ees - mul hakkas praegu ajalugu - ning ma olin vaadanud klassis ringi. Igal inimesel oli kaasas sülearvuti ning need olid laual lahti ja õpilased klõbistasid klaviatuuril. Ma tundsin end väga halvasti - ma pole kunagi saanud endale sülearvutit lubada. Isegi mitte puutetundlikut mobiili. Peale selle olid kõik klassisolijad väga kenasti ja rikkalt riides - pagan võtaks, oleksin ma seda teadnud, oleksin pannud paremad riided.
Kui olin end tutvustanud, muigas mõni õpilane nõrgalt, nurgas sosistasid kolm poissi, kes pärast irvitasid. Isegi õpetaja oli väga rikkalt riides ning tema laual seisis uhke välimusega sülearvuti. Ta muigas samuti nõrgalt ja mulle jäi mulje, et ta vihkas mind, kuna olin nii "vaeselt" riides.
,,Tere, Cameron," ütles ta jahedalt. ,,Võid istuda sinna, Samantha kõrvale."
Ma naeratasin kiiresti, võtsin õpetaja ulatatud ajalooõpikud ning asjad ja istusin kiiresti eelviimasesse pinki, kus istus minuvanune oranžide juustega tüdruk. Tal olid kohevad juuksed ning täiesti normaalsed riided, kuigi tema teksapükstetaskust paistis välja Samsung Galaxy mini ots ja tema ees oli violetne sülearvuti. Ta naeratas lahkelt, tal olid nii ülemistes kui alumistes reas sinised breketid.
,,Tere," ütles tüdruk ning sirutas laua all käe ette. ,,Mina olen Samantha."
Naeratasin vastu ja surusin tal õrnalt kätt, vastates: ,,Tere. Mina olen Cameron nagu sa tead."
Meie lühikese vestluse katkestas õpetaja, kes ütles jäigalt: ,,Nüüd, kui see aja raiskamine on möödas, hakkame uuesti peale siis. Võtke lahti Google'i lehekülg ning otsige midagi Barrygton Smitetheost." Siis ta irvitas.
Ma nägin silmanurgast, kuidas enamus inimesed jäigaks tõmbusid ja nende lihased paistsid pingul olevat. Tundsin isegi, kuidas Samantha minu kõrval jäigaks tõmbus.
,,Mis on?" küsisin ma kulmu kortsutades.
,,Sa vist tead, et see ei ole normaalne kool, eks ju?" päris Samantha vastu, huuled tõmblemas.
,,Jaah," venitasin ma. ,,Mis siis muidu?"
,,No," ütles Samantha. ,,See õpetaja" - ta viipas käega klassi ees seisva õpetaja poole - ,,Pole täitsa tavaline. Ta sunnib meid mingit hästi veidrat ajalugu pähe tuupima - mingid võluasjad ja muud absurdsed värgid. Ja Google's paistab kõik olemas olevat. Kui ma olen aga kodus proovinud, siis ütleb, et pole leitud mingeid vasteid - see on veider."
Samantha näpud liikusid klaviatuuril ning ülevale ilmusid sõnad: ,,www.google.ee". Seejärel ilmus ette Google'i leht. Samantha pani otsingusse selle veidra nime, mida õpetaja oli öelnud ning ootas. Siis ilmus viis vastet selle nime kohta, Samantha klõpsas esimesele neist. Seejärel ilmus must taust, millele oli valge kirjaga kirjutatud:

BARRYGTON SMITETHEOS

Barrygton Smitetheos on sündinud 1456.aastal ja suri 1656.aastal ehk elas 200-aastaseks. Kõik imestasid tema vanuse üle, mis tundus mehe välimuse kõrval lausa naljana. Barrygtoni näol polnud näha kunagi sügavaid kortse ega muid vanuse märke. Ta oli kogu aeg virk ja reibas nagu tavaline 20-aastane inimene. Kuid Barrygton Smitetheos polnud inimene.
Ta oli 30-aastaselt juhtunud Boulsberriachi metsa, kus ta kohtas ühte võlurit. Võlur pakkus, et Barrygton võiks tulla tema õpipoisiks ja mees oli nii suures vaimustuses, et nõustus pikemalt mõtlematta. Kuid ta ei aimanudki, et võlur tegeles nekromantiaga ja õpetas seda ka Barrygtonile, kes ei taibanud midagi ja arvas, et tegeleb hea võlukunstiga.
Lõpuks, viie aasta pärast, hakkas koormus Barrygtonile valu andma, kuigi ta oli veel noor - selg valutas, nägemine hägunes ja muud nähtused, mis tulevad tavaliselt alles 40-aastaselt. Siis võlur tugevndas nekromantia abil Barrygtoni ning mees suutis elada 200-aastat, tuues maailma mitmeid uusi Musti Võlukunste.
1656.aastal, mehe surmaaastal, langes 200-aastane elukoormus mehele korraga peale ja nii ta surigi. Ta maeti ta maja ette ning teda haletseti, hoolimata tema tegudest. Siis, poole aasta pärast hakkasid levima jutud, et Barrygtoni Smitetheost on nähtud surmaaedades, vanades koolides ja muudes üksildastes paikades, kuhu inimesed oma nina tavaliselt ei tõsta. Nüüd inimesed ei teagi, kas uskuda, et mees on elus või mitte.


Seitse korda muudetud.

,,Ohh!" ahhetasin ma vaikselt ja ma ei teagi, mispärast.
Siis tundsin ma, kuidas keegi mulle kuklasse hingas ja silmanurgast nägin ma, kuidas õpetaja seda teksti põrnitses.
Siis uratas ta: ,,No, mis te jokutate? Hakake aga tööle, kirjutage OpenOffice's kahe leheküljeline lugu Barrygton Smitetheosest!"
Siis õpetaja sammus meie juurest minema, hakates teistega õiendama.
,,On ta alati niisugune?" pärisin ma.
Samantha ohkas. ,,Tavaliselt ikka," vastas ta OpenOffice't avades.

- - -

Autori kommentaar »

Lõpuks uus osa - olete õnnelikud?

Teavita ebasobivast sissekandest!

Autor:


SnowWitheGirl

Kinkimine

 X 0
 X 0

» Fännid ( 1 )

 

Kommentaarid

Arte25

Uut!
 

SnowWitheGirl

Okei.
 

annely1997

Jah. Väga õnnelik, et sa teksid. Jätka!
 

SnowWitheGirl

Okei siis.
 

LoveVidevik

Nii lahe, uut!
 

nikike

niiiiiiiiiiiiiii heaaaaaa pliiiiiiiiiiiiiis uuut
 

SnowWitheGirl

LoveVidevik - Okei.
nikike - Okei siis...
 

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks pead sisse logima