Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail
Teema: Järjejutud / Seiklus / Põnevus

Twelve worlds[part 20] (6)

21.05.2011 16:33, x235 (Viimati luges: Anonüümne lugeja @ )
Lugemiseks kulub umbes: ( sõna)
Muuda teksti suurust: Aa+ Aa-

- - -

20.LÕPUKS KODUS

Ma vihisesin aina allapoole ja allapoole. Ma hingeldasin ja mu süda peksles nii tugevasti, et see võis iga hetk rinnust välja karata. Nägin silmanurgast, kuidas lohe veelgi kõrgemale pilvedesse sõudis ja tema tiivade alt tulev õhuvoog surus mind veelgi allapoole.
Lendasin läbi õhukeste pilvesagarade ja nägin, et varsti lähenevad tumerohelised puudelatvad ja mägi, kus istus kuus lohet, hambad paljastatud.
Järsku kuulsin Carli häält: ,,Cameron!"
Karjusin vastu: ,,Carl!"
Ma ei näinud teda kuskil - võib-olla oli ta kuskil üleval pool. Ma olin umbes 98% kindel, et ta jääb ellu. Kui ta on juba ebaloomulik olend, siis jääb ta ehk ellu ka. Kuid siis tulid mulle meelde ema sõnad: nad oleksid niikuinii isaga ellu jäänud. No, siis jääb Carl 100% ellu ja mulle korraldatakse matused.
Äkki tundsin ma endas imelikku värinat. See oli justkui külmavärin, kuid samas ei olnud ka. Siis lõi minusse tuline kuumalaine, mis lõi mind korraks rivist ära. Siis ma justkui vajusin poolunne, kuigi tajusin, mis minu ümber toimus. Tundus, et aeg oleks peatunud...
- - -
Ma lebasin smaragdrohelisel rohul, mis sätendas hõbedaselt. Minu ümber kasvasid hõbedased puud, mille lehed olid samuti hõbedased. Taevas oli väga helesinine ja taevas säras väga hele päike, mis tekitas veidra valguse.
Mu käed ja jalad olid laiali ja mu riided tundusid väga õhulised olevat. Ajasin end püsti ja vaatasin ringi - nägin eemal safiirsinist tiiki, mille ees seisis hõbedasse riietatud noor naine.
Naise juuksed olid hõbedased ja need lendlesid lahtiselt väikese tuule käes, mis puhus kirde suunas. Tal oli riides peaaegu läbipaistev valge kleit ja ta oli paljajalu. Ta silmad olid kuldset värvi, nahk oli hele ning kõrvad teravad. Võib-olla oli ta haldjas.
Ma küsisin väriseva häälega: ,,Kes sa oled?"
Kuid naine sosistas: ,,Cimeronella, sa ei tea, kui kaua olen ma sind oodanud. Ma olen su ema. Su ema, kallis tütar."
Ma jõllitasin teda uskumatult. Ta on minu ema? Kas mu praegune ema ei oleks pidanud siis minu ema olema? Vaatasin talle otsa ja mu pilk libises ta silmadesse. Naise silmadest peegeldus minu enda nägu ja tõde. Ja ma taipasin, et ta ei saanud valetada - ükskõik, kui uskumatu see oli.
,,Mismoodi?" sosistasin ma.
Naine ohkas ja vaatas kõrvale. Ta juuksed lendlesid tuule käes ja läikisid puhtana. Ta nägi tõesti lummav välja.
,,Kunagi, viisteist aastat tagasi, siis kui sa sündisid, toimus rünnak külale, kus ma sinuga elasin. Sa olid just sündinud ja ma ei saanud põgeneda kuhugile. Su isa võitles minu ja sinu eest, kuid suri. Ma ruttasin pärast seda su praeguste kasuvanemate juurde ja andsin su neile. Pärast seda heitsin ma hinge," lausus naine nukralt. ,,Ma oleks su endale jätnud, kui oleksin saanud, kuid nüüd me kohtusime jälle. Su kasuvanemad otsustasid panna sulle nimeks Cameron, sest Cimeronella oleks liialt veider Inimestemaailmas."
Ma küsisin: ,,Ma ei tahaks teemat kõrvale juhtida, aga kus ma olen? Ja miks?"
Naine või minu ema vastas: ,,Sa oled Surnutemaailmas ehk see on kõikidest maailmadest Kolmas Maailm. Siia sa satud pärast või enne surma ja arvatavasti sa sureksidki praegu, kui ma ei päästaks su."
Ta astus minu ette ja asetas käe minu laubale. Ta sosistas: ,,Saatku sind kaitsev vägi, Cimeronella. Kaitsku sind minu Tähevägi."
Seejärel pimestas mind ere valgus ning ma sulgesin silmad.
- - -
Avasin silmad oma maailmas. Avastasin end ikka veel langemas allapoole, surmale lähemale. Heitsin automaatse pilgu oma kätele ja ma ahhetasin - need sätendasid hõbedaselt. Siis voogas neist välja valge õhuvool ja lendas puulatvade kohale. Õhuvoost tekkis pehme, pilvesugune padja moodi asjandus, mille peale ma maandusin. Pehmelt ja ma ei saanud surma.
Põrkasin sellel padjal ja maandusin nõtkelt puu alumisel oksal. Sealt ronisin ma alla, ikka veel süda erutunult peklemas. Varsti kuulsin ma valju mütsatust ja ma nägin, kuidas Carl vastu maad lendas ja sealt korraks üles põrkas.
Ta nägi päris hingetu välja ja jõllitas mind, suu ammuli. Küllap ta oli arvanud, et ma laman siruli maas, pilk jõllis taeva poole, ninast verd jooksmas. Itsitasin mõtetes - no seda ei juhtuks iialgi.
Carl ajas end tasapisi püsti ja katsus ettevaatlikult oma keha läbi. Siis ta küsis aeglaselt: ,,Mismoodi sa ellu jäid?"
Ma vaatasin talle kavalalt otsa: ,,Eks sa arva."
Carl muigas ja sõnas: ,,Päriselt ka, mismoodi?"
Ohkasin ja rääkisin talle "unenäost", mida ma kukkumise ajal nägin ja mis pärast seda juhtus. Carl kuulas vaikides mu juttu pealt ja vangutas siis pead.
,,Oeh, see oli küll üks uskumatuid lugusid üldse," tähendas ta pead vangutades. ,,Aga me peame nüüd liikuma hakkama, kui me tahame üldse koju jõuda."
Ma irvitasin. ,,Eks ema muretseb jah meie pärast k o h u t a v a l t," ütlesin ma ikka veel irvitades.
Carl kortsutas kulmu. ,,See pole üldsegi naljakas. Me põhjustasime liialt jama, hakkame aga liikuma!"
Ma ütlesin käed risti pannes: ,,Ja-jaa. Kes siis nüüd mingi ülitark teadlane on?"
Carl ei teinud sellest välja ja sõnas mõtlikult: ,,Äkki kasutaks ümberpaiknemist?"
,,Olgu pealegi," nõustusin ma ja võtsin tema küünarnukist kinni. Siis ümbrus kadus ja me ilmusime välja neljandal korrusel, trepikojas. Ma vankusin veidi ja haarasin trepikäsipuust kinni.
,,On sinuga kõik korras?" uuris Carl murelikult.
,,Minuga ei ole midagi viga," vastasin ma suht hooletult ning hingasin sügavalt sisse ja välja - seekord sooritasin ma ümberpaiknemist vabatahtlikult.
,,Lähme nüüd," ütles Carl pärast väikest pausi. ,,Mida kiiremini me koju jõuame, seda vähem emps muretseb."
Pomisesin: ,,Jahm." ning loobusin trepikäsipuu toest - nüüd sain üsnagi normaalselt seista.
Me läksime neljanda korruse koridori - minu protestidest hoolimata toetas Carl mind - ning pikkamisi jõudsime ka meie korterini. Ma neelatasin ja silmanurgast nägin, et Carlil oli samuti ärev ja närviline ilme - see oli sama ilme, kui ta sai teada, et peab hambaarsti juurde minema. Lõpuks võtsin ma end kokku ja koputasin. Kuulsin lähenevaid samme ja siis paiskus uks lahti. Ema vaatas vihaselt sisse.
Ta kriiskas: ,,Ei mingeid kõnesid ega sõnumeid! Mitte ühtegi piuksu! Te ikka keerasite paraja supi kokku!"
Ta tuhises minema ning ma astusin hirmunud ilmega korterisse, Carl minu järel. Carl püsis õnneks minu ligidal - nii ei hakanud mul väga hirmus.
,,Mida me nüüd teeme?" sisistasin ma.
Carl sosistas vastu: ,,Ootame."
Surusin püüdlikult hambad kokku, püüdes mitte ema peale karjuma hakata. Õigemini minu kasuema peale - oeh, küll see on keeruline! Oleksin karjudes jutustanud, mis oli tegelikult juhtunud ning me ei saanud sõnumeid ega kõnesid teha.
Ema tuli meie juurde tagasi, käes ajaleht. Ta silmad pildusid sädemeid ning ta viskas ajalehe mulle otse kätte.
,,Säh, võta," nähvas ema jäiselt. ,,Küllap nüüd saate te teada, mis käki te kokku keerasite!"
Ma vaatasin närviliselt ajalehte. Selle esikaanel oli artikkel, mille küljel oli pilt. Pildil oli näidatud, kuidas me Carliga aknast välja hüppasime ja pikapis maandusime - või siis midagi vahepealset. Pealkiri oli rasvane ning kindlasti olid levinud juba kuulujutud. Sundisin end seda artiklit lugema. Seal oli kirjas:

TÄNAPÄEVA NOORTE HULLJULGUS - FILMIS VÕI ILMSI?

Kolmapäeva pärastlõunal, kell pool neli, nähti kahte teismelist hambaarstikeskuse aknast välja hüppamas, kirjutab Mary Shtepins. Hüpatud oli seitsmendalt korruselt ja keegi siiamaani ei tea, kas see kõik oli filmis või päriselt. Mitu inimest nägi toimuvat pealt ja tunnistasid, et nad kartsid, kas noored oleksid jäänud ellu isegi siis, kui trossid oleksid olemas. Väidetavalt nägid mõned inimesed peenikesi trosse, mis teismeliste vöökohas rippusid.
Hambaarst proua Meriet väitis, et noored olid kasutanud tema peal vägivaldseid võtteid ja uimastasid ta samuti.
,,Mul polnud aimugi, et kaks nii noort inimest selliste asjadega tegelevad," ütles proua Meriet meile. ,,Igatahes nad lõid mind, uimastasid ja panid vist siis aknast plehku."
Keegi ei tea, miks ei kasutanud teismelised tavalist ust - arvatavasti tahtsid nad salaja põgeneda ja niimoodi ka pääseda. Igatahes nad eksisid - niimoodi ei juhtunud. Pealtnägijate sõnul maandusid teismelised pikapisse ja pärast lühikest sõitu hüppasid sealt ise maha - ennem tüdruk ja siis poiss.
Pärast varastasid teismelised musta passati ja sõitsid sellega sillale. Keegi ei tea kuidas, kuid auto tõusis ühe teise auto ees õhku ning lendas üle silla raudvarraste. Niisiis maandus auto vette ja noored hüppasid kukkumise ajal aknast välja. Pärast seda polnud noori näha.
Polit.sei oli teismelistel järel ja tunnistasid, et noored võisid ära uppuda või siis märkamatult pääseda. Polit.seiülemal oli väga piinlik ning ta kordas pidevalt, et niimoodi enam ei juhtu.
,,Seda enam ei juhtu," ütles polit.seiülem meile. ,,See juhtus esimest ja viimast korda - see ei kordu."
Praegu pole noori nähtud ja neid oodatakse uurimisele. Pärast seda ei oota neid vanglakaristus ega mingi muu karistus.


Vahtisin ammulisui artiklit ning siis Carli. Tegelikult oli kirjutatu tõsi, kuid see polnud päris see, mis oli juhtunud. Igatahes polnud me krahvinna Ellesmera peal uimasteid kasutanud.
,,Uimastid?" ahhetas Carl, kes oli artiklit üle minu õla lugenud. ,,Vägivaldne? Ema, see hambaarst tahtis meid tappa!"
,,Artiklis polnud küll nii," sõnas ema külmalt.
Ma kiljatasin raevunult. Mu kannatus oli otsa saanud. Ma rebisin ajalehe pooleks ja viskasin vastu maad.
,,Kuidas sa võid niimoodi öelda!?" karjusin ma üle terve toa. ,,Kas sinu arvates peak.s kirjutama tavalises ajalehes sellist asja, et see hambaarst tahtis meid tappa! Kurat küll ema, sa oled üks igavene m**d, kui sa niimoodi arvad!"
Ema vahtis mind jahmunult ja Carl naeratas käe varjus. Ma marssisin vihaselt oma tuppa, vahetasin riided ja pugesin teki alla. Oli juba õhtu ning ma tahtsin magada. Keerasin end selili ja põrnitsesin lage.
Äkki tulid mulle meelde mu päris ema sõnad: ,,Kaitsku sind minu Tähevägi." Ma sulgesin silmad. Mida see Tähevägi tähendas? käis mul läbi pea. Eks ma pean selle mingi aeg välja uurima. See oli mu viimane mõte ja ma uinusin.

- - -

Autori kommentaar »

Viimane osa hooajas. Varsti tuleb kolmas hooaeg. :)

Teavita ebasobivast sissekandest!

Autor:


SnowWitheGirl

Kinkimine

 X 0
 X 0

» Fännid ( 1 )

 

Kommentaarid

LoveVidevik

Ehhee, ma juba taipasin, et varsti tuleb 20.osa ehk hooaja viimane osa. Aga hakka palun kohe uut hooaega kribama, eks?
 

SnowWitheGirl

Taipasid ka, või? Okei, eks ma proovin.
 

nikike

PLIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIS JÄTKAAAAAAAAAAAAA
 

SnowWitheGirl

Nojah, vahelduseks võiksid midagi muud öelda.
 

annely1997

Ma ootan igal juhul küll uut hooaega! Täiesti ootamatud asjad juhtuvad, poleks eladeski selle peale tulnud! Sõnavara on väga hea, lugeda oli kerge. Jätka!
 

SnowWitheGirl

Tore, et sulle meeldib mu sõnavara. Uus osa peaks tulema täna, halval juhul vb homme.
 

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks pead sisse logima