Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail
Teema: Järjejutud / Seiklus / Põnevus

Twelve worlds[part 19] (7)

19.05.2011 16:52, x242 (Viimati luges: Anonüümne lugeja @ )
Lugemiseks kulub umbes: ( sõna)
Muuda teksti suurust: Aa+ Aa-

- - -

19.LEND LOHE SELJAS

,,Mismoodi need lohed siia veel said?" pigistas Carl läbi hammaste, vihast vappudes. ,,Ma arvasin, et siin ei ole rohkem lohesid!" Seda öeldes vaatas ta Orchenole vihaselt otsa.
Orcheno urises samuti vihaselt ning mörises: ,,Ma pole süüdi, et nad üles ärkasid. Jah, nad olid juba ammu siin," - ta pidas pausi ja ma vaatasin talle, suu ammuli, otsa - ,,Nad jõudsid siia paar tundi enne meid ning ma sisestasin neile meeltesse, et nad oleksid võimalikult vaiksed. Et teie ei taipaks midagi."
Carl vappus endiselt. ,,Nii et... Lohed siis ikkagi tapavad inimesi?"
Orcheno möiratas ning ma arvasin, et see oli naeruturtsatus. Ta ninasõõrmetest paiskus hallikat suitsu ja veidi sädemeid.
,,Muidugi," sõnas Orcheno, ninasõõrmeist ikka veel suits hõljumas. ,,See, mis mitu sajandit tagasi oli, on minevik. Kunagi võisid ju inimesed lohesid taltsutada ning neid peatada inimesi söömast, kuid palju aega on möödunud. Mitu sajandit - lohed ei suutnud enam. Nüüd on inimesi väga palju ja lohed ei suuda taltsutada nälga. Iga kuu peab nahka pistma vähemalt viis inimest."
Ma krigistasin hambaid. ,,Kas te loomi ei saa süüa!?"
Lohe paljastas oma hõbedased kihvad. ,,On sel mingit vahet? Kui me sööks loomi, kaoks keskööl vähemalt kümme looma. Selles suhtes täidavad inimesed kõhtu paremini."
Ma pobisesin omaette: ,,Sööge siis putukaid ja rotte."
Kuid lohe kuulis mind ja seekord lendas ta ninasõõrmeist välja peenike tulejuga. Ta urises: ,,Sa arvad, et me toituks niimoodi terve elu. Juba kolme päeva #!?!#s oleksid lohed siis surnud. Meid ongi vaid käputäis järel. Meil tuleks igas riigis kõik putukad ja rotid ära süüa, et vähemalt üks lohe kõhu enam-vähem täis saaks."
Carl sisistas mulle: ,,Me põgeneme üsna varsti."
Ma vaatasin talle ahastavalt otsa. ,,M i s m o o d i?"
Carl muigas. ,,Eks kohe näed."
,,Ma muidugi pean alati teadmatuses olema," nähvasin ma talle teravalt. ,,Mul muidugi pole meelelisi võimeid nagu zimaarlastel. Peaks nende ees lausa kummarduma ja palvetama, et nad olemas oleksid..."
Carl kortsutas kulmu. ,,Jätame naljad hetkel tagaplaanile, eks?"
Siis ma nägin tumedat varju, mis mööda koopapõrandat libises ja sel hetkel jõudsid ka lohed kohale. Nad langetasid päid ning pomisesid midagi, mis ei jõudnud selgelt mu kõrvadesse.
Pärast seda, kui lohed olid kohale jõudnud, kuulsin ma möirgamist. Silmanurgast nägin, et Carl irvitas ning Orcheno vaatas teda mõistmatult. Ma jõllitasin samuti teda juhmilt - mis tal küll mõtteis oli? Möire kostus uuesti ja kajas koopaseintel vastu. Kas kauguses oli veel üks lohe?
,,Carl," pressisin ma läbi hammaste. ,,Ükskõik mis asi sul plaanis on, ütle seda enne, kui on liiga hilja."
Carl aga pomises omaette: ,,Natuke veel. Umbes paar sekundit. Kolm...kaks...üks..."
Siis vuhises eikusagilt koopasse pikk ja lai oranž tulejuga ja terve jagu tossu. Ma hakkasin köhima ja vaatasin siis seda kohta, suu ammuli, kus tulejuga just hetke eest oli olnud.
Carl karjus: ,,Cameron, vaata!"
Tundsin ähmaselt tossu sees, kuidas ta mu käest kinni haaras ja mu koopaavavuse poole tirima hakkas. Läkastasin endiselt ja kissitasin silmi, et natuke paremini näha tossu sees. Lohed möirgasid ja ma tundsin, kuidas ühe lohe saba mind riivas - see oli jääkülm ning tekitas külmavärinaid.
Kui me Carliga koopaavavuse juurde jõudsime, siis ma ahhetasin ja lõin käe suu ette. Koopa eest hõljus õhus lumivalge ja sädelev lohe, kelle kuldsed ogad ja küünised päikesevalguses särasid. Carl hakkas mind ettepoole lükkama ning lohe hõljus lähemale.
,,Mida sa teed?" küsisin ma segadusse sattudes, kui Carl mind aina edasi nügis.
Carl pidas pausi ja puhkis: ,,No...me...peame...lohele...selga...minema..."
Ma peatusin ja karjatasin: ,,Misasja!?"
Carl peatus uuesti ning vaatas mind paluvalt ja samas ka vihaselt. ,,Me peame siit ju kuidagi minema saama! Mine aga peale!" kähvas ta ja ma lähenesingi lohele.
Vaatasin neelatades alla ja nägin vaid tumerohelisi puudelatvu ja õhukesi pilvesagaraid, mis all hõljusid. Vaatasin siis lohe poole ja astusin mäe servale.
Lohe paljastas oma hõbedased hambad ja sõnas: ,,Ära karda, hüppa lihtsalt!"
Võtsin tema nõu kuulda ja tõukasin end mäe servalt lahti, pigistades samal ajal silmi kinni. Maandusin jääkülmale seljale ja vastu mu käsi puutusid veel külmemad ogad. No ongi tõsi, et kuld on külm... Kuulsin enda taga vaikset mütsatust ja silmi avades märkasin ma, et Carl istub minu taga ja ootab, kuni ma ajan end istukile.
Samal ajal, kui ma end istuli ajasin, pomisesin ma: ,,Oi ei, nüüd läheb lennuks..."
Carl kortsutas kulmu ja tema silmis säras lõbustatus. ,,No, ega see nii hull ka pole," lausus ta. ,,See pole see sama, mida näiteks ,,Eragonis" näidatakse."
Lohe urises: ,,Tüdruk, võta mu ogast kinni. Nii, nüüd me hakkame lendama!"
Just siis, kui ta oli seda öelnud, lendas ta suure hooga ülesse. Haarasin viimasel hetkel tema ogast kinni ja vajusin peaaegu kõhuli. Me lendasime peaaegu pilvedesse ja ma tundsin, kuidas mul hing kinni jäi. Kuigi see oli õudne, tekitas see minus mingi teistsuguse tunde. Vabaduse... Rõõmu... Põnevuse... Ja ükskõik, kui kummaline see oli, siis ka rahulikuse...
Aga järsku kuulsin ma kõrvades kahisevalt häält. See meenutas mulle unenägu, kui need lausekatked olid. See kõlas umbes nii: ,,Nii, kohe, kohe... Nüüd!"
Täpselt siis nägin ma, kuidas lohe irvitades oma hambad paljastas ja end pea alaspidi keeras. Ma ei suutnud kinni hoida ja langesin alla. Võib-olla kilomeetrite kõrguselt ja üks asi oli kindel, mis kindel: ma saan maandudes surma.

- - -

Autori kommentaar »

Jess, see sai valmis! Järgmine osa on hooaja viimane(võib-olla)! :)

Teavita ebasobivast sissekandest!

Autor:


SnowWitheGirl

Kinkimine

 X 0
 X 0

» Fännid ( 1 )

 

Kommentaarid

LoveVidevik

Väga põnev osa oli, jätka ruttu!
 

SnowWitheGirl

Olgu pealegi, ma proovin siis ruttu jätkata.
 

Arte25

jätka jah kähku
 

SnowWitheGirl

Alustasin uut osa, kuid see ilmub alles homme.
 

Merikajakas

Ei Sa saa surma, see on kindel, mis kindel!
Muidu ei tuleks ju järgmist osa!
 

annely1997

Jah, peategelane ei saa tavaliselt surma. Ei, oota, mulle tuli idee! Äkki ta saab surma ning satub kusagile järgmisesse maailma. Igal juhul: ma ootan huviga järgmist osa!
 

SnowWitheGirl

Merikajakas - Nojah, hea terooia.
annely1997 - Olgu pealegi, kuid mul on juba oma mõte olemas.
 

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks pead sisse logima