Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail
Teema: Järjejutud / Seiklus / Põnevus

Twelve worlds[part 11] (5)

09.05.2011 20:57, x214 (Viimati luges: Anonüümne lugeja @ )
Lugemiseks kulub umbes: ( sõna)
Muuda teksti suurust: Aa+ Aa-

- - -

11.CARLI MINEVIK

Ma ei teadnud mida arvata. Ma ei teadnud mida teha. Ma ei teadnud isegi, mida öelda. Isegi, kui ma midagi arvaks, teeks ja ütleks, ei muudaks see midagi. See ei muudaks seda, et Carl on tegelikult minu vend. Ka Celia on sellest vapustatud. Nüüd hakkas Carl koos meiega elama ning ma ei saa ikkagi aru, kuidas see asi selliseks kujunes.
Kolm päeva pärast seda, kui ma olin Carli päästnud, istusime me toas, mis pidi nüüd meie tuba olema. Istusin arvutitoolil ja keerutasin end sellega. Carl istus oma voodil - mis just mõni tund tagasi mu tuppa paigutati - ning mudis sõrmi, pilk langetatud.
,,Miks sa ei öelnud?" küsisin ma sosinal.
,,Sest ma ei teadnud," vastas Carl sama vaikselt. ,,Isa ei öelnud mulle kunagi, kes mu ema on, sest ma polnud teda kunagi näinud. Paps ütleski, et ongi parem, kui ma pole teda näinud ega tea temast midagi. Sellepärast ma nii üllatunud olingi."
Järsku uks avanes. Vaatasin ukse poole, kuid rahunesin - see oli vaid Celia, kes oli just eile üheksaseks saanud. Ta potsatas aknalauale istuma ja kõlgutas mõtteisse vajunult jalgu.
,,Oeh, on ikka see kõik nii keeruline," ohkas õde ja lõpetas jalgade kõlgutamise.
,,Kuule," ütlesin ma Carli poole pöördudes. ,,Kui sa tegelikult oled minu ja Celia vend või midagi säärast, kes siis need teised on?"
,,Teised?" küsis Carl kulmu kortsutates.
,,Noh, need kaks tüdrukut ja kaks poiss. Ühe nimi oli Floriina ja ta ütles, et teie isa ootab teid," seletasin ma.
,,Need olid mu sõbrad lihtsalt. Floriina ütles sellepärast nii, sest sa olid siis veel tavaline inimene ning Floriina valetas," vastas Carl.
,,Ma pole kunagi tavaline olnud," pobisesin ma rohkem omaette, kui Carlile.
,,Seda tean ma tegelikult ise ka," vastas Carl muiates. ,,Teadsin seda juba siis, kui sind esimest korda nägin."
,,Carl," päris Celia kõhklevalt. ,,Milline oli üldse sinu minevik?"
Võib-olla oli Celia valet asja küsinud, kuid paistis, et Carl oli rahulik ning ei vihastunud. Kuid tema nägu tõmbus pilve ja ma sain aru, et see oli talle arvatavasti tundlik teema.
,,Sa ei pea rääkima," lisas Celia kiiresti, kui ta Carli nägu nägi. ,,Ma lihtsalt soovisin teada..."
,,Teil on õigus teada," katkestas Carl Celia jutu järsult. ,,Kuid ma ei hakka sellest rääkima. Ma näitan teile."
,,Näitad?" uurisin ma kahtlustavalt, kulm kortsus. ,,Mismoodi...?"
Kuid enne, kui ma jõudsin lause lõpetada, tundsin ma üle mu keha tekkivat surinat. See käis mu kätes, jalgades, peas ja seljas läbi - igalt poolt. Siis tekkis äkki järsk külmalaine ning ma tundsin, kuidas mulle justkui hobuse kabjaga vastu pead löödi. Raputasin uimaselt pead ning ma vajusin pimedusse. Kuid siis tekkis järsk valgus, mis pani mu silmad kissitama. Nägin enda kõrval lamavat Celiat, kes samuti segadusse sattudes silmi kissitas.
,,Ma tõstsin teie meele ümber minu meelde," seletas Carli madal hääl, kuid poissi ennast polnud näha.
,,Aga, kus sa ise oled?" päris Celia jahmunult ning ma kuulsin ka kerget hirmunooti tema hääles.
,,Mul pole vaja eraldi oma meelde siseneda," ütles Carl vaid ning minu ja Celia silme ette ilmus kaunis maja koos aiaga.
Maja oli kahekordne ning ilusa, punakaspruunilt läikiva katusega. Aknad paistsid justkui veest endast tehtud. Aed oli väga kaunis - õunapuuõied läksid lahti ning eemal oli ka näha ohtralt ploomipuusid ja pirnipuusid. Samuti ka viinamarjavääte ja mustsõstrapõõsad. Maja kõrval oli kruusast tee, mis oli ääristatud tillukeste laternatega. Tee viis aiapostideni ja sealt välja tänavale.
,,See oli mu lapsepõlvekodu," hakkas Carl jutustama ning ma vaatasin seda maja ja aeda. ,,Siin elasin ma koos isaga, kuni isa abiellus uuesti. Nii tuli meie majja elama mu võõrasema, proua Bodenk.
Ta võttis endaga kaasa kaks poissi ja ühe tüdruku. Võõrasema oli kohutav. Poisid veelgi kohutavamad. Kuid tüdruk paistis ainuke sellest perekonnast olevat, kellel oli aru peas. Isa oli kõikide mu kaebuste peale kurt, ta vaid käis proua Bodenkiga igasugustel söömingutel ja pidudel, kust ta tuli alati kurnatuna.
Varsti ma hakkasin märkama, et isa ei olnud enam endine. Ta oli haigeks jäänud, kuigi ta oli väga noor. Siis ma avastasin, et proua Bodenk oli jootnud mu isale juba kaks kuud ühte jooki, milles oli umbes paar tilka mürki, mis polnud surmav, kuid piinav. Ka mu kasuõde sai sellest aru ja me koos rääkisime seda juttu isale, kuid selle eest viskas ta meid lihtsalt kodust välja.
Me saime selle tüdrukuga küll oma asjad kaasa võtta, kuid kodus me enam elada ei saanud. Meil oli piisavalt varustust, et üksi elada, kuid meil polnud mitte kui midagi süüa. Niisiis pidime minema lastekodusse."

Nüüd ilmus minu ja Celia ette uus kujutluspilt, milles oli suur, kolmekordne valge maja, millelt oli pudenenud juba tublisti krohvi. Katus oli üsna räämas ja korsten oli viltu. Uks samuti.
Carl jätkas oma lugu: ,,Kui me sinna kohale jõudsime, siis võeti meid heldelt vastu. Kuid paari nädala pärast see muutus. Me saime ennem hästi süüa ja head voodipesu ja nii edasi, kuid nüüd oli see palju halvem. Muidugi mulle meeldis see ,,luksus", kuid igavesti see ei saanud ka ju kesta.
Lastekodu omanik lahkus töölt ja tuli uus. Ta käsutas mind ja seda tüdrukut ööni töötama - pidime põrandat nühkima porist ja mullast, nõusid pesema, pesu pesema ja muid selliseid töid. Isegi pidime vahel süüa tegema ja mis tuli välja - ka tüdruk ei oskanud süüa teha, minust rääkimata! Nii saime oma.ni.kult kõvasti karistada.
Ühel päeval sai meil villand ja me panime pihta võimalikult palju toitu, et ei oleks nälga. Kuigi see oli alatu, röövisime oma.ni.ku rahakoti ka. Panime pihta ka natuke teiste laste taskuraha, kuid mitte palju. Siis me põgenesime ja läksime tüdrukuga metsa elama. Varsti me armusime ka üksteisesse. Kuid mitte kauaks, me meeldisime üksteisele rohkem sõpradena, kui paarina.
Siis tüdruk suri. Kui mina läksin jahti pidama, siis tungis hunt meie onni ja tappis tüdruku ära. Pärast ma leinasin teda kaua aega, kuid siis leidsin ma Floriina, Timea, Cristella, Riko ja Mirteni. Nii meist saigi kamp, mis hoidis kokku. Tegelikult ongi kogu lugu läbi."

Ümbrus muutus jälle mustaks ning see surin käis jälle minust läbi. Hetke pärast olin jälle oma toas, oma kehas. Nüüd ma taipasin, et Carlil on olnud raske elu.
,,Arvan, et siinne elu pole eriti parem," sõnas Carl ja asetas pea käte vahele.
Astusin lähemale ja suudlesin poissi põsele ning vaatasin talle otsa. ,,Siinne elu on igatahes parem," vastasin ma naeratades.

- - -

Autori kommentaar »

Jess! Uus osa! :)

Teavita ebasobivast sissekandest!

Autor:


SnowWitheGirl

Kinkimine

 X 0
 X 0

» Fännid ( 1 )

 

Kommentaarid

Taxifun

Mulle ausaltöeldes meeldib rohkem kui sa kirjutad päriselust rohkem mitte nõidusest. Muidu super.
 

SnowWitheGirl

Mul kama. Tore, et sulle siiski meeldib.
 

annely1997

Mulle igal juhul küll meeldib. Ma üritasin seda järjekat algusest lugema hakata, aga arvuti jooksis vahepeal kokku. Igal juhul väga hea jutt, olen veidi pettunud, et nad on õde ja vend. Jätka, väga põnev lugu!
 

LoveVidevik

Omg, jätka ruttu! Nojah, mõnes mõttes on see jah veidi veider, et nad on õde ja vend(osaliselt), kuid muidu lahe!
 

SnowWitheGirl

annely1997 - Kahju, et arvuti kokku jooksis. No, ega nad päris õde ja vend ka ei ole. Mis aga pärast välja kujuneb, lööb sind vb jahmatusest uimaseks.
LoveVidevik - Sa oled üks mu suurimaid lugejaid. Tore, et sa sedasi jätkad.
 

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks pead sisse logima