Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail
Teema: Järjejutud / Seiklus / Põnevus

Twelve worlds[part 1] (3)

29.04.2011 21:09, x280 (Viimati luges: Anonüümne lugeja @ )
Lugemiseks kulub umbes: ( sõna)
Muuda teksti suurust: Aa+ Aa-

1.ELU MUUTUSED

,,Cameron, peame minema!" hõikas ema esikust ja väljus uksest.
,,Kohe tulen!" hõikasin vastu ning võtsin kätte oma kohvrid.
Vaatasin pisaraid poetades oma vanat tuba, mis pidi saama nüüd uue pere omaks, kes siia kolib - perekond Red'le, mis koosnes härra ja proua Red'st ning nende tütretest Marionist ja Maggie'st. Minu pere on vaene ning meie maja oli lagunemas - seinteld pudenes krohvi, põrandalauad ning uste hinged kääksusid kaeblikult ja kõige lõpuks lasi katus läbi. Kõige halvem oli see, et meil polnud piisavalt raha, et selle kõik kinni maksta - seepärast pidime kolima Londoni teisse otsa, kus me üürisime ühe odava korteri. Nüüd tabasid mind uued muutused - uus kool, uued inimesed, uus koolitee ja muud mitte meeldivad muutused. Nüüd seisis mu tuba tühjana ning olime valmis minema.
,,Cammy! Tahan juba oma uut kodu näha!" kisas mu kaheksane õeraas Celia autost.
,,Jap, tulen juba!" karjusin veidi ärritunult vastu ja lippasin toast välja.
Esikus tõmbasin peale kampsuni ning läksin välja hoovi, kus ootas mind tagasihoidlik pereauto, millel oli kolm rida istmeid. Libistasin ukse eest ja viskasin kompsud kolmandale reale, ise istusin teisele reale, Celia kõrvale.
,,Oleme valmis minema?" hõikas mu isa.
,,Jaa!" hõikasid ainult ema ja Celia ning sõit läks lahti.
Isa, kes istus rooli taga, keerutas rooli hooletult ning pani muusika mängima. Tuli mingi kaheksakümnendate aastate laul ja isa ning ema laulsid kõvasti kaasa. Celia värvis mingit poniraamatut ning ma igavlesin, vaadates ilusaid maju, inimrohkeid tänavaid ja avaraid hoove, kus poisid tagusid jalkat. Möödusime ka minu koolist, kuid sellest tegin ainult mina välja. Isa ja emal oli tegemist kaasa-laulmisega ning Celia oli ametis värvimisega nii, et higitilk ninaotsas oli. Kui piltlikult öelda.
,,Millal me kohale jõuame?" küsis lõpuks Celia, kellel ka lõpuks igav hakkas.
,,Viie minuti pärast umbes," vastas ema kiiresti ning laulis siis edasi mingit tundmatut laulu.
Äkki karjus isa: ,,Kurat võtaks, see rullnokk oleks mulle peaaegu otsa sõitnud!"
Ma polnudki tähele pannud äkilist pööret või suuna muutmist nii, et ma ei teadnud asjast rohkem, kui ema või Celia.
,,Kallis, mis siis õieti juhtus?" päris ema, keerates muusika vaiksemaks.
Isa peatas auto teeveerel ning jutustas: ,,Ma keerutan siin rahulikult rooli ja laulan kaasa. Siis äkki tuleb vastu auto, pööreldes ümberringi nagu vurkkann. Vurr-vurr!" Viimast tegi ta Celia jaoks, kes oli veel väike.
,,Vurr-vurr!" korrutas Celia innukalt ja plaksutas käsi - ma ohkasin selle peale vaikselt.
,,Kas me võiks nüüd edasi sõita?" küsisin ma kannatlikult.
,,Oota, Cameron. Su isa oleks just avarii peaaegu teinud ja sa ei tahagi teada, mis juhtus?" pahandas ema ning suunas siis tähelepanu isale.
,,Siis ta peatus äkki ja keeras õigele rajale. Siis karjus mulle ka akna vahelt, et mida ma teen, et oleksin peaaegu avarii teinud!" lõpetas isa jutu peaaegu karjudes.
,,Kas võiksime juba edasi minna!?" karjatasin ma lõpuks.
,,Olgu peale," ohkas isa ning keeras jälle sõiduteele. Ema keeras jälle muusika valjuks ning hakkas uuesti kaasa laulma. Isa aga keerutas rooli vaikides ning Celia joonistas oma käele mustreid - tema värvimisraamat oli täis värvitud. Ise tõmbasin ma oma puuteka välja ja hakkasin ,,Angry Birds'i" mängima.
,,Oleme kohal!" hõikas äkki isa ning auto peatus.
Tõstsin pilgu telefonilt ning vaatasin lihtsat, neljakordset lubivalget kortermaja, mis oli üsna kitsas. Auto oli peatunud tillukeses parklas, kus asfald oli kulunud ning räpane. Hoov oli pisike - tükike murulappi ja väike mänguplats, kus oli kaks kiike, liumägi, liivakast ja kaks palki. Lükkasin ukse lahti ja hüppasin välja. Võtsin oma kompsud kätte ja vaatasin pikalt seda neljakordset maja.
,,Siin hakkamegi elama?" küsisin ma.
,,Muidugi. Mida sa siis ootasid, villat või?" küsis isa vastu ja purskas laginal naerma. Imelik, teiste naljade peale ta küll ei naera, aga oma naljade peale naerab, mis kole.
,,Mitmendal korrusel me elame?" küsis Celia.
,,Neljandal, korter number 55," sõnas isa mingit paberit vaadates. ,,Uks on vist seal," lausus ta mingi puust ukse poole osutades.
Hakkasime sinnapoole minema. Celia mangus, et ta võiks hetkeks mänguplatsile minna, kuid ema keelas talle selle ära - Celia oli nüüd mossis näoga. Ukse juurde jõudes olin ma jahmunud. Kaugelt oli paistnud uks päris räämas, kuid lähedalt vaadates oli ta läikiv ja punakaspruunist puust meisterdatud, hõbedane link ka juures.
,,Lähme sisse," ütles ema ja lükkas ukse lahti.
Seisime kitsas trepikojas, kuhu oli pandud mitu jalgratast, vanat kelku ja kasutatud asju. Trepp oli kitsas ja rohmakatest paekivitükkidest. Celia oli äkki rõõmsas tujus ja ronis kilgates ja hüüatades trepist ülesse, hüpeldes ja keerutades ka veel. Ema vangutas pead, muiates käe varjus.
,,Let's go*," sõnasin ma ja ronisin ka trepist ülesse.
Peatusin trepi lõpus ja seisin Celia kõrval, kes rahutult hüples ja keerutas. Uks, mis seal oli, oli samasungune nagu välisuks - puhas, läikiv ja punakaspruun. Isa jõudis koos emaga varsti kohale ja me läksime koridori, kus olid valged uksed. Igal uksel oli number ja perekonnanimi.
Celia hüples graatsilisi balettisamme tehes edasi ja hüüdis: ,,46, Mansonid. 47, Bonnetid. 48, Wiertamid. 49, Crestid. 50, Swanned. 51, Collenid. 52, Stewart'd. 53, Bullockid. 54, Chrocetid. 55, GREE'D!"
,,Tasa, tasa!" manitses ema Celia juurde kiirustades ja oma käe tema suu ette pannes. ,,Me ju ei soovi naabreid ärritada, ega?"
Isa naeris. ,,Oh, Elizabeth. Lase Celial end välja elada. See on ju suur asi, mille üle tuleb ikka üldiselt rõõmus olla."
Ma ei olnud eriti jutukas. Vaikisin rohkem, sammudes jalgu vedades ukse juurde, kui mu ülejäänud perekond juba sees oli. Nad ohhetasid ja ahhetasid ning lõid käsi kokku. Celia hüples üles-alla ja jooksis uues tillukeses korteris ringi. Ma lohistasin kompsud enda järel arvatavasti oma tuppa. Õnneks see oligi mu uus tuba.
Jätsin kompsun ukse juurde ja kiirustasin akna juurde. Vaatasin välja ja vaade avanes mänguväljakule, kus lapsed kisasid ja ringi jooksid. Juures seisid ka vanemad lapsed. Tahtsin otsemaid nendega tutvust teha.
,,Ema-isa, ma lähen õue mänguväljakule! Tahan teiste inimestega tutvust teha!" karjusin ma oma vanematele ning kiirustasin tagasi esikusse, toppides mobiili taskusse.
,,Olgu pealegi, aga mitte kauaks!" hõikasid mu vanemad vastuseks ja selle peale läksin ma koridori. Jooksin trepist alla - miks siin lifti ei ole!? - ja tormasin õue. Nägingi eemal kaks omavanust inimest. Tahtsin võimalikult kiiresti uusi sõpru. Sügasin hetkeks pead ja sammusin nende juurde.

- - -

Let's go! - lähme!

Proovisin midagi uut teha. Sorry, kui liiga pikk on, kuid lühemalt ei saa. Vabandust ka, kui ma selle jutu ära kustutan, sest ma olen suur katsetaja jne. :) Loodan, et meeldib.

Autori kommentaar »

Midagi uut...

Teavita ebasobivast sissekandest!

Autor:


SnowWitheGirl

Kinkimine

 X 0
 X 0

» Fännid ( 2 )

 

Kommentaarid

TwilightSaga

Super lahe.Jätka!
 

LoveVidevik

Panin tähele omasugust huumorit, mida püüdsid panna ning muidu mulle väga meeldis!
 

SnowWitheGirl

TwilightSaga - Tore, et meeldib ja ma jätkasin nagu sa näed.
LoveVidevik - Panid jah tähele? Tore, et meedlis.
 

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks pead sisse logima