Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail
Teema: Lühijutud / Muu

Ettekujutuse vili - muusika on maailma kaunim kunst. # (4)

30.03.2011 20:58, x263 (Viimati luges: Anonüümne lugeja @ )
Lugemiseks kulub umbes: ( sõna)
Muuda teksti suurust: Aa+ Aa-

Kõndisin metsas üsna tasa ja vaatlesin loodust. Kõik oli nii vaikne ja ilus. Päikesekiired paitasid mu juukseid, põski - põhimõtteliselt kõike. Ja järsku kuulsin ma õrna heli enda kõrvus. Heli muutub ühel hetkel valjemaks, teisel hetkel aga hoopis vaibub. Tundsin, et ma nagu hõljuks. Imeline, lihtsalt imeline. Tantsisin ja vehkisin kätega. Mulle jäi lausa tunne, et mul on tiivad ja ma olen õrn kui lilleke. Muusika jättis mulje, et nagu erinevad aga omapärased instrumendid on kokku sobitatud. Kostis nii klaveri kui ka viiuli kaunist häält. Kuulsin ka kõlisemist. Ja kui muusika ja helid kadusid, jäin ma seisma. Märkasin, et ümbrus on teistsugune. On videvik juba. Päike jagab oma viimaseid päiksekiiri ja jätab hüvasti meiega. Taevas oli roosa-oranž. Ja siis ma mõistsin, et ma olin eksinud. Kohutav, kui kohutav! Ja siis istusin ma lumme. Tundsin hirmuäratavat külma. Asetasin pea ettevaatlikult ka lumele ja mõtlesin. Aga ma ei teadnud, millest. Vaatasin taevast, olles täiesti rahumeelne. Ma ei tundnud enam hirmu. Sulgesin vaikselt silmad. Tundsin, et mingil kombel suplen ma kuskile, ebareaalsuste maailma ehk? Keha läks mul kangeks, pea hakkas pööritama ja ma tundsin jäisust ja valu. Aga mind ei huvitanud see. Suikusin unne, märkamatult.

*

Avasin silmad ja näen, et ümbrus on kottpime. Jah, sõna otseses mõttes kottpime. Hakkasin õrnalt hirmu haistma kuni ma kuulsin helisevat muusikat. Järgnesin sellele. See kutsus mind lihtsalt. Ma ei suutnud loobuda muusika järgnemisele, see oli ju ometi vastupandamatu. Järjekordselt jäi mulle mulje, et ma lendan ja et kõik on kõige paremas korras. Ma olin nagu muinasjutus. Nagu väike printsess. Kui muusika, kõlisemine ja helid kadusid, nägin ma endast, paari meetri kaugusel, midagi kumavat. Nagu latern kumaks. Jooksin selle poole ja nägin enda ees maja. Ma ei teadnud, kellele see kuulus, sest väljas oli liiga pime ja ma ei näinud midagi. Tormasin uksest sisse ja siis hingasin ma sügavalt sisse ja ma järeldasin, et ma olin kodus. See hingemattev lõhn rahustas mu meeli ja ma olin äärmiselt õnnelik. Ime kombel pääsesin ma koju! Mõistsin, et muusika, mida ma kuulsin ja mis võis ka olla minu ettekujutus, päästis mu elu. Ilma selleta poleks ma koju jõudnudki. Hakkasin seda muusikat igatsema kuni ma hakkasin kuulama klassikalisi muusikaid, kus olid klaverimängud ja kõik teised viisid. Ja siis tundsin ma selle muusika ära. See oli endiselt ilus ja säras oma hiilguses. Ma ümisesin õrnalt kaasa. Ma olin õnnelik. Sellest ajast peale ma ainult kuulasingi seda. Istusin raadio kõrval, kiiktoolil ja kuulasin seda imetoredat viisi. Ja ma uskusin, olin tegelikult päris kindel, et muusika oli päästnud mu elu ja see oli midagi müstilist ja paeluvat. Ma olin endas kindel.

Autori kommentaar »

Inspiratsiooni oli vähe vist. Täna oli eesti keele tunnis teemaks muusika ja tekkisid mõtted. (:
Idee : M. Vabamäe.


Teavita ebasobivast sissekandest!

Kinkimine

 X 0
 X 0

» Fännid ( 1 )

 

Kommentaarid

karrul11

Väga ilus lugu .
 

c0rtney_Freakzz

Ty.
 

nikike

VÄGA ILUS MUUSIKA ON ELU
 

c0rtney_Freakzz

Aitäh.
 

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks pead sisse logima