Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail
Teema: Järjejutud / Noortejutud

The Black Roses#16A (5)

29.01.2011 16:30, x204 (Viimati luges: Anonüümne lugeja @ )
Lugemiseks kulub umbes: ( sõna)
Muuda teksti suurust: Aa+ Aa-

16A = Hinge sisse sõeluv hetk.

Eelmises osas: Edmund veab Pauliine parki ning Pauliinel ei jäänud muud üle, kui lihtsalt nõustuda. Tundub, et nende suhe on lõpuks alanud.

Pauliine ei suutnud oma huuled Edmundi omadelt ära tirida. Lõpuks tõukas poiss ta eemale ning naeris südamest. Pauliine naeris kaasa, olles ikka veel üliõnnelik. Sellist asja ei juhtu paljude inimeste elus, et su "ainus ja õige" elab su kodulinnas vaid paari maja kaugusel sinu majast.
,,Mida sa hetkel tunned?", küsis äkki Edmund sosinal.
,,Tunnen ainult rõõmu ja õnnelikust, kuigi hiljutised sündmused polnud mingi lilleaed.", vastas Pauliine sama vaikselt.
Siis pööras Edmund pilgu käekellale, mis ümber tema käe oli kinnitatud ning ta lausus veidi kurvalt: ,,Ah, aeg lendab nii ruttu! Kell on juba pool kolm - arvan, et su sõbrannad ootavad juba sind või kuidas?"
Pauliine irvitas. ,,No, nad võivad ju veidi kauem oodata või mis?", lausus ta ikka veel irvitades.
Edmund irvitas samuti ning lükkas Pauliine selili rohu sisse. Ta ise ajas end hetkeks põlvedele, kuid laskus kohe Pauliine kohale ja suudles tüdrukut veidi ahnelt. Pauliine südamesse hiilis soe tunne.
Kuid selle katkestas jälle telefonihelin, mis tuli jälle Pauliine telefonist. Tüdruk oli pahase näoga ning sikutas mobiili pikkamisi taskust välja.
,,Miks sinu mobiil ei võinud seekord heliseda?", urises ta pahaselt.
Edmund irvitas. ,,No, ma tegelikult ei võtnudki telefoni kaasa."
Pauliine urises vaikselt jälle, kuid ta ei suutnud poisi läheduses kaua pahane olla - Edmund oli selleks liialt lummav ja kaunis. Alati, kui Pauliine pahane oli, siis Edmundi läheduses see kadus.
,,Jah, Karin - mis on?", küsis Pauliine.
,,Kuule, meieni jõudis vägagi vapustav uudis,", lausus Karin veidi ärevalt. ,,me saime teada, et konsert toimub hoopis homme, mitte ülehomme. Sa pead kohe tulema - vähemalt kolm proovi peab küll tegema."
Pauliine hammustas Edmundit vaadates huulde - kuidas see võis võimalik olla? ,,Olgu, ma tulen siis kohe hotelli. Andke mulle umbes viisteist minutit.", lausus tüdruk endiselt Edmundit vaadates.
,,Miks nii kaua?", imestas Karin.
,,Vabandust, kuid ma olen ju ikkagi pargis.", vastas Pauliine rõõmutult muiates.
Enne, kui Pauliine jõudis hüvasti jätta, katkes kõne. Pauliine surus klapi kinni ning surus telefoni sügavale taskusse. Tal polnud tahtmist selle helinat kuulda üsnagi kaua.
,,Hm, las ma arvan - sa pead minema.", küsis Edmund veidi pahaselt seekord - ega temalegi ei meeldinud, et Pauliine peab tema juurest lahkuma.
,,Tean, me lähme nagunii koos hotelli. Tule.", vastas tüdruk talle ja koos lippasid nad mäenõlvast alla, tuisates koos kiirelt bussipeatusesse. Pauliine mõtles endiselt, et kuidas konsert sai olla homme - kaks võimalust oli: kas nad ise olid valesti kuulnud või toimumis aega lükati ettepoole.
Kui kaks noorukit bussipeatusesse jõudsid, hakkas nende buss uksi sulguma. Kuid Edmund jõudis sinna viimasel hetkel ning kangutas oma tugevate kätega uksed lahti nii, et tema ja Pauliine mõlemad läbi mahtusid.
Bussijuht kirus valjult nende ees, kuid Edmund ja Pauliine ei teinud sellest suurt välja, kuigi sellist värvikat vandumist polnud eriti võimalik tähele panna. Siiski sulgus buss kiiresti uksed ning kihutas edasi.
Kui buss hotelli lähedal peatus, vandus bussijuht ikka veel. Kui Pauliine ja Edmund välja hüppasid, kuulsid nad midagi sellist: ,,Kui kasvatamatud ikka tänapäeva teismelised on!"
Pauliine ja Edmund irvitasid ning poiss tiris Pauliinet edasi, kes oli jäänud hetkeks üsnagi tihedat liiklust vahtima jäänud. Tüdruk järgnes Edmundile, kes sammu ja kiirust vähemaks võttis - inimesi oli palju ja kumbki noorukitest ei soovinud veel vandumist ja kurjustamist kuulda.
Pauliine ja Edmund valisid trepid, sest liftid olid kuidagi aeglased ja ootamine venis mitmeks minutiks, sest liftid peatusid päris mitmel korral ja korrusel. Pauliine ja Edmund lippasid ähkides ja puhkides trepist ülesse ning ukse juures hingeldasid nad üsna kõvasti.
Lõpuks avas Edmund siiski ukse ning koos läksid nad tüdrukute "korteriukse" ette. Pauliine helistas kella ning jäi ootama. Samme polnud veel kosta, kuid need pidid üsnagi varsti kuuldavad olema.
Edmund suudles tüdruku laupa ning lausus: ,,Kohtume konsertil, vähemalt ma arvan nii."
Pauliine suudles Edmundi lõuga ning vastas talle: ,,Olgu, ole kohal."
Siis lasi Edmund Pauliinest lahti ning läks kiire kõnnakuga oma ruumidesse. Pauliine jäi talle pikalt järele vaatama ning tüdruk tundis, kuidas tema silmad veidi vesiseks tõmbusid. Ta nühkis pisarad käeseljaga ära ning ootas ukse avamist.
Lõpuks oli kuulda samme ning Luise avas ukse. Pauliine naeratas sõbrannale ja Luise naeratas kergelt vastu. Pauliine astus sisse ning läks elutuppa, kus tema sõbrannad endiselt istusid, küünarnukid laual ja pea neile asetatud.
Ainuke muutus oli see, et nende pillid olid seal. Trumme oli ilmselt päris raske sinna paigutada, sest need olid üsna kitsalt nurka paigutatud. Põrandal olid kaks kitarri - Jolanta ja Pauliine omad -, süntesaator - Karolini oma - ja Luisele kuuluv flööt.
,,Kas alustame proovi?", lausus Pauliine laialt naeratades.
Tema sõbrannad tõstsid pilgu. Nad naeratasid samuti laialt ning laususid kooris: ,,Muidugi - kuidas siis veel?"
Nad võtsid kõik pillid kätte ning võtsid kohad sisse. Pauliinel polnud kitarri vaja, nii et asetas selle lauale. Jolanta võttis kitarri seevastu kindlalt kätte ja Luise hoidis flöödi puhumisotsa suu ääres. Karin võtis suure vaevaga koha trummide taga ning hoidis ootavalt keppe käes. Karolin asetas süntesaatori spetsiaalsetele jalgadele ning kinnitas selle kindlalt nende külge - ka tema oli valmis.
Siis andis Pauliine alustamisega märku ning Karin hakkas vaiksete ning rütmiliste tümpsudega vastu trumme lööma, Jolanta hakkas vaikselt kitarri mängima, Karolin klõbistas süntesaatorit ja Luis puhus flööti. Ja Pauliine hakkas laulu esimesi sõnu laulma: ,,I want peace, but not black. I want the wihte peace, what is my dream, to see..."
Kui laul lõppes, siis tundus Pauliinele ja tema sõbrataritele, et laul oli nii hästi välja tulnud, et polnudki vaja rohkem harjutada - see polnud seda väärt. Äkki kuulsid tüdrukud akna taga vaikset kopsimist. Järgneb...

Uues osas: Pauliine ja tema sõbrannad käivad juuksuris, ilusalongis ja riietepoes ning lõpuks tundub kõik korras olevat. Siis ongi see suur hetk käes.

Autori kommentaar »

See on siis eelviimane osa. Homme peaks saabuma viimane osa, kuid ärge muretsege - epiloog tuleb samuti. :) Hinnake palun hästi ja unustasin öelda ka, et kokkuvõte tuleb samuti. :) 6394 tähte.

Teavita ebasobivast sissekandest!

Autor:


SnowWitheGirl

Kinkimine

 X 0
 X 0

» Fännid ( 0 )

 

Kommentaarid

TwilightSaga

Hästi lahe.Kahju et lõpetad!
 

LoveVidevik

Kahju, et lõpetad - see on lihtsalt nii haarav lugu. Üpriski romantiliselt algas ning varsti see ka lõppeb. Hea, et teed kokkuvõtte ja epiloogi ka.
 

SnowWitheGirl

TwilightSaga - Tore, et meeldib ja on jah.
LoveVidevik - Tore, et sa nimetad seda haaravaks. Jah, see algas üsnagi romantiliselt jne, kuid see võib vabalt ka niimoodi lõppeda.
 

haylyn4

Oh, see on nii lahe jutt! Jätka!
 

SnowWitheGirl

Tean küll, et on, kuid see jõuab kohe varsti lõpule.
 

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks pead sisse logima