Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail
Teema: Järjejutud / Noortejutud

The Black Roses#13 (5)

25.01.2011 18:42, x200 (Viimati luges: Anonüümne lugeja @ )
Lugemiseks kulub umbes: ( sõna)
Muuda teksti suurust: Aa+ Aa-

Eelmises osas: Tüdrukud ja Edmund mõtlevad välja suurepärase plaani ning asuvad kohe seda teostama. Paraku juhtub aga väike äpardus, kuid Jolanta on siiski päästetud.

Vaikus kestis mõne minuti. Kõik vahtisid põrandat või põrnitsesid seina. Keegi polnud mõelnud sellele, et mis edasi saab. Seda jah, Jolanta on päästetud, kuid mis saab Alfredis ja Maidest?
Siis pakkus Karolin: ,,Äkki oleks kõige parem helistada polit.seisse? Nad on tegelikult kiired - nad võivad vabalt Alfredi ja Maide kinni püüda, kõige rohkem päevaga."
Teistel ei jäänud muud üle, kui Karoliniga nõustuda. Karin valis numbri ning hakkas helistama. Pauliine potsatas diivanile, pea käte vahel ja Edmund istus tema kõrvale, vaadates tüdrukut aeg-ajalt. Jolanta vahtis aknast välja ja Karolin ning Luise põrnitsesid niisama põrandat.
Kui Karin oli lõpuks lõpetanud, lausus ta: ,,Helistasin lähimasse polit.seiosakonda. See asub siit tänava kaugusel ning üks mees ütles, et auto juba sõidab. Nad peaksid umbes kahe minutiga siia jõudma - kõige rohkem viiega."
Teised noogutasid sellepeale ning tegid oma "tegevusi" edasi. Kellegil polnud millegist rääkida, kuigi rääkida oli palju - kui napilt olid nad pääsenud ja mis üldse edasi saab. Peagi oli kuulda autode lähenemist ning kõik ruttasid akna juurde. Nad jõudsid selleks ajaks sinna, kui Alfredit ja Maidet juba välja tiriti.
Lõpuks ilmus teismeliste näole lai naeratus. Nad olid oma eesmärgi lõpuks saavutanud - Alfredi ja Maide vahele võtmise ning Jolanta päästmise. Tundus, et kõik on hästi, kuigi mõned asjad olid selgumata. Keegi ei teadnud, kes on Pauliine pärisvanemad - ausalt öeldes ei huvitanud see ei Pauliinet ega teisi.
Kuus teismelist istusid kõik sohvadele. Esimesel istusid Pauliine, Karolin ja Edmund ning teisel istusid Jolanta, Karin ja Luise. Kõik vaikisid endiselt. Lõpuks, kui päike hakkas loojuma, jättis Edmund hüvasti ning sammus ruumidest oma ruumidesse. Tüdrukud aga seevastu vahetasid riided ning pugesid vooditesse - neil oli olnud seljataga nii raske päev.
# - #
Päikese esimesed kiired libisesid mööda tekke edasi, heites seintele mõnusaid ning sooje varje. Väljas oli kolmkümmend kraadi sooja, kuigi oli veel varajane - koidik oli alles saabunud ning uus päev oli alanud. Tüdrukute esinemiseni oli jäänud vaid kaks päeva ning poldud veel proove tehtud. Oli nii palju asjatoimetusi, et polnudki aega proove teha.
Pauliine avas lõpuks oma silmad ning vaatas seintel olevaid kiire. Tüdruk naeratas õrnalt, mõeldes: Hommikust, päike! Hommikust, uus päev! Ta ajas end pikkamisi istukile ning võttis riideesemed kätte. Tal oli plaanis järjekordne külm dušš teha. Pauliine sammus vaikselt sammul vannituppa ning pani vee jooksma.
Pauliine astus duši alla ning lasi külmal veel üle tema selja voolata. Pikkamisi pesi ta ennast ära, pestes ka oma juukseid läbi, mis olid veidi tolmused ning mustad. Duši alt välja astudes, keeras tüdruk kraani kinni ning värises natuke. Ta kuivatas end pehmes rätikus ära ning föönitas juuksed läbi.
Ta kammis hoolikalt juuksed läbi ning punus need kahte patsi. Pauliine ei soovinud klambreid panna, vaid pani musta peapaela. Seejärel pani tüdruk jalga valget kitsad teksad, punased sokid, selga musta lühikeste varrukatega särgi ning õhukese valge jaki, millel olid üsnagi lühikesed varrukad. Jalga tõmmanud lillad puhtade talladega ketsid, astus Pauliine toast välja.
Ta sammus elutoa juurde, kus ta oli avastanud ilusa rõdu. Siis silmas ta seal ühte kogu - see oli Jolanta, kes väljas seisis ja varajast päikest nautis. Pauliine läks oma sõbranna kõrvale ning silmitses teda - Jolanta tavaline pruunikas nahk oli jälle tavaline pruun ning mustad juuksed olid hobusesabasse kinnitatud. Tüdrukul oli seljas sinine sätendav särk, jalas valged sokid ja ketsid ning jalas olid tal ka veel tumesinised lühikesed teksad. Ometigi oli ju suvi.
Siis küsis Jolanta: ,,Hommikust. Pauliine, kas sa oled mõelnud ka üldse sellepeale, et kus sa elama hakkad?"
Pauliien kahvatas. Sellele polnud ta üldsegi mõelnud. Ta vastas sõbrannale: ,,On see üldse oluline praegu? Elame praegu esinemise üle ning siis mõtleme selle üle."
Jolanta vaidles: ,,Ei, Pauliine. Sa pead kindel olema, kuhu sa tagasi pöördud - kas oma vanasse koju või kellegi sõbra juurde."
Pauliine kehitas õlgu. ,,Arvan, et kutsuksin oma onu ja tädi Kuressaarde elama. Nad vähemalt hoolivad minust rohkem, kui mu kasuvanemad. Nad ise ütlesid seda."
Jolanta vaid ohkas ning lahkus rõdult, jättes Pauliine üksi asjade üle järele mõtlema. Jolanta teadis, et tema sõbranna peab selles asjus ise selgusele jõudma. Järgneb...

Uues osas: Tüdrukud on ühelmeelel, et Pauliine võiks oma onu ja tädiga elada - kuid kas onu Matthews ja tädi Sophy on sellega üldse nõus?

Autori kommentaar »

See oli siis poole lühem osa, kui eelmine oli. :) Loodan, et õhutate mind siiski jätkama, et see vapustav lugu jõuaks lõpule. Ma ei kiirusta kirjutamisega - muidu ei saaks sellest loost mina isegi aru. :) Kritiseerige!

Teavita ebasobivast sissekandest!

Autor:


SnowWitheGirl

Kinkimine

 X 0
 X 0

» Fännid ( 1 )

 

Kommentaarid

TwilightSaga

Pole mitte midagi kritiseerida.Kõik on super.Palun jätka ruttu.Sul on lihtsalt üli vinge lugu Üli lahe.
 

nikike

Cool
 

haylyn4

Jah liiga pikad osad on ka muidu hea et see osa natuke lühem ka oli!
Super!
 

LoveVidevik

Räigelt vinged osad on sul! Jätka samas vaimus!!!
 

SnowWitheGirl

TwilightSaga - Jälle üks suur tänuavaldus sulle! Sul on nii kuldsed sõnad, mis teevad südame soojaks.
nikike - No, aitäh.
haylyn4 - Mul suva, et pikad osad on! Ma kirjutan kõike, mis parasjagu pähe tuleb ja mis juttu sobib. Muidu aitäh.
LoveVidevik - Suur-suur aitäh ning eks ma proovin.
 

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks pead sisse logima