Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail
Teema: Järjejutud / Ulme / Õudus

Silmad. (6)

26.12.2010 14:50, x148 (Viimati luges: Anonüümne lugeja @ )
Lugemiseks kulub umbes: ( sõna)
Muuda teksti suurust: Aa+ Aa-

Tere ! Ma olen Christy(aasta 2013). Ma räägin teile oma elust 10 aastat tagasi.

Linnas nimega Innaniia oli järjekordne päev, mis algas kohutavalt. Kõik inimesed pidid hommikul kell 8 lahkuma oma kodudest, et hakkata töötama ülbe linnapea jaoks. Isegi lapsed pidid teda lõbustama. Nii see elu oli päevast päeva tehti ainult ränka tööd tema jaoks. Kuid ühel päeval 4 august aastal 2003. Ärkasin just ülesse ja olin valmis minema jälle tegema tööd. Kuid järsku tuli minu aknast sisse üks pealt näha väga noor tüdruk. Umbes 13 aastane. Tal olid blondid õlgadeni juuksed ning ta silmad kiirgasid helesinist valgust. Ta käskis mul endaga kaasa tulla ja ütles, et aega on vähe.
Jooksime kuhugi parklasse ning sisenesime ühest väiksest uksest ja jookime trepidest alla. Seal oli suhteliselt pime ainult üks lamp vilkus seal ja andis vähest valgust. Ta sundis mind istuma ühe tooli peale ning ta kadus kuhugi pimedusse. See ruum oli ümmargune ning ka selle aknad olid ümarad. Hakkasin juba vaikselt paanitsema kuid siis ta saabus tagasi käes poole meetrine süstal ning selle sees oli helesinine lima. Ta tuli mulle vaikselt lähemale ja mida lähemale ta tuli seda kõvemini hakkasin ma karjuma. Tüdruku meeleolu ei muutunud sellest, et ma karjusin. Kui ta oli juba mulle väga lähedal hakkasin paanitsema, nuttsin, karjusin, mängisin lolli kuid siis jäin vait. Ta oli mulle süstla surunud otse veeni. Jäin täiesti vait ning tundsin, et minuga toimub midagi. Peagi nägin ümmargusest peeglist enda silmi mis olid helesinised ja kiirgasid sinist. Vaatasin tüdrukule otsa ning tema vaid noogutas. Elasin seal laboris umbes ühe kuu. Ta tõi igapäev juurde inimesi ning mina pidin seda helesinist löga nendesse süstima. Ükspäev aga mõtlesin mida see sinine silmavärv õieti teeb. Läksin ühte ümarasse ruumi ning vaatasin pliiatsitopsi umbes minut aega ning siis järsku muutus see tuhaks. Ehmusin kõvasti.
Lõpuks kui olin juba kuu aega tema laboris olnud ja meid oli kokku juba umbes 100. Lahkusime laborist. Me astusime sealt parklast välja ning läksime tänavatele. Kõik inimesed kartsid meid nad paanitsesid ja kaitsesid oma lapsi. Kõndisime niikaua kui olime sattunud ühe suure villa ette. Seal elas see vana õel linnapea kes oli kõikidest maailma inimestest hullem. Kõik meie hulgast keerasid oma pea tema poole. See nõudis suurt keskendumist. Ja üks inimene ja oleks saand võimsa inimese tuhastamisega üks hakkama. Kõik oli jäänd vaikses kuid imelise vaikuse lõpetas linnapea, kes hakkas valust karjuma ja väänlema. Kuid umbes 6 minutiga oli ta hävinud. Tuhastunud. Läinud igavese.ks. Inimeste näole tulid naeratused ning paljudest kohtadest oli kuulda hüüdeid ''Me oleme vabad''. Kuid minu ning ka teiste silmad muutusid jälle loomuliku värvi ning see tüdruk, kes sellega hakkama oli saand. Tema naeratas. Ning ka tema silmad muutusid rohelist värvi. Kuid järsku ta lihtsalt haihtus. Ning keegi ei kuulnud temast enam mitte kunagi.......


Autori kommentaar »

Mis teha kui mõnel on sellised unenäod...

Teavita ebasobivast sissekandest!

Autor:


kaisukas213

Kinkimine

 X 0
 X 0

» Fännid ( 0 )

 

Kommentaarid

garfield

lahe jutt ja lahe unenägu
 

Mondschein

Hmm : )
Ega jah , mu silmad on kirjud mudu.
 

kaisukas213

ohoh =) minu kujutlusvõime, mis teha...
 

Mondschein

Ikka juhtub x3
 

BrownDragon

Hea lugu : )
 

W0lfinator

tänud : )) kuigi sinu järju ikka kõvasti üle
 

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks pead sisse logima