Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail
Teema: Järjejutud / Armastus

Nagu armastus, kuid siiski mitte päris #5 (11)

12.01.2009 21:20, x251 (Viimati luges: Anonüümne lugeja @ )
Lugemiseks kulub umbes: ( sõna)
Muuda teksti suurust: Aa+ Aa-

Et siis, seekord jätan põneva koha peal pooleli ja täna ei lisa ega arvatavasti ka homme uut osa. Loodan et meeldib, head lugemist!

“ Sa oled nagu tõeline kangelane!”
“ Aga ma olengi kangelane...”
“Hehee,” naeris Kati.
Toas oli vaikus. See ei olnud piinlik vaikus, see lihtsalt oli ja see oli mõnus.
“ Kas ma võiksin sind veel kunagi külastada?” küsis Michael vaikselt kuid magusalt.
“ Millal iganes,” vastas Kati tasa. Tal oli heameel, et Michael tahtis temaga koos olla, siis ei pea Kati nii üksi olema.


5.

Oli ilus laupäeva hommik. Päike paistis kõrgel ning mõni üksik pilvekegi seilas mööda teava äärt. Kati läks kööki, võttis tassi, ning valas sinna kohvi. Siis läks ta koos kohvitassiga rõdule, Istus aiatoolile ning nautis seda soojust, mis mõnusalt Kati jalgadele paistis. Talle meeldis, et nende maja oli suunaga metsa poole ning sealt poolt paistis hommikuti ka päike. Katile meeldis valgus ja soojus, need tekitasid temas turvatunnet. Ja seda vajasgi tüdruk peale seda, kui tal oli olnud mäluauk. Turvatunnet. Mis kaitseks teda kas või mingil moel nagu näiteks kaitseb soojus külma eest. Ja valgus pimeduse eest. Ja muusika vaikuse eest. Sis tekkis Katile mõte, et miks ta ei võiks minna metsa jalutama. Ta läks tuppa, vahetas riided, haaras laualt telefoni ja mp3`e ning läks välja. Tüdruk toppis klapid kõrva, ning hakka smetsa poole minema. Ta mõtles Michaeli peale. Seda tegi ta tihti. Nüüdsest oli Michael ta elu. Midagi mille pärast elada. Ta meenutas, et poiss pidi talle õhtul küla tulema. Nii olid nad eile õhtul kokku leppinud. Michael oleks tegelikult juba täna hommikul tulnud, aga kuna ta läks jahile, siis ta lubas, et ta tuleb õhtul. Vahepeal aga oli Kati metsani jõudnud. Talle turgatas pähe, et miks ta ei võiks muusika asemel hoopis linnulaulu kuulata. Ta tõmbas kõrvaklapid peast ning pani koos mp3`ega taskusse. Ta kuulis et kusagil toksis rähn ja et kusagil oli kuulda kure häält ja....
Keegi pani oma käe talle suule ja teise käega haaras Kati kehast kinni. Tüdruk hakkas rabelema ning püüdis vaadata, kes temast kinni haaras, aga see oli võimatu. Ta rabeles kõvasti, aga siis surus see tüüp kohutavalt tugevasti Katile kõhule, ning see sundis Katit paigale jääma. See vägev rabelemine oli tüdruku võhmale aianud. Nii ta siis püüdisgi korralikult hingata, aga kuna see isik ei olnud oma haaret ikka veel lõdvendanud, siis oli tal võrdlemisi raske hingata. Siis sositas too tüüp talle vaikselt ja õela häälega kõrva: “ Kas sa mäletad mind? Kindlasti mäletad. Me oleme ju kohtunud. Muidugi sa mäletad mind. Aga kas sa ka tead, miks ma jälle siin olen?”
Kati raputas pead.
“ Ah et ei tea,” rääkis mees edasi. “Ma arvasin, et sa tead. Aga kui ei tea, siis ma seletan sulle. Ma olen Vampiir. Ja sa tead seda. Mul on võimed mida sul ei ole. Ja sa ei saa nende vastu. Seda tead sa samuti. Aga asume asja kallale. Michael.”
Kui kati kuulis seda nime, siis tundis ta südame all ähvardavat äikese pilve. Kui asi on Michaelis, siis on küll kehvasti.
“ Ma ei taha, et sa temaga enam kohtud. Kas sa mõistad mind?” Nüüd oli tolle vampiiri hääl väga õel ja kuri.
Kati püüdis õelda midagi, aga kuna mehe käsi oli tema suul, siis ei kostnud sealt peale segase pomina midagi.
“ Sa tahad midagi õelda?”
Kati noogutas pead.
“ Ma võtan käe su suu peal ainult sel juhul, kui sa lubad, et sa ei karju. Kas lubad?”
Kati noogutas jällegi. Mees võttis käe tüdruku suult ära, ning Kati küsis:
“ Miks ma pean Michaleist eemale hoidma? Ma ju armastan teda. Ja mis te siis teete, kui ma ei hoia ta`st eemale? Mul ei ol plaanisgi teie sõna kuulata...” see küsimuste jada oleks veel edasigi läinud, kui mees ei oleks oma kätt tagasi Kati suule muljunud.
“ Hehee, nii palju küsimusi. Nii vähe vastuseid. Ja sa ei kavatsegi ilusasti sõna kuulata? Hmm, sel juul pean ma seda tegema,” ütles vampiir ning siis sööstsid ülevalt tema kaks käsilast ning võtsid Kati kinni. Viisid ta kõrgele taevalaotuse alla ning keerutasid tüdrukut, ta tundis, et süda hakkab pahaks minema. Siis jätsid vampiirid keerutamise järele, ning sööstsid edasi. Kuhupoole, seda Kati ei teadnud, sest tal käis sellest suurest keerutamisest pearing ja ega tal muidu ka väga hea olla ei olnud. Tasakesi veeres mööda Kati põske alla üks väike hõbedane pisar, ning kukkus allapoole. Hukatusse. Sinna, kuhu ka Kati võinuks kukkuda, kui ta rabelab. Või kui ta lahti lastakse. Päikese käes oli näha veel, kus oli pisar kukkumas – sädeles veidike. Siis ilmus ka teine pisar Kati põsele, veeres allapoole ning kukkus. Kukkus allapoole. Lausa sööstis. Sädeles päikese käes, ning kadunud ta oligi.

Kriitikat!!
Teatan!
Pange pastakaid ka ikka, muidu ma eriti ei viitsi enam kirjutada. Ja head komentaarid on ka alati oodatud!

Autori kommentaar »

Ehhee, loodan et teile ikka meeldib. Muide, mul on juba valmis mõeldud lõpp. Suht üksikasjalikult..
P.S. tahaks abi. Head kirjanikud, palun kirjutage posti. Kõige paremale aitajale kingin tähe. P.S. Häid kirjanike saab olla vaid neli.


Teavita ebasobivast sissekandest!

Autor:


minuarmasBill

Kinkimine

 X 1
 X 0

» Fännid ( 0 )

 

Kommentaarid

minuarmasBill

Lugege autori komentaari ka ikka!!!
 

Keira

Jumala äge jutt paneks pastaka kah aga sorry kogun punne aga ma olen sulle vist küllalt pastkaid pand kah mega lugu aga lua siis et jätkad homme
 

darkforever

väga hea jutt
kirjuta edasiplzzz...
ma ei jätta su rahule mudu!see on nii hea jutt
nats twilighty moodi kh...
 

darkforever


kirjuta edasi!!!
 

minuarmasBill

Seda küll, et veits Videviku moodi. tegelt oli nii, et alul pidi see olema täiesti teise sisuga jutt. Siin ei pidanud vampiire ega midagi olema. Aga siis ma lugesin koos emaga videvikku ja siis ta küsis, et kas ma panen sellesse juttu ka siin vampiirid ja ma siis mõtlesin, et´miks mitte. Aga see eelmine teema oli ka super.

muide, ma ei kirjuta seda täna edasi. Vb homme ka mitte.
 

minuarmasBill

Ei usu, et ma seda täna veel kirjutan. Aga kui palju moosida... tea, siis võib asja saada. Aga pliiz lugeda autori komentaari ka. Abi oleks tarvis selle jutu lõpuga seoses!
 

Macky

Jätka ikka .
 

unfamiliar4u

Hea
 

minuarmasBill

Keegi ei taha lõpu suhtes aidata... ? Kurb. Abi oleks vaja, aga ju ma saan siis ise ka hakkama...
 

OlenLaura

möhhhööhöö
kirjuutaaa .....!!!~!!!see on käsk!!!!!vott nii
 

minuarmasBill

Ikka kirjutan täna ma arvan. Õhtul tulge siis siia, lisan uue osa. Vb ka kohe...!
 

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks pead sisse logima