Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail
Teema: Järjejutud / Armastus

Nagu armastus, kuid siiski mitte päris #4 (8)

10.01.2009 20:19, x269 (Viimati luges: Anonüümne lugeja @ )
Lugemiseks kulub umbes: ( sõna)
Muuda teksti suurust: Aa+ Aa-

Uus osa, kuna mõned on väga kannatamatud. Okey. Nüüd tuleb siis jälle mingi väike vahe sisse, loodan et ei pahanda.
Loodan et meeldib, ja head lugemist!

Vampiir läks tüdruku juurde ning võttis ta oma hõlma alla. Ta vaatas ringi, otsides Kati riideid, kuid neid polud kusagil. Kati aga samal ajal surus ennast tugevasti vastu Michaelit. Vaatas talle siis hetkeks silma, ning minestas... .

4.

Ehmatusega tegi Kati silmad lahti. Ta vaatas ringi, ning avastas, et ta on oma toas voodil. Ta ei mäletanud kuidas ta sinna sai, ainult seda, et viimane asi oli Michael. Ja siis oli tühjus. Ta vajus tagasi padjale ning surus silmad kinni. Ta püüdis meenutada, et mis siis tegelikult oli juhtunud, aga see ei tulnud kohe mitte kuidagi meelde. Kati avas uuesti silmad, ning mõtles mis päev on ja kaua ta on seal nii lamanud. Siiis nägi ta silmanurgast liikumist, ning märkas et tugitoolil istus keegi. Kati kargas kohe püsti ning kissitas silmi, et näha, kes see on seal. Siis tõusis kuju püsti, ning ütles: “Hei!”
Kati hüppas rõõmust õhku, ning kallistas kuju. See oli Michael. Katil kumisesid peas tuhanded küsimused, aga hetkel oli talle oluline vaid Michaeli kohal viibimine.

Michael tuli koos kohvitassiga tagasi kati juurde, ning ulatas selle talle. Nüüd alustas Kati ka oma küsimuste vooluga.
“ Mis juhtus, Michael?”
“ Noh, lugu oli nii, et ma ootasin sind peale tunde samas kohas, kus me kokku leppisime üleeile, mäletad?”
“ Jah,” vastas tüdruk.
Michael rääkis edasi: “ Ma ootasin sind väga kaua ja igahetkega suurenes ka mure minus. M aolin juba väga mures ning siis ma otsustasin, et ma lähen sind otsima. Ma olin umbas pool tundi sind otsinud, kui ma sind järsku nägin. Sa oli puu külge kinni seotud ja sa olid peaaegu alasti. Ja siis ma harutasin sinu käed puu küljest lahti. Siis sa tulid minu juurde ning kallistasid mind, ning minestasid. Ma arvan, et see oli selle pärast, et sul oli nii hirmus külm. Siis ma algul mõtlesin, et mida teha ja otsustasin, et ma toon su koju. Esialgu ma mõtlesin, et kuidas seda teha, aga siis meenus mulle, et ma saan kasutada oma keepi. See on keep, millega ma saan muutuda nähtamatuks. Ma panin keebi enda ja si nu ümber, ning tuli kiiresti siia – sinu tuppa. Siis tuli koju sinu ema, ning ma mõtlesin, mida teha. Ma ei tahtnud, et su ema sind näeks, kuna sa olid ikka veel teadvusetu. Otsustasin siis, et ma saan ka oma häält muuta ning nii saan ma sinu häälega vastata talle. Nii ma siis vastasingi, et sa oled haige, ning et sa ei taha et sind segataks. Ja nii ma siis sind siin valvasingi. 3 päeva järjest. See oli minu jaoks väga oluline aeg.”
Kati oli täiesti vaimustuses.
“ Sa oled nagu tõeline kangelane!”
“ Aga ma olengi kangelane...”
“Hehee,” naeris Kati.
Toas oli vaikus. See ei olnud piinlik vaikus, see lihtsalt oli ja see oli mõnus.
“ Kas ma võiksin sind veel kunagi külastada?” küsis Michael vaikselt kuid magusalt.
“ Millal iganes,” vastas Kati tasa. Tal oli heameel, et Michael tahtis temaga koos olla, siis ei pea Kati nii üksi olema.

Kriitikat!!
Teatan!

Teavita ebasobivast sissekandest!

Autor:


minuarmasBill

Kinkimine

 X 1
 X 0

» Fännid ( 0 )

 

Kommentaarid

Keira

äge jätka siis homme kindlasti
 

sadEMOgirl

HHea!! Jätka kindlastI!!!
 

OlenLaura

miks homme miks mitte kooohheee???oi pliiipliizz
 

OlenLaura


hyper super mega laheee kohe jätkad eksju
 

minuarmasBill

Sest uut osa pole veel... M ategin juba valmis, aga kogemata jäi seivimata ja siis kustus ära.
 

darkforever

ma käsen sul edasi kirjutada see on nii romantiline
kirjuta kirjuta kirjuta!
 

minuarmasBill

Hehee Tänud. Ma siis hakkan kohe kirjutama, kui nii palju tahtjaid on!
 

unfamiliar4u

Hüper super hea .
 

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks pead sisse logima