Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail
Teema: Järjejutud / Armastus

Nagu armastus, kuid siiski mitte päris #2 (31)

10.01.2009 17:45, x344 (Viimati luges: Anonüümne lugeja @ )
Lugemiseks kulub umbes: ( sõna)
Muuda teksti suurust: Aa+ Aa-

Uus osa siis, vabandust viivituse pärast, mul polnud aega lisada vahepeal. Aga nüüd siis lisasin. Loodan et meeldib.!:)

“ No, see on tegelikult saladus, aga kui sa lubad, et sa sellest kellegile ei räägi, siis ma ju võin sulle rääkida ka... Kas lubad?”

“Luban, “ vastas Kati, ise uudishimust pakatades.
“ Noh, ma olen Vampiir. Ja minu nimi on Michael.”
Kati taganes: “Sa oled Vampiir...??!!! Appi...” Kati pani käe suu ette, et kiljatust vältida, kuid siiski tuli ta suust õrn kiljatus. Ta oli täis hirmu. Ta ei teadnud mida teha, kas joosta ära või mitte... . Kuigi Kati teadis väga hästi, et kui ta on koos vampiiriga, siis võib see su ühel hetkel ära süüa või sind ennast ka vampiiriks muuta, tundis Kati siiski, et ta vajab seda väljakutset.. Ta vajas oma ellu vaheldust, ta vajas midagi, mis ei viiks teda nii kergesti masendusse, et tal oleks põnev ja samal ajal ka hirmus. Niisiis – Kati otsustas, et ta võtab väljakutse vastu, ning ei jookse hirmust segasena minema.
“Kas sa kardad?” küsis Michael pärast hetkelist vaikust.
“Veidikene...” vastas Kati talle veidi väriseval hääletoonil.


3.

Kati avas silmad. Ta mõtles, kas see oli unes või... . Ta mõtles selle üle oma 5 minutit, ning otsustas siis, et arvatavasti ikka unes. Vampiire pole ju olemas. Siis vaatas ta kella ja avastas, et see näitas alles 06.30. Ta mõtles, kas ta magab edasi või hakkab kohe liigutama ennast, et jõuda normaalsel ajal kooli.

Kati astus uksest välja, ning hakkas jälle läbi metsatee kooli poole suunduma. Talle meeldis alati läbi hommikuse värske metsa minna, sealt sai ta energiat, et koolis vastu pidada. Kui ta ei oleks läinud läbi metsa, siis ei oleks ta viitsinud ennast mitte kuidagi moodi ühest tunnist teise vedada. Niisiis. Katile tundus, et asfalttee juba paistab. Kati kurvastuseks. Ta otsustas, et ta aeglustab sammu, kuna ta ei tahtnud metsast väljuda. Tema arust oleks kool võind ka asuda hoopis metsas. See oleks palju kasulikum, kuna siis oleks õpilastele ka tundides õpitu paremini pähe jäänud. Korraga kuulis ta aga mingit oksapraginat. Katile meenus koheselt see unenägu. Ta ei teadnud miks, aga see oli lausa häirivalt tal meeles. Siis hakkas ta mõtlema, et võib-olla see polnudgi uni – oli hoopis päris... . Kati nägi tuttavat kuju – sedasama, kellel olid teravad näojooned, ilmatuma kaunis hääl ning võrratult armsad silmad. Michael tuli ülevalt puulatvadest alla, kuna märkas, et Kati oli teda näinud.
Kati küsis: “Mida sina siin nii varajasel ajal teed?”
“ Tegelikult tulin ma süüa otsima, aga ega ma midagi erilist ei leidnud. Ja siis märkasin sind, ning tulin sulle tere ütlema.”
“Lahe.” Kati vaatas teda hetke: “kas ma tohin...,” jäi Katil lause pooleli.
Oli hetk vaikust: “Mida sa tohid? Küsi julgelt...?!,” julgustas Michael.
“ Ma tahtsin küsida, et kas ma tohin sind ...katsuda..., et ma tahaksin teada, kas sa oled päris või mitte.”
“Loomulikult tohid.”
Kati läks vampiiri juurde ning puudutas teda. Taśt käis läbi värin, ning ta tõmbas käe ruttu ära. Michael ütles: “Kas sa palun teeksid seda uuesti...?”
Ning Kati pani oma käe tagasi. Temast käis jälle läbi see mõnus värin. See tunne, mis oli tal vampiiri puudutades, see oli imeline. See oli parem, kui ükski teine asi, mida ta oli kunagi puudutanud, söönud, lugenud, näinud... See oli kõige-kõigem. Kati vaatas hetkeks vampiirile otsa, ning avastas, et tollel olid silmad kinni. Kati muigas, läks siis vampiirile nii lähedale, kui sai, ilma et ta oleks teda millegi muuga kui ainult oma käega puudutanud, ning võttis vampiiril ümbert kinni, ise tollele koguaeg otsa vaadates. Vampiir vaid muigas oma eluilusat muiet,ning võttis ka Katil ümbert tugevasti kinni, ilma et oleks silmigi lahti teinud. Kati mõtles, et kui see on Michaeli jaoks nii nauditav, siis võks tema ju ka silmad kinni panna ja tunda seda mõnu. Nii ta tegigi. Kui ta oli jõudnud oma silmad sulgeda, tundis ta jälle seda mõnusat surinat. Ta kaotas täielikult ajataju ning tundis, et ta ei taha mitte iialgi Michaelist lahti lasta. Siis aga koputas Michael talle õlale, ning Kati avas silmad. Michaelil oli nii imeilus nägu, kui ta vaatas Katie õrnalt otsa, nagu kartes tüdrukule haiget teha. Siis ütles Michael, et kas Kati ei peaks mitte kooli minema. Siis meenus see ka Katile, ning kiiruga vaatas ta oma käekella. See näitas juba 08.15. Kati haaras oma koolikoti, ning lausus poisile: “Kas sa tead millal ma koolist koju jõuan?”
“Jah, ma olen seda juba aastaid teadnud,” vastas Michael magusalt.
“Kas sa võiksid pärast minu tunde siia samma tulla?”
“ Muidugi,” Ütles Michael õrnalt kuid siiski tibakese kurbusega hääles. Ta ju pidi terve päeva ootama, millal Katil tunnid lõppevad.

Kriitikat!!
Teatan ka!
Ja pange palun kuldseid pastakaid ka!
(inspireeritud Videvikust...)

Teavita ebasobivast sissekandest!

Autor:


minuarmasBill

Kinkimine

 X 6
 X 0

» Fännid ( 0 )

 

Kommentaarid

Keira

nooh lisa juba üks kõik et 6 mintsa aega
 

minuarmasBill

Kannatamattus....
 

Keira

4 minutit on aega ma keeran kella ettepoole siis et kui 30 ei tule ;
 

Keira

2 mintsa aega
 

Keira

nii kolmkümmend täis kus siis jutt on x))
 

minuarmasBill

Olemas ju.
 

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks pead sisse logima