Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail
Teema: Lühijutud / Seiklus / Põnevus

Minu reisuelamused (loe autori kommentaari) (0)

26.09.2010 19:06, x216 (Viimati luges: Anonüümne lugeja @ )
Lugemiseks kulub umbes: ( sõna)
Muuda teksti suurust: Aa+ Aa-

Ta ärkas viimaks oma mõnusast unenäost. „Elysia, me oleme kohale jõudnud.“
Elysia oli väga lühike (nii umbes 3 jalga pikk), pikkade heledate juuste ja helerohelise läbipaistvate tiibadega. Seljas kandis ta kollakasrohelisi lühikesi pükse ja heledat pluusi. Tõepoolest, ebatavaline riietus! Aga ka päev oli eriline. Väike haldjas ringutas ja heitis pilgu oma akendega teokarbist välja. Haldjad liikusid alati niisuguste tibatillukeste tõldade moodi asjandustega, mida vedasid sajajalgsed. Jah, liikusid nad tõesti aeglaslt, aga haldjate nõrgad jalad ise poleks neid kohe kindlasti isegi niisugusegi tempoga kanda jõudnud. Elysia nägi aknast kõrgumas mägesid, milliseid ta polnud veel varem näinud. „Uuuuu, kuule, lähme nüüd. Peame Kuldsed Merikarbid üles leidma, meil ei ole aega kauemaks kui 12 fintaliks.“ Elysia ema Cleantha astus tillukesest kulduksest välja ja kutsus tütart endaga kaasa.

Nad väljusid ning leidsid end seisvat kusagil kõrgel, maastikku raamistasid kõrged hallikates toonides mäed. Elysia polnud enne näinud nii palju erinevaid rahvuseid – päkapikke, härjapõlvlaseid, igat sorti haldjaid ja... Ja inimesi. Väikese merehaldja silmad läksid pärani ning ta jäi jõllitama esimesi inimeseloomi, keda tema kohanud oli. Elysia keeras oma pead paremale ja vasakule. „Issi, tule nüüd!“ Maldor, haldja isa, sikutas endale jalga uusi merikarpidest tehtud jalanõusid.

Viimaks pöörasid nad kitsale teerajale. Rada keerutas aeglaselt, kuni jõudis oruni. Tee oli kivine ja käia oli keeruline. Elysia oli alles nii noor, ta tiivad alles kasvaid ja ta ei osanud lennata. Nii tuligi haldjal sammuda inimeste moodi – koperdades ja pargeldades, kord rühkides, kord puhkepeatusi tehes. Mäed olid peagi jäänud kõrgele üles ja tee lookles mööda nõlvasid allapoole. „Me oleme käinud juba 20 fuurot. Aga ma ei ole väsinud. Ei, ei ole.“ Vähemalt nii ta endale kinnitas. Viimaks jõudis haldjaperekond väikese allikani. Selle vesi vulises värskedavalt ja jahutas hästi. Kuum päike lõõmas ja kõrvetas haldjate päid. Elysia haaras oma väikese karbikese. Ta oli selle ise linnusulgedest ja klaasikildudest valmistanud ning see toimis umbes samal eesmärgil kui inimeste fotokaamera. „No see ei JÄÄ nii ilus, ma tean.“ Halddjatüdruk oli eelmisel nädalal õppinud suurelt Tammelehelt selgeks Karbi kasutamise, aga tema tulemus ei jäänud tema enda arust kunagi piisavalt ilus.

Nad kõndisid veel 5 fuurot, kuni jõudsid Ayos Niklaosi puhkepaika. Teeviit oli küll kirjutatud haldjakeeles, kuid väikestel puunikerdustega pinkidel lebasid nii inimesed, torisevad ja oma jalgu vihaselt hõõruvad päkapikud (kes kõnelesid oma pehmes tundmatus keeles midagi, mida perekond ei mõistnud) kui ka haldjaid.

Elysia küsis oma isa suurest pruunist nahksest kotist omale mõned haldjakoogikesed. Tüdruk hävitas need kiiresti ning ka Cleantha ja Maldor kinnitasid keha.

Aga rada keerutas edasi. Seekord küll juba madalal orus, kus vaikselt vulises allikavesi. Küll nad ronisid mööda kive, kord mööda enam-vähem tasast maad. Kuumus hakkas kivisel trepil lõpuks Elysia emale mõjuma. Cleantha tundis ennast kehvasti, aga päike kõrvetas siiski halastamatult edasi. Kõik teadsid, et kuni pole jõutud Mereni, pole midagi teha. Tuli kõndida veel 15 fuurot. Viimaks ilmus silmapiirile sild, mis viis mahajäetud külla. Maldor oli Karbi enda kätte ja üritas ise Cleanthat ja Elysiat pildistada. Mõlemad haldjad olid aga nii väsinud, et üritasid lihtsalt jõuda külla, kus juua värskendavat allikavett ja hetkeks pikali heita.

Kivisel nõlval sõid mägikitsed. Elysia polnud kunagi varem selliseid elukaid näinud. Haldjal oli tunne, nagu tahaksid need tegelased teda hirmutada. Kuigi pärast mõningast vastastikkust silmitsemist leidis haldjas nad tegelikult üsna armsad olevat.

Nad rühkisid edasi. Tee oli endiselt kivine ja ilm kuum. Kõrgel sinitaevas mäetippude kohal tiirutas kuninglik kotkas. Rada tõusis taaskord. Mäenõlvadel kasvasid valged metsikute orhideede taolised taimed. Mida edasi, seda rohkem neid raja kõrval kasvas. Astuti muudkui edasi ja edasi. Oru põhjas olid suured hallid kivid ning aeg-ajalt ilmus välja väike ojakene. Oli kuum, kuiv, KUUM. Valged Mäed ei kadunud aga kusagile.

Rajal liipas arvatavasti üks inimesesoost naine, kelle jalg näis tõsieselt valu tegevat. Teekond oli alles pooleli ja kõndida oli vaja veel üpriski palju. Ennast halvasti tundes oli väga raske rada läbida, ajastki võis puudu tulla. Cleantha õngitses oma kotist välja haldjarahvale omase ravimi – sinistest merevetikatest valmistatud tõmmise - ja suutis kuidagi hädas naisele selgeks teha, kuidas see toimib ja kuidas ravimit kasutada. Naine sammus kuidagi edasi ja lubas tinktuuri sisse võtta.

Viimaks hakkasid mäeküljed justkui kokku tõmbuma ning kuru jäi aina kitsamaks. Lõpuks ometi jõudsid haldjad maagilisse kohta, kus vulisesid väikesed külma veega allikad. Kohtadesse, kus ojake välja ilmus, olid ehitatud lihtsad purded, et rännumehed kergemini teisele kaldale saaksid. Elysia hakkas oma Karbiga pilti tegema ning toetus kivile, kuni tundis, et libiseb vette. Ta teadis, et see juhtub, kuid ta ei suutnud ise sinna midagi parata. Elysia jalg astus jääkülma vette. Edasi tuli sammuda märgade kingadega.

Lefka Ori - Valgete Mägede - küljed muutusid mustriliseks, värviliseks ja kitsamaks. Viimaks jõudis haldjaperekond kuru kõige kitsama kohani. Ühest mäeküljest teiseni oli vaid kolm mintrat. Ning vaatepilt oli tõesti vägev. Haldjamaal, kus haldjad ise elasid, olid muidugi ka jõed ja järved, põllud, lilled ja linnud, aga ei midagi niisugust.

Nüüd tatsasid nad trepist üles ja hakkasid kõndima mööda ohtlikku teerada, mida polnud isegi käsipuudega ääristatud. Olgugi, et need käsipuud olid haldjate jaoks liialt suured ja kõrgel, mingisuguse kindlustunde need siiski tekitasid.

Käidud olid veel 25 fuurot ja kõik olid väsinud. Õnneks aga ilmus peagi silmapiirile järjekordne puhkepaik. Oli ka viimane aeg, sest jaks oli lootusetult lõppemas. Lõpuks ometi kadusid Valged Mäed vaikselt haldjarahva kõrvalt ning taandusid tahaplaanile. Meri laius nende ees.

Elysia., Cleantha ja Maldor jõudisd väikesesse mereäärsesse külakesse nimega Aghia Roumieli. Kivine rand juba kutsus. Elysia haaras oma kärbsetiibadest tehtud ujumisprillid ning hüppas riietega värskendavasse vette. Talle avanes uus maailm. Suured kivid, millel olid teokarbid ning seal, taamal, nägigi haldjas midagi sädelemas. Kivisel põhjal olid väikesed kullast teokarbid. Elysia korjas need üles ja naeratas mõttes. Järsku nägi ta aga väikeseid ämblikutaolisi krabisid ning tõi kuuldavale hääletu kisa (karjumise tulemus olid vaid mullid). Tüdruk ujus kogu oma napi kiirusega kalda poole ja koperdas mööda kivisid välja. Suures põgenemisehoos oli neiu jätnud kuldkarbid veepõhja. Kuid enam polnud aega. Väike paat oli tulnud sadamasse, et haldjad ära viia. Perekond astus paati.

Elysia oli mossis, ta oli väsinud ja ta oli kaotanud Iidse Aarde. See oli olnud kadunud juba aastaid ja nüüd lebas see taas merepõhjas. Tüdinenult tõmbas ta käega üle lauba – kuumus oli küll järele andmas, aga laup pärlendas ikka veel higist.
Tüdruk pistis käe taskusse, et võtta taskurätti, kuid pehme kanga asemel jäi kätte midagi teravaäärelist – taskusse oli end peitnud veel üks teokarp!
Silmapiirile ilmus väike kuldsetes toonides maalitud küla. Päike loojus.

Autori kommentaar »

Minu reisuelamused
Minu ja minu perekonna retk läbi Euroopa pikima 18 kilomeetri pikkuse Samaria kanjoni.


Koolis oli vaja. Teemal "Minu reisuelamused", osalege ka.

http://linnamuuseum.ee/vilde/uritused/2010/09/minu-reisuelamused/


Teavita ebasobivast sissekandest!

Autor:


liisu9719

Kinkimine

 X 0
 X 0

» Fännid ( 0 )

 

Kommentaarid

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks pead sisse logima