Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail
Teema: Järjejutud / Ulme / Õudus

Haldjahing, X osa (2)

13.07.2010 14:26, x199 (Viimati luges: Anonüümne lugeja @ )
Lugemiseks kulub umbes: ( sõna)
Muuda teksti suurust: Aa+ Aa-

„Siis ei aita me teid. Niikaua kui sõda pole veel ukselävel te meilt siis abi ei saa. Aga, kuna tulite siia siiski vabatahtlikult, siis vangistusse te ei lange.“

„Olgu nii, mu armuline isand. Palun, ärge saatke kuningale kirja, milles sisus peituks ähvardus või takkakiirustamine, paluge viisakalt.“
Nandothili ajas niisuguse tavalise haldja õpetus vihale. Ta läks nöost punaseks kui üleküpsenud tomat. „Viige meie külalised nende tubadesse,“ sõnas ta, surudes hääles alla kannatamatusenooti, ning lisas sosinal: „enne kui ma ümber otsustan.“

Uksehoidja haaras Dorithili käsivarrest ja sikutas ta koos Meneliga saalist vasakul asuvasse käiku. Käik oli rõske ja haldjatel oli raske hingata. Härjapõlvlane viipas lühidalt ühele bäikeselt puust uksele ning lisas napisõnaliselt: „Teie tuba.“ Siis vuhkis ta minema pimedusse. Menel lükkas ettevaatlikult ukse lahti ja nägi väikest õdusat tuba. Seinad olid kaetud lihtsa pruuni kattega ja põrand oli värvitud roheliseks. Nii jättis tuba haldjatele mulje, nagu oleksid nad sattunud loodusesse, kusagile Ethélothi, mõnda mahajäetud aeda, kus sõrmkübaralilled igal suvel õitsevad, kus kuldnokk lõõritab igal kevadel, kus kirjud lehed langevad kuldsetelt puudelt ja kus igal talvel jäälilled ehivad mahajäetud maja härmas aknaid. Dorithil tundis end rampväsinult ja heitis pikali nurgas asuvasse pisikesse samblakattega voodisse. Ta uinus silmapilkselt.

Menel jäi veel kõikuma une ja reaalsuse piirimail. Kord kuulis ta häguselt kella tiksumist seinal, kord seikles koos trollide ja nogothitega veealuses kuningriigis. Viimaks mässis uni ta siiski endasse ja kandis ta linnutiivul minema.

Hommik koitis. Päikesekiired paistsid väikesest aknast ethelite tuppa. Dorithil ärkas üles ja leidis väikese öökapi pealt uue heleroosa kleidi. Seda ehtivad lilled ja liblikad tõid neiu südamesse vaheldust igavesest talvest ning jää sulas. Suvi oli viimaks kohal ka Doregurthis, maal kuhu ethelid vabatahtlikult ei lähe. Menel oli samuti ärkvel ja sõnas Dorithilile: „Nad tõid sulle hommikul uue kleidi. Meil paluti peale ärkamist minna Suurde Saali.“

Nandothil tervitas neid laua ääres rõõmsalt. „Heeroldid on teele saadetud. Peagi jõuavad nad Artoniuseni ja viivad kohale sõnumi.“ Enda ette pomisedes lisas ta veel: „Viimaks saab Kuningriik minu omaks. MINU omaks.“
„Me asume kohe peale kerge eine võtmist teele.“

Viimaks olid ethelite kõhud täis ja nad astusid Kambrist välja. „Me anname teile lepatriinud, parimad, kes siin kasvanud on. Tugevad ja vaprad. Nende nimed on Meleth ja Mellon. Head teed!“

Autori kommentaar »

Hiljem parandan vead... :D

Teavita ebasobivast sissekandest!

Autor:


liisu9719

Kinkimine

 X 0
 X 0

» Fännid ( 0 )

 

Kommentaarid

Zenfira

You got talent
 

4elements

rohkem ei kirjutanudki !
 

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks pead sisse logima