Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail
Teema: Järjejutud / Ulme / Õudus

Haldjahing VIII (0)

05.07.2010 23:20, x216 (Viimati luges: Anonüümne lugeja @ )
Lugemiseks kulub umbes: ( sõna)
Muuda teksti suurust: Aa+ Aa-

Kaugel ees paistis pehmes udus tumedam täpike. Dorithil tegi veel paar rasket jooksusammu ja vajus kruusateele. Tüdruk hingeldas ja peaaegu nuttis pingutusest.
"Ma pean edasi minema," pigistas ta läbi kokkusurutud hammaste.
"Minu pärast on ta selle supi sees," pomises ta enda ette. Kuid must väsimus sai temast võitu. Dorithili keha värises kui Doregurthi tuul tema blonde juukseid sasis. Vasakul nägi tüdruk peent sinist linti, mis tema meelest pidi olema jõgi. Dorithil ajas end vaevaliselt püsti ja hakkas sinna poole koperdama, korrates: "Juua, juua!" Tema hääl kähises ja keha vappus, aga kuidagi jõudis ta jõeni. Sünkjasmust vesi kiirustas rutuga üle teravate kividega itta. Dorithil tegi oma värisevad käed märjaks ja pani need näole. Siis jõi ta mitu suurt sõõmu toda värsket, jääkülma jõevett. Kui tüdruk oli juba mitu korda taas käed veest tõstnud, märkas ta, et iga kord, kui ta vett puudutas, jäi vesi seisma, peatus oma lõpmatul teel, võidujooksus ajaga. Dorithil pidas seda kummalist asjaolu viirastuseks, kuna ta oli surmani väsinud. Tüdruk jäi lebama pehmele rohule ning tundis, kuidas kuldne õieloor ta katab, mässib enesesse, kuidas reaalsus seguneb võimatuga ja uni ta üle võimust võtab.
Ärgates avastas tüdruk, et öö oli katnud maa. Dorithil ehmatas ning talle meenus kummaline uni sellest, et Menel oli kadunud. „Menel, Menel!“ hüüdis ta kordi, kuni talle meenus, et tegu polnudki ühe nutust läbivettinud õudusunenäoga vaid tõelisusega. Tundes end peaaegu puhanuna, tõusis Dorithil jalule ja jooksid pimedusse, kus ta mäletamistmööda oli eile näinud tumedat täppi.
Peagi sai Dorithilile selgeks, et too must täpp oli olnud Kambri sissekäik. Dorithil tundis surmahirmu, koputades vaikselt suurele tammepuust uksele. Ta kuulis raskeid samme ja uks avati.

Lävel nägi tüdruk seismas ühte kummalist meest. Ta oli vähem kui neli jalga pikk ja tema pikk vaalge habe puudutas maad. Mees kandis peas suurt, lillat, toretsevat kübarat, mis oli Dorithili meelest pehmeltöeldes maitsetu.
"Vabandage, mu ausus, kas ei ole teie kotta jõudnud Menel, suurim ando-ethelitest?" küsis Dorithil aupaklikult.
"Pärija, ära mängi süütut. Astu sisse ja selgitage, mida tegite võõral maal, kutsumata!"

Härjapõlvlane tõstis oma pilgu maast ja silmitses Dorithili. Tema pisikesed silmad täis kohutavat raevu.

Autori kommentaar »

Teengi nüüd edaspidi lõhemad osad, siis saan iga õhtu uue kirjutada. :D

Teavita ebasobivast sissekandest!

Autor:


liisu9719

Kinkimine

 X 0
 X 0

» Fännid ( 0 )

 

Kommentaarid

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks pead sisse logima