Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail
Teema: Võistlused / Siin on kolm kaarti - TULEMUSED!!

Ära räägi võõrastega (12)

09.05.2010 22:46, x344 (Viimati luges: Anonüümne lugeja @ )
Lugemiseks kulub umbes: ( sõna)
Muuda teksti suurust: Aa+ Aa-

Proloog:
"Vali üks kaart," kostis hääl pimedusest, "siin on kolm kaarti."
"See!"

Sireenid kostusid kaugusest, kõrvalmaja akendelt peegeldusid sinised ja punased värvivihud ning hääl pimedusest oli kadunud. Aken purunes ja kogu ruum oli täis relvastatud pol.itsenike.

"Härra, ta on siin," võttis üks närviline uurija sõna.
"Ei, ta oli siin," ütles peauurija tüdinult, "nüüd on juba liiga hilja."
"Härra, vaadake!"

Mööda tänavat jooksis keel ripakil mees, kellel oli käes pisike kotike. Peauurija teadis, mis seal oli ilma koti sisse nägematagi: kolm kaarti.



Algus:


See algas juba siis kui loodi Maailm. Koos Maailmaga sündisid ka kolm rändurit: Päike, Kuu ja Ehatäht. Nende va#!?!#eda jäid Maailma lapsed, planeedid, keda algselt oli üheksa. Üks neist taandati hiljem oma staatuselt inimrahva poolt, kuid teiste oma liigikaaslaste seas austati teda endiselt. Tema nimi oli Pluuto.

Aastad möödusid, aeglaselt hakkas välja kujunema planeetidel elu, kõige aeglasemalt aga planeedil Maa. Selleks ajaks kui Maa elanikkond välja arenes, olid teiste taevakehade ela#!?!#d teinud Suure Rände avakosmosesse, liikudes edasi Universumi taha, Ideaalide maailma.

Igal ränduril oli oma kaart. Kaartidel ei olnud esmapilgul midagi erinevat, kuid lähemal vaatamisel võis eristada ära haldjakeelsed ruunid ja üksikud kritseldused, mida lugeda oskas ainult kaardi omanik. Aja möödudes rändurid väsisid ning nad tundsid, et ka neil on aeg minna. Üheskoos otsustati kaardid pitseerida saviurnidesse ja matta need planeet Maa kolme eri paika, kust legendidest tuttavad Pärijad need ohu korral leiaksid.

Seejärel lahkusid nad taevateljelt. Pikaks ajaks saabus Maailma pimedus, kuni ühel sügishommikul oli õhus tunda muutust. Lootus oli tagasi tulnud.

Kaardid olid leitud.

--------------------------


Endrikson ja tema kaksteist kala

Oli keskpäev. Keskpäev nagu iga keskpäev suvel ikka - päike lõõmas taevas, pilvi ei olnud ja kui juhtus tulema mõni õrnem tuuleiil, siis võis kindel olla, et selle hetkel oled sa end parasjagu mõne puu all sisse seadnud ning piisavalt maha jahtunud, et see sulle külmavärinda tooks. Ometi juhtus sellel keskpäeval midagi eriti märkimisväärset.

Kesklinna raamatukogu teise korruse lugemissaalis oli õhk täis pisikesi tolmukübemeid, mis olid sinna sattunud siis, kui vanasse kulunud mantlisse mähitud mehike endast suurema kuhja raamatuid lauale kukutas. Need iidsed raamatud olid olnud raamatukogus aegade algusest peale, keegi ei osanud nende päritolu seletada, aga üks oli kindel. Neil raamatutel oli suur tähtsus.

Nüüd polnud mehe veidrus enam imeks peetav. Kõik, kes uurisid Vanu Raamatuid, olid nendega kas otseselt seotud või neid oli see huvitama hakanud juba noorpõlves. Toda meest vaadates võis õigeks pidada esimest varianti - mehe mantel andis juba iseenesest märku ta päritolust, kuid esimesena oleks teda reetnud valge kikkhabe, mis mantli vahelt välja piilus.

Tunde veetis ta raamatuid lugedes ja märkmeid tehes. Lõpuks hüüatas ta:"Heureka!" Tõsi küll, sedagi sosinal, kuna raamatukogudes va#!?!#es endiselt vaikimiskeeld, aga ta oli oma avastusega rahul. Ta teadis nüüd, kuhu muistsed kaardid olid peidetud. Nüüd oli tal vaja ühendus võtta vaid Haldir'i kojaga, kus prints Evans ootas. Legendi kohaselt oli üks Pärijate seast kuningliku sugu ning kuldsete lokkidega. Sinised silmad käisid legendiga samuti kaasas.

Pikka aega kestnud brünettide rodu oli katkenud siis kui Evans sündis. Evans oli kohe köitnud Vaenlase tähelepanu. Aeg lähenes võitlusele. Räägiti, et Evans Endrikson on ainuke Pärija praegusel ajal, aga see ei vastanud tõele. Maailmas oli veel kaks poissi.

Üks neist oli Raven Soolajänes, keda hoiti kinni sügavates paekivikaevandustes ja teine, Karel Kivialune, oli oma elu motoks võtnud Carpe Diem - kasuta päeva, ning temast oli saanud tavaline roolijoodik, Evans oli hetkel ainus, kes oleks suutnud kurjusele vastu seista. Kuid ka temal oli üks kiiks.

Talle meeldis kuldkalu koguda.

Mantliga mees jättis asjad lauale ning lahkus raamatukogust kiiruga. Ta läks tagasi kõrtsi, kus ta oli kohtunud salapärase Rinkirimekütaga, kellele oli täis peaga rääkinud kõik, mida ta teadis Kaartidest.


Kusagil mujal.

Evans jooksis hirmunult mööda tänavaid. Ta oli õige tee kaotanud juba mõnikümmend minutit tagasi, aga ta ei tohtinud peatuda. Vaenlane oli talle juba nii lähedal, vaid üks käesirutus, ning poiss olekski tal käes olnud. Aga talle meeldis jaht. Meeldis see lõbu, mida too tegevus talle pakkus, erutus.

Haldjaprints hakkas väsima. Ta oli pikast jooksust väsinud ja sellest ajendatuna hüppas ta alla kanalisatsioonitorudesse, jätkates jooksu maa alustes käikudes, kus, tõele au andes, haises.

Niimoodi joostes avastas ta end peagi tundmatust käigust. Käigu lõpus paistis valgus ning Evansile meenus hirmujudinatega jutt, et kui tunneli lõpust paistab valgus, siis on ilmselt midagi mäda. Sellegipoolest jätkas ta oma jooksu ja peagi avastas ta end kohast, kus oli valgust tulnud. Tegemist oli pimeda majaga, kus keset seda segadust oli urn viimase kaardiga. Eelmised kaks oli Evans leidnud juhuslikult mägedes kolades. Kiiresti pistis nooruk kaardi kotti ning jätkas oma retke kodu poole, kus ta oleks kaarti saanud uurida.

Tänavale jõudes tundis ta aga, kuidas kõik kolm kaarti ta käest ära rebiti. Jahmununa leidis ta end otsa vaatamas mehele, kes ainsana teadis tema plaanist kaardid kokku koguda ja rahu nimel kasutada. Tema parim sõber seisis seal täies hiilguses, näol ilmselge reetmise ilme.

"Noh, Evans poiss, oledki oma teo lõpule viinud?" Irvitas ta pilku kotti heites. Vastust ta ootama ei jäänud.

Hetk hiljem oli prints Evans üksi. Kogu tema vaev oli olnud asjata.

Kolm kuud hiljem.

Möödas oli kaks kuud haldjaprintsi kojunaasmisest. Vana Tark, kes oli raamatukogus aega viitnud, oli samuti haldjamaadele retke võtnud. Oli viimane aeg printsile teada anda, et tal on veel üks võimalus.

Maa peale olid saadetud ainult kaartide koopiad. Tõelist kaarti võis Pärija saada ainult Isanda enese käest.

"Rendamini mägimaja," ähkis Tark väsinult kui oli mägedest üles roninud."Lõuna poole... lühitee.. kaart... originaal.." Saamata rohkem asjast aru, lubas prints Evans teele minna ja uurida asja lähemalt.

Rendamini mägimaja.

Mägimajaks nimetatud paik oli tegelikult vana tööstushoone, kus vanasti oli toodetud kausse. Praegu oli see koht hüljatud ning prints Evans kõhkles, kas siseneda. Tundes seljal mitmeid pilke, otsustas ta siseneda. Ta käis läbi kõik korrused, jõudes keldrini, kus ta lõpuk#!?!# võttis.

"Vali üks kaart," kostis hääl pimedusest, "siin on kolm kaarti."
"See!" Sosistas Evans vastu ning sirutas käe Päikese kaardi järele.

Sireenid kostusid kaugusest, kõrvalmaja akendelt peegeldusid sinised ja punased värvivihud ning hääl pimedusest oli kadunud. Aken purunes ja kogu ruum oli täis relvastatud pol.itsenike.

"Härra, ta on siin," võttis üks närviline uurija sõna.
"Ei, ta oli siin," ütles peauurija tüdinult, "nüüd on juba liiga hilja."
"Härra, vaadake!"

Mööda tänavat jooksis keel ripakil mees, kellel oli käes pisike kotike. Peauurija teadis, mis seal oli ilma koti sisse nägematagi: kolm kaarti.

Evans oli saanud oma ühe lubatud kaardi asemel kõik kolm nagu ta oligi tahtnud. Ta tundis end kohutavalt uhkena, et on selle saavutanud. Sündmuspaigast veidi eemal võttis ta istet ühel mäejalamil, kus hakkas kaarti lugema.

Saanud juhistest aru, võttis ta suhu tuntud lauluviisi haldjate kojast, mida polnud keegi laulnud juba iidsest ajast, kui Rändajad lahkusid.

Ma jooksen siin ja liuglen seal,
mis Haldir'i kojas, ma seda tean,
kuid mis kaugele jääb mu kodumailt,
mu rännutee viib sinna vaid.

Saatjaks Päike, Täht ja Kuu,
mu süda Haldir'il ikka on truu,
saatku mind nukrus, kurbus või tuul,
alati lauluviis on minu suul.

Ja kui tee minu ees hajub halli uttu,
mu keel teile ikka veel laulab üht juttu
Haldir'i kojast ja haldjate maast,
se'st kaunimat kohta eal olema saa.

Mu südame haaranud ränduriviis,
mu tee on nii pikk, viib ära mu siit,
ja peagi mind taevalael kõndimas näete,
kui õhtul te endidki magama säete.

Ja minu sõpru, nii halbu kui häid,
te näete neid taevas, või siis vaid päid,
mis kiirgavad valgust nii halvas kui heas,
seda ma tean! Seda ma tean!


Päike tõusis üle pika aja inimrahva kohale. Prints Evans kõndis mööda vikerkaarevärve ülesse Päikese poole. Iidsed tervitasid teda, neist tundis Evans ära vaid ühe - Kuu oli temaga kõnelenud pimeduses, kui ta oli saanud kaardid.

"Noh, vana sõber," sõnas Kuu."Oledki siin. Ja sinu kaaslased tulevad ka nõndapea. Tore, et sa lõpuks kohale jõudsid. Sinu abi on Maailmal vaja."

Ja alles nüüd teadis haldjaprints Evans, et tõeline seiklus alles algab.

Autori kommentaar »

Superhelden.

Teavita ebasobivast sissekandest!

Autor:


LoveLicence

Kinkimine

 X 1
 X 0

» Fännid ( 0 )

 

Kommentaarid

liisu9719


Speechless ...
 

LoveLicence

Aitäh
 

REELI plz

Super Duper!! Parim jutt võistluses!! xD
 

LoveLicence

Danke
 

minuarmasBill

Tahh, tahh, oskaks ma ka sedasi kirjutada..
 

LoveLicence

Oskadki ilmselt
 

DeathLicence

Ma ka tahaks O_o
 

LoveLicence

Sa oskad ka
 

Cenfly

OMG, võidad kindlasti ära. Naaagu, superr jutt ; DD Bravoo !
 

LoveLicence

Aitäh, ma pole selles eriti kindel, aga aitäh
 

Maris005

Ma olen palju jutte lugenud ja ka ise kirjutanud. Aga sinuga ei suudaks väga paljud kirja#!?!#d võistelda. Ei ole mõtet end maha laita. Tean, et tunned tegelikult uhkust, sest su tööd hinnatakse kõrgelt. Niiet astu parem ringi pea püsti ja jätka juttude kirjutamist.
 

LoveLicence

Aitäh.. Eks ma praegu ei arva midagi oma kirjutamisest, välja arvatud seda, et kui kirjutada millegist, mis väga painab, siis see õnnestub kõige paremini. aka - minu 'raamat'
 

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks pead sisse logima