Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail
Teema: Võistlused / Siin on kolm kaarti - TULEMUSED!!

Võimsad kaardid (5)

08.05.2010 12:53, x280 (Viimati luges: Anonüümne lugeja @ )
Lugemiseks kulub umbes: ( sõna)
Muuda teksti suurust: Aa+ Aa-

See varahommik oli vaikne ja rahulik. Kell oli alles vähe ja ainult üksikud inimesed aeglustasid sammu, et vaadata eemal majade vahel seisvat rahutut musta kogu. See mees vaatas iga viie minuti tagant kella ning paistis nagu ootaks ta kedagi. Lõpuks peatus mehe ees suur kastiga auto. "Tavaliselt oled sa täpsem, Tom," lausus mees kohe, kui juht oli jõudnud autost välja ronida. "Vabandust, aga üks töö vajas viivitamatult ära tegemist," vastas Tom vabandavalt. Mees muigas. "Ja jälle räägitakse sinu tegudest uudistes. Olgu, asume nüüd asja kallale. Kas sa said raha?" "Jah, Marc, siin pea.ks olema piisavalt." Seda öeldes ulatas Tom Marc'ile 100-listest koosneva rahapaki. Marc viskas midagi Tomi väljasirutatud pihku. "Siin on su kaardid. Neid on nelikümmend üheksa. Kolme kaarti ei õnnestunud mul kätte saada." "Kas ma ei pidanud mitte kõiki saama?" küsis Tom etteheitvalt. "Ah, kolm kaarti siia-sinna! Mina neid sulle küll enam tooma ei lähe! Kui neid nii väga tahad, pead ise järgi minema." Marc pöördus juba minekule. "Seda asja ma nii ei jäta! Ma saan oma kaardid! Maksku, mis maksab!" karjus Tom Marc'ile, kes juba istus oma eemal seisvasse väikesesse autosse ja sõitis kiiresti minema.

Vihasena sõitis Tom läbi hommikuse linna. Aina kiirust lisades jõudis ta linnast välja. Ta ei jälginudki eriti teed, kuid teadis, et sõidab õigesse kohta. Tom mõtles. Ta mõtles ainult nendest neljakümne üheksast kaardist, mis nüüd talle kuulusid ja kolmest kaardist, mis talle ei kuulunud. Aga ta vajas neid kõiki, et saada seda, mida ta terve elu oli ihaldanud. See oli lihtsalt nii ebaaus, et kaardid olid olnud sellise lol.lpea
käes, kes neid kasutada ei osanud. Tom teadis, et ta peab neile kolmele kaardile ise järgi minema, aga ta teadis ka, et see ei ole kerge. James Tower - mees, kelle majast Tom pidi kaardid varastama - teadis, et kaardid on väärtuslikud ja hoidis neid oma kodus arvatavasti mingis seifis. Kõigepealt oli vaja Tomil hr. Tower kodust välja meelitada.
Mees ärkas oma mõtetest, märgates tee ääres tuttavat kitsast rada. Seda mööda sõites jõudis Tom lõpuks väikse lagunenud maja juurde.
Koputamata lõi ta ukse pauguga lahti ning istus tugitooli ühe noormehe vastas. "Pole ammu näinud, sõber. Mis sind siia toob?" küsis noormees Tomilt üllatunult. "Martin, ma vajan sinu abi. Sa oled tõesti ainus, kes mind aidata saab." Tom jätkas: "Mäletad neid kaarte, millest ma sulle rääkisin? Mees, kes need mulle tooma pidi, ei suutnud oma tööd korralikult teha. Ja nüüd on kolm kaarti ikka veel selle Tower'i käes. Sa pead aitama mul need kätte saada ja ma tasun sulle kunagi korralikult."
"Ja mida mina tegema pean?" "Sa saadad Tower'i kuhugi reisile, siis aitad mul majja hiilida ning kaardid varastada," seletas Tom. "Sobib, ma aitan sind. Kas sul on juba plaan olemas?" "Ei, tegelikult mitte." vastas Tom alandlikult. "Olgu, ma mõtlenise plaani välja. Aga pärast tahan ma ikka tõesti head tasu." "Võid kindel olla, et selle sa saad!" Tom seadis end juba minekule. "Ja mõne päeva pärast astun ma jälle läbi ning sa seletad mulle oma plaani. Sobib?" "Jah, sellest ajast pea.ks piisama." "Näeme siis mõne päeva pärast," lausus Tom, väljus majast ning sõitis minema.

Järgmised päevad möödusid Tomil väga kannatamatult. Ta ihkas juba nii väga kaardid kätte saada. Juba kolmandal päeval istus ta auto rooli ning sõitis tuttavat teed pidi Martini vana maja poole. Sisse astudes nägi ta Martinit tugitoolis istumas ja telekat vaatamas. "Ma juba ootasingi sind," lausus Martin Tomile rõõmsalt. "Mul on plaan juba ammu valmis. Ja minu meelest on see lihtsalt suurepärane! Kuula nüüd hoolikalt! Nii, sa ütlesid, et Tower peab kuhugi reisile minema. Aga see oleks ju liiga riskantne, eks? Selle põhjal, mis sa mulle rääkisid võib küll arvata, et Tower võtab endaga kaardid kaasa. Ja siis oleks kogu vaev asjata. Sellepärast tuleks midagi muud välja nuputada. Vargus pea.ks toimuma kindlasti öösel. Tower on kahjuks vist küll juba nii vana, et ta ööklubides ei käi ja sellega riskida, et ta üles ärkab ja me talle vahele jääme küll ei tasu. Niisiis ta ei tohi olla öösel kodus. Ma rääkisin ühe oma sõbraga. Tema naine Ashley saab meid aidata. Ashley kutsub Tower'i enda juurde, joodab talle unerohtu ja viib ta kuhugi magama. Ja hommikul ärkab Tower kuskil tundmatus kohas. Aga siis, kui ta magab, varastame meie kaardid ära. Kui Ashley'l kõik õnnestub, teeb ta mulle ühe vastamata kõne, aga kui midagi sassi läheb, siis kaks. Kui kõik on korras, hiilime me akna kaudu majja, muugime seifi lahti ja sa saad oma kaardid. Ma olen täiesti kindel, et Ashley saab oma ülesandega suurepäraselt hakkama. Jäta see tema hooleks. Muidugi pead sa siis ka talle maksma. Aga kui plaan siiski ei toimi, mõtleme midagi paremat välja. Kuigi ma küll ei usu, et midagi saab viltu minna." Martin lõpetas. "Jah, peab ütlema, et see on tõesti päris tõhus plaan. Kas sulle sobiks homne päev selle täide viimiseks?" küsis Tom paluvalt. "Noh, tegelikult oli mul midagi muud plaanis... Aga olgu, teeme selle asja homme ära. Ma helistan varsti Ashley'le. Ja saame homme kuskil sinu kodu läheduses kokku," nõustus Martin. Siis lahkus Tom rahulolevalt.

Õhtu oli juba käes, väljas hakkas pimenema. Martin ja Tom istusid Tomi veoautos. "Näe, kui Ashley sulle helistab, tõmbame need sukad pähe," lausus Tom ärevalt. "Ainult paar tundi on veel jäänud." Mõne tunni pärast heliseski Martini telefon. Ta haaras selle kiiresti pihku ja võttis vastu.
"Kõik õnnestus," kuulsid mehed telefonist Ashley rõõmsat häält. "Kui ma Towerile ütlesin ,et leidsin kaks kaarti, mis võivad olla need varastatud kaardid, oli ta kohe nõus minu juurde tulema. Ma panin talle kohvi sisse unerohtu ja nüüd magab ta nagu väike laps. Hommikul tabab Tower'it ikka tõeliselt suur üllatus, kui ta end ärgates prügikastide kõrvalt leiab."
Ashley hakkas naerma. "Ega sa ometi ei unustanud ennast maskeerida?" küsis Martin naiselt murelikult. "Mida sa minust küll mõtled!? Muidugi mitte." Ashley hääl kõlas solvunult. "No olgi siis, sinu töö on nüüd tehtud. Tubli olid." Martin lõpetas kõne. "Nüüd sukad pähe ja hiilime majja." lausus Tom Martinile sukka ulatades. "Jah, lähme."
Mehed ronisid autost välja. Tänav oli inimestest tühi, kõikjal valit.ses pilkane pimedus. Keegi ei näinud Tomi ja Martinit, kes sukad peas Tower'i maja juurde hiilisid. Oli näha, et Tower oli majast tõeliselt kiiresti lahkunud, tal polnud aega isegi akent kinni panna. Martin ronis selle kaudu majja, Tom tema kannul. "Ühtegi seifi siin küll näha pole, läheme parem edasi," lausus Tom sosinal. Läbi magamistoa minnes jõudsid nad õigesse tuppa. Tomil vajus üllatusest suu lahti. Selles ruumis oli viiskümmend kaks seifi. "Pole ime, et Marc kõiki kaarte ei jõudnud ära tuua, " lausus Tom, kui oli jõudnud end viimaks koguda. "Oleks loogiline, et ta avas neid järjest, eks? Me pea.ksime avama kolm viimast." Mehed asusid seife lahti muukima. Esimene, mille nad avasid, oli juba tühi.
Sireenid kostusid kaugusest, kõrvalmaja akendest peegeldusid sinised ja punased värvivihud. "Meid märgati! Sa jõuad võtta kaasa ainult ühe kaardi!" ütles Martin Tomile ärevalt. "Ei, ma vajan kõiki kolme!" lausus Tom otsustavalt. Aken purunes ja kogu ruum oli täis relvastatud polit.seinike. "Härra, nad on siin," võttis üks närviline uurija sõna. "Ei, nad olid siin." ütles peauurija tüdinult,"nüüd on juba liiga hilja."
"Härra vaadake!" Mööda teed jooksid kaks meest, ühel neist oli käes pisike kotike. "Me ei jõua neile enam järele. Nüüd on kõik kaardid läinud," lausus peauurija süngelt.

Tom ja Martin jooksid veoautosse. "Imelik, nad ei ajagi meid taga," sõnas Martin. "See on küll tore. Kohe sõidame mu kodu juurde, ma toon kõik kaardid ja näitan sulle, mis nendega teha saab." Tom käivitas auto. Läbi öise linna sõites jõudis ta oma majani. Ta käis ruttu toas ja võttis sealt kaardid kaasa. "Nüüd ootab meid ees pikem sõit," ütles Tom autosse istudes. Nad jõudsid mere äärde. "Mis me veel siin teeme?" tahtis Martin teada. "Kohe ma näitan sulle." Tom võttis taskust oma kaardipaki. Ta viskas kaardid vette lausudes: "Ärtu. Poti. Risti. Ruutu! Kuulake mind!" Kaardid tõusid mere kohal õhku. "Tooge mulle raha, et ma saaksin Martinile õiglaselt tasuda!" Kaardid hõljusid tema kõrvale ning muutusid 100-dollaristeks. "Näed, ma olen võimas..."

Autori kommentaar »

Kirjutasin seda 3 päeva : D Kokku 8264 tähte : D

Teavita ebasobivast sissekandest!

Autor:


SunRose-

Kinkimine

 X 0
 X 0

» Fännid ( 0 )

 

Samalt autorilt

Veel...

Kommentaarid

DarkShade

väga hea 5p
 

lepadiin

väga hea
 

tiinakene13

wow 5 p.
 

liia13

wow kas jätkad?
 

HELENA15

Jätka kindlast! 5p
 

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks pead sisse logima