Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail
Teema: Võistlused / Siin on kolm kaarti - TULEMUSED!!

Kõik või mitte midagi (2)

06.05.2010 21:39, x280 (Viimati luges: Anonüümne lugeja @ )
Lugemiseks kulub umbes: ( sõna)
Muuda teksti suurust: Aa+ Aa-

Jaoskonnas heliseb telefon. "Polit.sei jah? Palun sõitke kohe siia. Mu naabri majas on mingi kahtlane valgus. Peremees on ise nädal aega Tenerifel ja ei tohiks veel tagasi olla", vuristab närviline mees. "Püüdke nüüd rahuneda. Öelge oma nimi ja aadress ja me sõidame kohe sinna."

Samal ajal askeldavad nimetatud majas kaks maskides meest. "Siin on kolm kaarti, aga sina võta üks. Said aru vä? Üks!", sosistab üks meestest. "Kõik või mitte midagi", nähvab teine. "Meil pole aega nii palju!
Nägid seda vanameest seal naabermajas. Ta on kindlasti juba meie peale kaevanud." Teine hüüdis võidurõõmsalt: "Kätte sain!"
Sireenid kostusid kaugusest, kõrvalmaja akendelt peegeldusid sinised ja punased värvivihud. "Kaome siit!" Seda öeldes andsid röövlid jalgadele valu ja tuba oli jälle tühi. Aken purunes ja kogu ruum oli täis revastatud polit. seinike. "Härra, ta on siin, võttis üks närviline uurija sõna.
"Ei, ta oli siin, " ütles peauurija tüdinult, "nüüd on juba liiga hilja."
"Härra, vaadake!" Mööda tänavat jooksis ripakil mees, kellel oli käes pisike kotike. "Mida te passite? Püüdke ta kinni! Kaardid on tema käes", karjus peauurija. "Mis kaardid?", ei saanud uurija aru, kuid vastust ta oma küsimusele ei saanud.

Järgmisel päeval jaoskonnas oli kohutav sagimine - küsitleti naabreid ja möödakäijaid. Sündmuspaigalt otsiti sõrmejälgi, kuid tulutult - vargad olid kandnud kindaid. "Ühe asja me siiski leidsime", ütles uurija, "punane juuksekarv!" "Tehke siis kindlaks, kas meie kurjategijate registris leidub sellist inimest" , lausus peauurija ükskõikselt. "Juba tehtud. See on jälle see tüütus, kes kaks kuud tagasi vanglast vabanes."
"Aah, see meie vana tuttav Jim Puupea?", küsis peauurija. "Just nii, meie mehed juba läksid teda külastama. "

Samal ajal mängib Jim oma korteris sõbraga kaarte. Uks lendab pauguga lahti ja tuba täitub hulga polit.seinikega. "Käed üles! Te tulete meiega mõlemad kaasa kohe!" Jim ja tema kaaslane topitakse autosse ning sõidatakse tagasi jaoskonda.

Jim istub toolil ja ei mõtlegi midagi öelda. "Hakka rääkima või minu kannatus katkeb! Kus sa olid eile õhtul, kuhu sa kaardid panid? Räägi juba! Kurt oled vä?", karjub peauurija närviliselt. "Kodus olin, kus ma olema pidin siis!?", lõugab Jim vastu. "Me teame väga hästi, et sa eile
ühte majja sisse murdsid, me leidsime sinu juuksekarva!" Peauurija on äärmiselt võidurõõmus. "Arvesta sellega, et kui üles tunnistad, saad leebema karistuse. Võib-olla soovib su semu rohkem rääkida?"
"Olgu. Tahtsime Tomiga kaardid pihta panna. Olen kuulnud, et need olevat väga väärtuslikud. Kui naabermaja vanamees ei oleks meid näinud, oleksime saanud vaikselt kaduda, aga see taat helistas teile!"
"Tore, aga kus siis kaardid on. aah?" "Minu korteris, otsige ise üles, ei mäleta kahjuks enam kuhu ma need peitsin." Röövel irvitab rahulolevalt.
"Kuidas selle karistusega muidu jääb siis?" "Mida vähem sa küsid, seda parem sulle. Me peame su sõpra ka veel küsitlema."

Jaoskonnas käib jälle sagimine. Uuritakse kaarte, mis Jimi korterist leiti.
"Tunduvad nagu tavalised memory kaardid, ainult et ürgvanad, " märgib üks uurijatest, "ehk saame peremehelt endalt küsida, kui too reisilt tagasi jõuab." "Enne pole teda mõtet tüütama hakata, rikume tema puhkuse veel nii ära."

Tööpäev hakkab lõppema kuid peauurija istub ikka veel arvuti taga. Koputatakse uksele. Loa peale astub sisse uurija, kes kord ka sündmuspaigal oli viibinud. "Härra peauurija, " alustab ta, " ma ei saa ühest asjast aru. Kuidas te teadsite, et vargal kaardid kotis on?"
"Kas ma ütlesin seda?", lausub peauurija arvutilt silmi tõstmata. "Ma mäletan seda üsna selgesti, ütlesite, et kaardid on tema käes." "Ma arvan, et kuulsite valesti. Ohhoo, kell on juba nii palju, pean koju minema, 20 minuti pärast on õhtusöök. Kas olete veel natuke siin?"
"Mul on üks asi veel ajada jah." "Kustutage siis palun tuled, kui lähete, ilusat õhtut!" Seda öeldes peauurija lahkub. Uurija ootab kui auto on ära sõitnud ning paneb peauurija arvuti tööle. "Siin peab ju midagi olema," pomiseb ta endamisi. Kui ka lõpus 22:00 lahkub on ta sama tark kui ennegi.

Järgnevad päevad mööduvad kiirelt, Uurija jälgib peauurija igat sammu - ka seda mida sa sööklas tellib või milliseid riideid ta kannab. Ühel õhtupoolikul kuuleb uurija juhuslikult imelikku telefonivestlust. "Ei, ma pole neid veel kätte saanud, tead küll, need on range kaitse all. Pean lõpetama nüüd" Toru pannakse ära. "Keegi on seal või?" Uks avaneb ja uurija astub sisse. "Sa kuulasid pealt või?" "Ei, ma just jõudsin, lihtsalt ää, seda et, Jim on juba hirmus närviline." "See pole mingi uudis. Ehk jätad mu nüüd üksi, palju tööd on." Uurija lahkub.

On kaunis hiliskevadine õhtupoolik. Uurija longib kodu poole, mõeldes kahtlasele telefoni kõnele. Äkki tõmbab keegi ta kõrvaltänavasse. Seejärel tabab tema raske hoop pähe.

Toibudes leiab uurija end vanast laohoonet kinni seotuna. Mõne meetri kaugusel seisab iritavades peauurija, kolm kaarti käes. "Küll oli ilusad unenäod kas polnud nii?" "Mida ma siin veel teen?" "Sa kuulsid minu telefonikõnet, on ju nii? Mis sa arvad, et ma ei märganud, et sa minu arvutis nuhkinud oled või et sa mind jälgid?" Uurija ei vasta midagi.
Peauurija sihib teda relvaga. Seejärel hakkab ta valjusti naerma. Ohver vaatab teda nõutult, kogu lugu on tema jaoks arusaamatu. "Ma tegin nalja ainult, tahtsin näha, kuidas reageerid, pärast seda kui minu järgi luuranud olen. Need on lihtalt mingid väärtusetud kaardid ja see siin on veepüstol!" Peauurija naerab. Uurija naerab. Mõlemad naeravad. Järsku jääb peauurija vait. "Tjah, oleks kõik vaid nii lihtne - et need kolm kaarti on väärtusetud ja sinu pole siin, vaid vahid kodus telekat ja mul pole teist relva, mis pole veepüstol ning mina olen maailma parim inimene - usu mind, mulle väga meeldiks see." Peauurija näol on tobe naeratus, kui ta teise relva välja otsib ning sellega uurijat sihib. "Tegelikult need pole memory kaardid, vaid väga väärtuslikud miniatuurmaalid. Ma olen seda koguaeg teadnud ja lõpuks avanes mul võimalus need kätte saada.
Ainult sina muutusid tüütuks ning selle eest pead sa maksma. Ma lasen sinu maha, võtan kaardid, müün need maha ning saan kohutavalt rikkaks. Kõik või mitte midagi!" Nende sõnadega vajutab peauurija päästikule. Järgmisel hetkel lendab relv nurka ja peauurija karjub vihast: "Kuidas ma sain unustada selle laadida?!" Peauurija üritab põgeneda, kuid on liiga hilja. Hulk relvastatu polit.seinike astub ruumi. "Käed üles" Peauurijal pole enam võimalust põgeneda. Mehe käed pannakse raudu. "Šelle eešt ša veel makšad!" susistab peauurija veel läbi hammaste, kui ta minema viiakse.

Autori kommentaar »

Minu esimene lugu. Loodan, et kõlbab lugeda : )

Teavita ebasobivast sissekandest!

Autor:


T2heDaisy

Kinkimine

 X 0
 X 0

» Fännid ( 0 )

 

Samalt autorilt

Kommentaarid

SunRose-

lahe jutt, 5p : D
 

Amazonas

5p , mulle meeldib , naljakas natukene
 

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks pead sisse logima