Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail
Teema: Võistlused / Siin on kolm kaarti - TULEMUSED!!

Saatuslik kaart (13)

05.05.2010 20:03, x379 (Viimati luges: Anonüümne lugeja @ )
Lugemiseks kulub umbes: ( sõna)
Muuda teksti suurust: Aa+ Aa-

Tuult trotsides langesid vihmapiisad suurest pilvest allapoole. Kiired jooksusammud kostsid vihmamärjal asfaldil, kui tumedasse riietatud mees pladistas läbi järjekordse veelombi. Võõras oli mustas ülikonnas ja kõvakübaraga. Härra jooksis mööda pimedat tänavat, inimtühja. Maailm oli oma tuled kustu klõpsatanud ja aknaluugid kinni tõmmanud. Oli öö. Sünge pimedus looritas Eastread Alley-t ja ainsad hääled mustas sügavikus olid mehe sammud. Võhivõõras jooksis üle väikese jalakäijatesilla ning jõudis viimaks tillukese majani. Maja eristus täielikult üldisest tänavapildist. Hallide rohmakate seintega kortermajade asemel seisis mehe ees maja , mis oli täpselt tikutopsikujuline, valgest kivist, otsekui oleks lõunamaade kultuur kandunud selle lõputu vihmaga siia, Londoni agulisse. Mortyrium, Johnny Mortyrium. Niimoodi kõlas mehe nimi. Johnny jooksis raskel sammul, ähkides, maja ukseni ja koputas kõvasti, hüüdes: „Deidra Delano, ma tean, et sa oled siin!“ Ukse avas noor naine, kes oli lõputult ilus. Tema mustad läikivad juuksed langesid vabalt õlgadele ja ulatusid pihani. Deidra, nagu Johnny oli teda kutsunud kandis musta, maani ulatuvat kleidi. Naise näojooned olid veatud, kuid ilme mürgine: „Sa jäid hiljaks, Johnny,“ sõnas ta pettunud häälel. „Mind peeti kinni. Nad on mul jälil,“ vastas mees. Deidra süvenes oma mõtteisse ja lausus siis: „Sa pead end peitma. Mine kaugele, ära siit.“ Mees vajus voodisse ja hakkas uut plaani välja töötama. Öö kattis oma õrna käega Eastred Alley ja uinutas Johnny ning Deidra magusasse unne.

Äratuskell tirises valjult ning näitas, et kell on kuus hommikul. Johnny sammus elutoast diivanilt kööki ja leidis naise sealt juba eest toimetamast. Hommik tervitas meest rõõmuga, hajutades kahtlused ja andes talle uut julgust. „Sa nägid pealt nende plaani, kuulsid nende mõtteid, ära arva, et oled ohust väljas,“ sõnas Deidra ootamatult, olles märganud Johnny õndsat nägu, millelt peegeldus vaid rõõm ja uudishimu algava päeva vastu. Deidra mõtteavaldus sikutas aga mehe tagasi maa peale ja pani Johnny mõistma olukorra tõsidust. „Nad teavad nime Mortyrium. Palju on sellise nime kandjaid Londonis – vähe. Neil kulub paar päeva aega, et sind leida.“
„Ma nägin pealt, kui nad töötasid välja saatusemängu, mis hävitab suure osa inimkonnast, kardan, et sul on õigus.“ Johnny oli kaotanud enda lõbusa tuju ja kadus pimedusse, suure pehme nahkdiivani sügavusse. „Ma pean põgenema. Ja kohe.“ Mees haaras enda kompsud, tõstis suure pruuni seljakoti õlale, heitis pilgu tikutopsikujulisele majakesele ja hakkas astuma teed, mis oli talle määratud. Leitskuline, kuum suveilm kõrvetas Londoni äärelinna ja Mortyrium tundis põletavat janu. Kui Eastread Alley oli jäänud juba miilide taha, pidas mees turvaliseks peatuda väikeses külakeses. Kohas, kus külatee sai alguse, seisis räsitud, määrdunud ja kulunud silt: „Fentaroth Village“. Johnny kõndis mööda metsateed, mis pidi juhatama ta küla südamesse. Üksikul rajal lebasid kuivanud taimede väädid, mis segasid mehel kõndimast. Päike naeratas taevas kavalalt, saladuslikult, otsekui hoides varjus ammuteada tõde. Johhny tundis enda kannul hiilimas pikkasid mustasid varjusid, mis aina lähenesid ja sundisid mehe jooksma. Üks suure, iidse tammepuu juur jäi härra jala taha kinni, ning Johnny prantsatas valju mütsuga künklikule maale. Ta oli sisenenud nõidkuningas Erandorethi valdustesse ning uinus sügavasse unne. Tema mõtetesse kerkisid mustad mälestused minevikust ja neist, kes olid teda neednud, kelle eest ta põgenes. Tume loor ja must pilvkate surusid Johnny vastu maad, tumepruunid kastanijuured mähkisid mehe enda kaissu. Pimeduses sositas kõhedusttekitav hääl: „Deidra Delano“ Johnny võpatas ärgates. Ta lebas täiesti ärkvel olles metsarajal. Mees ajas end püsti ja punus kibekiirelt metsast välja. Tema ees lookles kitsas tee, mille äärtel olid tihedalt tikitud väikesed hütid, mis näisid olevat kõik maha jäätud. „Tänava“ lõpus helendasid siiski kutsuvalt valged aknad, mis kuulusid ainsale majale, milles paistis olevat elu. Väikeses tagahoovis asus ka kaev, mis oli peitunud sügavale luuderohu ja kassitapu alla. Aed oli metsistunud ja inimese tegevust polnud see kuigi palju tunda saanud. Johnny koputas uksele. Kostis kraapiv heli ja oks avanes. Lävel seisis silmaklapiga tüse mees, kelle kõrval oli hüppevalmis asendis must hundikoer, kes lõrises kurjalt. „Vabandage, et ma tülitan, kas ma tohin teie kaevust vett võtta?“ alustas Johnny, kelle enesekindlust oli mõnevõrra maja ela#!?!# heidutav välimus kahandanud. Mees paljastas oma naeratuse ning Johnny avastas, et tema hambad olid järjepidevast suitsetamisest tõmbunud kollakaks: „Mortyrium, sa pead end kohutavalt targaks, kuid jalutasid pimesi otse lõksu.“
„Sina, sina korraldasid petuskeemi ja olid Atthila partner,“ sõnas Johnny kogeledes. „Näe, said millelegi pihta. Kuid ka pime kana leiab tera. Me töötasime välja uut strateegiat, mis söövitaks meie legendaarsed nimed igaveseks hääbuva inimkonna ajalukku. Viimaks oleme selle leidnud. Sina, Johnny Mortyrium, oled meie esimene katsejänes.“
Johnny taganes pimedas ruumis, kui päevavalgust sissetoov uks kukkus valju pauguga kinni, ning koperdas suure reisikohvri otsa. „Kui sa üritad põgeneda, siis Deidra sureb!“ Mees istus toolile ja ladus, pildiga pool allapoole, kolm kaart lauale. „Siin on poti äss, ruutu emand ja risti kuningas. Kui valid poti ässa, ootab sind piinarikkas surm, ruutu emanda, ootab seda, kes sulle on kallis kiire rünnak, kui valid risti kuninga, võid kõndida siit vabalt minema, kui vannud, et vaikid kõigest siinnähtust, ning loovutad lepingu kinnitamiseks kolm tilka verd“
Vali üks kaart," kostis hääl pimedusest, "siin on need kolm kaarti."
"See!"

Sireenid kostusid kaugusest, kõrvalmaja akendelt peegeldusid sinised ja punased värvivihud ning hääl pimedusest oli kadunud. Aken purunes ja kogu ruum oli täis relvastatud pol.itsenike.

"Härra, ta on siin," võttis üks närviline uurija sõna.
"Ei, ta oli siin," ütles peauurija tüdinult, "nüüd on juba liiga hilja."
"Härra, vaadake!"

Mööda tänavat jooksis keel ripakil mees, kellel oli käes pisike kotike. Peauurija teadis, mis seal oli ilma koti sisse nägematagi: kolm kaarti.
Uurijad pöörasid lauale jäänud kaks kaarti ümber, ning näid: kaks potiässa. Ta oli valetanud. Johnny külma rusikasse oli kokkukägardatud tema valitud kaart – poti äss. Mees lebas elutult maas, võimetuna tunnistusi andma. Kuid siiski. Keegi Delano-nimeline oli andnud vihje, et kuriteos osaleb kaks meest. Miks põgenes vaid üks? Teine neist peab olema veel hoones. Peauurija Mr. Becker kummardas puupõranda kohale ja nägi selles lahtiseid laudu. Kui uurijate abiga Becker lauad eemale tõstis, leidsid mehed külmast ja hirmust kangestunud Atthila, tumedanahalise mehe, kelle silmavalged kaugelt pimedusest vastu hiilgasid. Ta üritas põgeneda, paisates ümber suure antiiklaua ja seinakapi, kuid uurijad olid temast kordi kiiremad. Oma partneri asupaika ta küll ei reetnud, kuid teatas, et keegi Delano nimeline on suures ohus. "Johnny Mortyrium! Mortyrium!" karjus Atthila hüsteeriliselt ja rabeles uurijate käest vabaks. Kurjategija minestas ja kukkus iiveldamaajava prantsatusega kivipõrandale. "Ah, viige ta haiglasse," sõnas Mr.Becker. "Deidra Delano, Delano... Tema oligi meie pool-anonüümne helistaja! Uurija Tranture, võta välja telefonikõnede register ja uuri välja kust see salapärane Delano helistas!"

Londoni äärelinnas, Eastread Alley-l jooksis paaniliselt mees. Märgates silmapiiril koidikuvalguses helendamas valget tikutopsikujulist maja, aeglustas ta oma jooksusammu ja hakkas verdtarretavalt kriisates naerma. NAERMA. "Deidra Delano, sa veel kahetsedo ma väikest armast polit.seiteavlitust." Tüse mees lõi täie lõuga majakese ukse maha ja nägi enda ees kössitamas looritatud näoga naist. Naise täiuslikult näol langesid hõbedased, kibedad pisarad. "Miks te seda teete?"

"Deidra Delano, London, Endress, Eastread Alley 6," kandis Tranture Mr.Beckerile ette. "Tranture, Peech, pange oma üksused valmis. Me sõidame Endress-i. Ja KIIRESTI!"

Esimesed päikesekiired paistsid koidikul valge maja aknast sisse. Mustasse riietatud naine nuuksus kägaras maapinnal ja tüse mees hoidis oma revolvritoru naise meelekohal. "Jäta hüvasti..."

Mr. Becker sõitis Eastread Alley 6 ette. "Siin uurija Becker, laske mind kohe sisse, või olen sunnitud ukse maha murdma." Laiutav vaikus, mis peauurijale vastu kajas andis vastuseid. Uks murti maha ja üks uurijatest tulistas kurjategijat. Deidra lebas sügavas šokis maas ja tihkus lakkamatult. "Ta jääb ellu. Viige ta haiglasse. Muide, suurepärane reaktsioon, Peech, ma pean sulle ametikõrgendust andma," sõnas Mr. Becker salakavalalt naeratades. Kott, mis oli tüsedal mehel taskust kukkunud peitis endas saladusi. "Proua Delano, ma arvan et teil on see õigus," sõnad peauurija ulatades kotikest Deidrale. Naine avas värisevate kätega kotisuu ja vastu vaatas kümme potiässa. Deidra vajus uuesti põrandale. "Proua, te käitusite täiesti õigesti."

Kümne aasta pärast.
"Deidra Delano, 36-aastane naisuurija tabas juveeliröövli, kes varastas London Museumist hinnalise teemandi. Deidra sõnul on tema profesionaalsus tulnud sellest, et ta pühendub sajaprotsendiliselt oma tööle. Delano väidab, et kuna ta on aastaid tagasi juhtunud tragöödia tõttu selles maailmas täiesti üksi, peab ta kõige tähtsamaks elus kurikaelade tabamist," seletas telediktor valjusti. "Deidra, oleme otseeetris," alustas diktor. Uudistes võisid inimesed näha kaunist naist, kellel olid veatud näojooned ja soojad pruunid silmad, kuid kurb ilme. "Hoidke silmad lahti, seda, kes on teile kõige kallim, ei pruugi järgmisel päeval enam olla," lausus Delano-nimeline naine, kelle rõõsadel põskedel voolasid aeglaselt pisarad, paludes kaamera kinni panna. Ekraanile ilmus taas rõõmus telediktor, kes teavitas: "Tänane saade on kahjuks läbi. Loodame, et nautisite!"

Autori kommentaar »

Parandama vigu hakkan homme :D

Teavita ebasobivast sissekandest!

Autor:


liisu9719

Kinkimine

 X 0
 X 0

» Fännid ( 1 )

 

Kommentaarid

AcMeeh

Wäu , loen kindlasti läbi , aga ple aega D
 

AcMeeh

Täna ple aega*
 

Maris005

See on veits imelik, et nad keerasid ümber kaks kaarti ja nägid kolme potiässa. Parandad ära?
 

ghizz

Kas lugu läheb veel edasi? Kuidagi poolikuks jäi lõpus.
 

liisu9719

Oehh jah, lõpetan ära kohe, tundus endale ka, et on poolik vähe, aga tõesti enam ei viitsinud kirjutada. KOhe kõik valma.
 

liisu9719

Noh, nüüd kus juba kriitikat ka saadud, ootan veel kommentaare lõpetatud loole.
 

KOOPAKOLL98

wow lihtsalt võrratu!
 

liisu9719

Suur-suur aitäh, et viitsisid lõpuni lugeda ja tore, et meeldis!

Ootan kriitikat, et lugu parandada.
 

Yesterday

Minult seda ei saa:],see on üli hea lugu.
 

liisu9719

Aitäh
 

Maris005

Olen täiesti kindel, et võidad. See parim lugu mida olen lugenud. 5p kah.
 

liisu9719

Suur aitäh sulle!
 

liisu9719

Aa, üks märkus veel. See kaartide teema: mehed olid igavesed petised. Johnny keeras ümber ühe kaardi, mis oli poti äss, alles jäi veel kaks poti ässa. Polit.sei arvas, et kotis on kolm kaarti, kuid tegelikult oli kümme (lisakaardid, kui keegi peaks saatusemängu segama) ja kõik neist olid poti ässad. Lihtsalt kui kellelegi jäi arusmmatuks.
 

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks pead sisse logima