Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail
Teema: Võistlused / Siin on kolm kaarti - TULEMUSED!!

Aibe Wrinkle,alguses jõnglane,pärast kangelane. (3)

03.05.2010 18:27, x312 (Viimati luges: Anonüümne lugeja @ )
Lugemiseks kulub umbes: ( sõna)
Muuda teksti suurust: Aa+ Aa-

"Vali üks kaart," kostis hääl pimedusest, "siin on kolm kaarti."
"See!"

Sireenid kostusid kaugusest, kõrvalmaja akendelt peegeldusid sinised ja punased värvivihud ning hääl pimedusest oli kadunud. Aken purunes ja kogu ruum oli täis relvastatud pol.itsenike.

"Härra, ta on siin," võttis üks närviline uurija sõna.
"Ei, ta oli siin," ütles peauurija tüdinult, "nüüd on juba liiga hilja."
"Härra, vaadake!"

Mööda tänavat jooksis keel ripakil mees, kellel oli käes pisike kotike. Peauurija teadis, mis seal oli ilma koti sisse nägematagi: kolm kaarti.
--
Kogu poli.tseikomando istus,vahtides juhmilt nende ette lauale asetatud teekannu. Peauurija hingas raskelt ja rahutult,hoides pead kahe nõrga käe vahel.
“Peauurija?” köhatas polisteivormis neiu valjult üle laua. Mehed oleksid justkui unest ärganud. Nad võpatasid ja pöörasid oma kahkjad näod imestunult piiga poole. Peauurija rüüpas kollasest ta#!?!#eed. “Jah,Winkler.”päris ta tuhmilt.
“Kui aus olla härra,siis me tulime siia teie uusi teooriaid kaartide kohta kuulama,mitte tühjalt lage vahtima. Mul on ka omad plaanid.”nõjatus tüdruk nüüd juba julgemalt vastu lauda. “Winkler,kelleks sa end pead?” kurjustas peauurija. “Oled sa mõnda kuritegu lahendanud?” tüdruk raputas häbelikult pead. “VASTA!” sõnas peauurija,nüüd juba karjudes.
“Ei.”raputas tüdruk jällegi häbelikult pead. “Siis vali sõnu,tatt.”irvitas ta. Tüdruk paistis minestama hakkavat.
Peauurija tõusis püsti,hakates mööda tuba ringi trampima,silmitsedes iga kappi ja sohvat millest ta möödus väga sügava mõttega.
“Nüüd oluliste asjade juurde.”lausus ta,vaatates Obama kujulist võdiseva peaga suveniiri.
“ Ais,sina paned kuulutused üles kogu linna peale.”Üks noormees tõusis püsti sööstes peauurija juurde. “Jah,sir,otsekohe.”lausus ta,surudes käe laubale ja sööstes siis uksest välja.
“Hallermaa,” surus peauurija sigaretti suu ette. “ Lähed ja küsitled tunnistajaid.”
Poiss sööstis samuti uksest välja.
“Ülejäänud,” süütas ta sigareti põlema. “Uurivad sündmuspaika ja küsitlevad naabreid.”
Kogu kari poli.tseimundrites isikuid jooksid uksest välja.
--
Winkler vaatas nukralt lompidest oma peegelpilti. Ta ei olnud tatt. Ta ei olnud kellegi tallaalune. Aga miks siis ometi pidi temasugune suur naine elama peauurija mõtetu tallalusena?
Ta tõmbas kollase lindi ümber viie toika,kuhu oli suurelt trükitud: “Pol.itsei”. Seejärel asetas ta numbrikaardid esemetele ja jälgedele.
Ah,ta oleks tahtnud ise midagi lahendada. Olla see kuulus peauurija,kes kõike teab.
Ta mõtiskles seal,vaadates tuhmilt sirelipõõsast kui tema selja taha ilmus mingi kuju. Ta haaras maast numbrikaardiga tähistatud pesapallikurika ja suunas selle ähvardavalt varju poole sisistades käigu pealt : “Ah,et mina olen tatt?! Kui ma selle kolli maha loon,siis vaatame,kes see tatt on!”
Ta surus selle ähvardavalt vastu kuju rinda,vaadates hirmunult üles poole.
Kostis laia muiet. “Oh,Winkler,nii sõjakas!” ta tundis ära oma tädipoja Stani. Ta vahtis jahmunult tema hundihallidesse silmadesse. “KUS SA OLNUD OLED?”karjus vihast värisev Winkler,nii et platsil kumises.
“Siin ja seal…”mõmises Stan. “Aga…Aga… Sa pidid ju surnud olema?”suutis Winkler vaid sosistada. “Aah,pikk lugu.”vastas Stan,koukides püksitaskutes.
Winkler surus hambad kokku ja ta nägu tõmbus punaseks. Jah,tulid meelde väga huvitavad asjaolud,kuidas ta 14 aastaselt temaga suudlemist harjutas,väites,et seda peab oskama ja et see tuleb mõlemale kasuks.Lõpuks valetas ta poisile,et tal on poisssõber ja,et nad pole suudlusetappi jõudnud,niisiis peaks veel harjutama. Tegelikult meeldis see plikale päris palju,ta oli veel siiani oma sugulasse armunud.
Stan naeratas talle otsa.
“Oh,tahaks vanu aegu tagasi.”naeratas ta,surudes käe tüdruku kuklale. Nüüd mõistis Winkler,et Stanile oli vist see sama meenunud.
“Ma pean tööd tegema. Sorry,saame homme kokku. Hiinakas,näiteks?”naeratas ta.
“Eeh.. See poleks nii hea mõte,kuidas oleks minu pool?”sügas poiss pead.
“Oo…Olgu siis,homme!” ta lehvitas hüvastijätuks Stanile ja jäi unistades kivile magama.
--
Winkler seisis peegli ees,siidist punases õhtukleidis, suur meigipilv selja taga hõljumas. Ta oli ärevuses kohtingust oma armastatud sugulasega. Jabur oli armastada oma sugulast,aga mis sa siis ikka teed.
Ta hõljus uksest välja,lülitades valve sisse ja keerates ukse enda taga hoolikalt kinni.
Nii lahkus ta oma kallist kodust,teadmata,mis teda ees ootab. Ta keksles ümber tänavapostide,nagu tilluke laps,kuni ta märkas ühte silti.
“TAGAOTSITAV! Kui olete pildil olevat isikut näinud teatage sellest kohe poli.tseile(110).” Ta jõllitas pildil seisvat meest. Need hundihallid silmad tema pilku puurimas. Stan? Ei. See ei saanud olla. Ta vaatas pilti igast nurgast. Ja ükskõik kuidas ta seda ka ei teinud,seisis surmkindlalt pildil Stan,mitte keegi teine.
Ta ei saanud vaikida. Ta pidi minema jaoskonda,ta oleks töölt lahti lastud,kui ta seda poleks teinud.
Ta oli poolel teel jaoskonda,kui ta peatus. Ta polnud võimeline teda reetma. Ja järsku pigistas ta suud mingi käsi ja ta jalad olid kokku seotud.
Winkler ei näinud enam midagi.
--
“Winkler?” pillas seersant Hobujaam oma kohvitassi jahmunult puruks. “Kadunud?”lausus ta,nõjatudes kabineti lauale. “Kas peauurija teab?”päris ta,istudes toolile. “Jah,”sõnas pikk poiss raskelt ja aeglaselt. “Ta teab.”lõpetas poiss.
“Eks need eestlased peavad ikka sakslaste vastu vimma,vaene tüdruk pole ju süüdi,et meie esivanemad sõjas sõdisid. Noored jõnglased ikka ei suuda vastu panna mingile “adrenaliini” lisavale kutsele vastu panna.”istus Hobujaam maha ja vaatas seina.
“Eeh… Muidugi mõista olen ma natuke mures… See daam on siiski väga hea pol.itseinik ja minu tehtud järeldused viitavad kaartidele. Olete te midagi uut selle kohta teada saanud?” küsis poiss veidi arglikult sohvale istudes.
“Muidugi on kõik see jama omavahel seotud. Ja kaartide kohta oleme ikkagi selle ajamaa kohta päris palju teada saanud.”Hobujaam köhatas ja jätkas: “Kaardid on jaotatud kolme hulka,mis määrab valijate saatuse. Üks on surm,teine on mõrv ja kolmas on ellujäämine. Meie teooriate järgi meelitab mees kaartidega ligi adrenaliinihimulisi noori,andes neile valida kolme kaardi vahel. Need on tagurpidi ja adrenaliin hakkab noortes elutsema.”
Ta tõstis jalad lauale,mis poissi alguses veidike ehmatas,kuid ta mõistis,et seersant tunneb end oma kabinetis nagu kodus. Oh,ta oleks tahtnud endale oma kabinetti,aga ta pidi istuma kahe seina vahel kolme kogenud poli.tseini.kuga,kes teda alahindasid ja äpuks pidasid. Sellepärast antigi talle ülejäävad tööd,mis nii rasked ei olnud.
“Nagu me järeldame,siis on mees pettur ja valetab kaartide kohta. Elu ei ole,on vaid kolm. Surm,mõrv ja surm. Kuuldavasti on kõik kaarte omanud isikud surnud rämedalt (kes muidugi surma on saanud). Näiteks maohammustus,poomisnöör või isegi uputus vannis. Millegi pärast ei julge mees ise oma nägu näidata ja laseb noortel ennast tappa.Selline mõjutusvõime.”. Noormehe seljalt jooksid üle külmavärinad ja isegi vanemseersandil tundus veidike kõhe olevat.
“Olgu,ma olen sulle natuke liiast rääkinud. Sa ei tea midagi-eks ole. Loodame,et sind saab usaldada.”ta vaatas noogutavat poissi,kes tundus ikka veel justkui sohva külge liimitud. “No noh,lippa nüüd,töö ootab. Ja muuseas,otsi noorte toimikuid,meil on vaja teada midagi selle kohta,kes on MÕRV kaardi saanud,arvatavasti on tal midagi Winkleriga seost.”
--
Peauurija kõndis mööda konge täis koridori ringi. Ta käes oli kolm kaarti. Ta irvitas muhedalt ja pomises tema kõrvale olevale Siberi Huskile: “Ma oskan nii hästi näidelda,kas pole nii,Nero?”. Nero niutsatas vastuseks.
Peauurija tõmbas kaardid rahulolevalt teistpidi ja pillas nad ka kohe maha. Tema ees seisid kolm kaarti,millel seisid sõnad nagu: “ KES ON TATT?” ja kaartide alla oli graveeritud : Winkler. Oh,kõik need tapetud noored ja need,kes tema alluvuses aina rohkem tapsid. Winkler,tema salga poolt kinni püütud värske saak oli põgenenud! Seega… Seega oli Stan talle kaardid andnud. Isegi näljutamine ei aidanud,isegi mitte sütel kõnnitamine. Ta ei tapnud kedagi. Lubas talle vaid kohtujama kaela keerata ja kanda hoolt selle eest,et ta sureks.
Ta oli seda kõike üles ehitanud aastaid ja nüüd tuli mingi plika ja lihtsalt tampis kõik puruks? Ta oli teadnud,et ta on mõjutaja,alates päevast millal ta oma vanemad tappis,kuni õhtuni,millal ta viimast korda oma kaarte vaatas.Ehk täna.
Ta pidi ruttu siit uttu tõmbama,tüdruk oli arvatavasti (tema kiireid jalgu arvestades) juba jaoskonnas kohal.
Ta hakkas tagauksest välja minema,kui tema ette seisid kolm meest kuulikindel munder seljas. Ta jooksis teisele poole,kui keegi teda korraga lasi,karjudes: “See on tü.ranniseerimise eest!”kolas vali pauk ja järgmine kuul kõhtu: “See noorte tapmise eest!”. “ Ja see lõputu piinamise eest,täpselt kolm,nagu sinu kur.adima kolm kaarti. Taevasse sa ei saa!” ja ta lasi viimase pühaliku lasu otse mehe südamesse.
“Nüüd valutab lõpuks ka sinu süda.”sosistas temani jõudnud Wrinkle ja surus püssi vastu jalga.
“Aibe Wrinkle,arreteeritud mõrva eest. Ärge ütelge midagi,kõike mida ütlete võidakse kasutada teie vastu kohtus!”tuli mees käeraudadega Wrinkle’i juurde.
“Ma pigem suren,kui tunnen poli.tseini.kuna sellist häbi!” sosistas ta. Käis järgmine pauk ja Aibe lebas surnult maas.
--
“Me kõik mäletame Wrinkle’it,kui hea sõbrana. Ja ta ei olnud mitte vaid hea sõber,vaid ka erakordne poli.tseinik. Ta suri ausalt,nagu tema pol.itsein.iku au vajas. Puhka rahus Aibe. Isa ja poja ja pühavaimu nimel. Aamen.”lõpetas Stan oma kõne kõnepuldi taga.
Poli.tseid langetasid piduliku mundri mütsid.
Kõik nutsid,nad olid liigutatud. Nad möödusid avatud kirstust,paitades tüdruku juukseid ja vaadates tema kinniseid silmi,aga kui Stan temani jõudis karjus ta täiest kõrist: “Ta hingab!Ta hingab!”
Wrinkle sosistas talle kähinal. “Stan,see oli väga ilus. Ma olen väga liigutatud.”
--
Wrinkle’i pead ümbritses suur side,kui kõik poli.taein.ikud nurgast välja kargasid ja õnnest laulma hakkasid.
Wrinkle mattus peagi lillekuhja alla.
Ta nuttis rõõmust,kallistades Stan’i ja teisi poli.tseinikke kinkide eest.
--
Aibe Wrikle’ist sai poli.tseikomando üks pikaajalisemaid peauurijaid ja tal oli kaks last,oma abikaasa Kevin Termos (pikk poiss lokkidega)’ega. Nende lapsed on Nathael Termos ja Kaisa Termos,ning mõlemad töötavad poli.tseikomando juhatusliikmetena.
Aibe Wrinkle suri aastal 1997 hukkudes traagilises lennuõnnetuses.
*Ükski jutus kirjeldatud tegelane ei eksisteeri päriselt,palun mitte nii südamelähedaseks saada*

MIULIU

Teavita ebasobivast sissekandest!

Autor:


MIULIU

Kinkimine

 X 0
 X 0

» Fännid ( 0 )

 

Kommentaarid

ghizz

Väga hea jutt, kõik oli nii ilusasti sõnastatud ja hästi seotud.
 

MIULIU

Ma üritasin punkte panna,et trelle ei tuleks,aga ikkagi ei jõudnud kõikidele.
 

mmanzkar11

Ülimalt hää , :]
 

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks pead sisse logima