Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail
Teema: Võistlused / Siin on kolm kaarti - TULEMUSED!!

Mõrvarlikud kaardid. (15)

11.05.2010 15:56, x584 (Viimati luges: Anonüümne lugeja @ )
Lugemiseks kulub umbes: ( sõna)
Muuda teksti suurust: Aa+ Aa-

"Vali üks kaart," kostis hääl pimedusest, "siin on kolm kaarti."
"See!"


Sireenid kostusid kaugusest, kõrvalmaja akendelt peegeldusid sinised ja punased värvivihud ning hääl pimedusest oli kadunud. Aken purunes ja kogu ruum oli täis relvastatud poIitsenike.

"Härra, ta on siin," võttis üks närviline uurija sõna.
"Ei, ta oli siin," ütles peauurija tüdinult, "nüüd on juba liiga hilja."
"Härra, vaadake!"

Mööda tänavat jooksis keel ripakil mees, kellel oli käes pisike kotike. Peauurija teadis, mis seal oli ilma koti sisse nägematagi: kolm kaarti.

* * *

Kõndides mööda Londoni kõrvaltänavaid, võid alati märgata, et midagi kahtlast on teoksil. Olgu selleks narkodiilerite äriajamised, omavahelised väljapressimised, ähvardused. Ka ei jää märkamata püstoli kaliibriotsi pükste vahelt välja upitamas. Alati on midagi.

Rusutult ja närviliselt kõndis peauurija Travis Ryan mööda kuriteoplatsi, kus oli kurjategija just minema napsanud. Jälle. Alati üks ja seesama jant. Mehe juurde ilmus seersant Cody.
"Söör, meie mehed ei suutnud teda kinni saada. Kohe, kui ta ümber majanurga pööras, istus ta punasesse Mercedesesse ning sõitis kohalt minema."
Ryan sügas lõuga. Ilmselgelt. "Ja miks te talle järgi ei sõitnud?"
Seersant kohmetus. "Me ei jõudnud. Ta.. oli liiga kiire."
"Kurat!" vandus peauurija vihaselt. "Mille eest teile makstakse? Niisama uimerdamise pärast? Te peaksite olema treenitud igaks asjaks. Kasvõi maailma kiireima jooksja jaoks!"
Cody langetas pea. "Vabandust, söör."
"Kas te numbrimärgi saite teada?"
Noorem mees noogutas. Ta otsis välja paberi, kuhu oli selle kirjutanud, ning ulatas peauurijale. Mees heitis numbrite ja tähtede reale hetkelise pilgu ning andis siis paberi Cody'le tagasi.
"Olgu peale," sõnas ta, "minge uurige selle auto kohta andmeid. Ja kohe, kui olete midagi avastanud, teatage mulle."
"Jah, söör," sõnas seersant kiirelt ning lahkus.
Ryan liikus oma autosse, musta Wolksvagenisse. Keerates süüte sisse, sõitis mees koha pealt ära.

* * *

Rohelise, lillelise mustriga kleiti ja valgeid kontsakingi kandev noor naine jalutas mööda äärelinna, õlgedest kott üle õla. Ta oli just külapoest tulnud ning liikus täiesti rahumeelselt kodu poole. Ilm oli suurepärane. Päike sillerdas kõrgel, otse pea kohal ning põletas nahka. Kuidas saab siis sellise ilmaga paha tuju olla?
Möödudes äärelinna teistest asukates, naeratas naine neile sõbralikult ja vahetas mõnegagi paar sõna. Sellises kohas on ju kõik omavahel tuttavad.
Mida enam naine edasi kõndis, seda vähemaks jäid inimesed, kes temast möödusid. Üksinda mööda kitsast tänavat kõndida polnudki enam niivõrd tore. Ka pilved tahtsid taevasse tikkuda. Naine kiirustas sammu.
Kostis kriuksatus.
Hetkeks jäi naine seisma ja vaatas ühele ning teisele poole. Midagi märkamata, liikus naine edasi.
Järjekordne kriuksatus.
Süda naise sees hakkas veidi kiiremini tuksuma, kuid ta ei peatunud, vaid kõndis edasi. Kuid seda mitte kauaks.
Peatselt ilmus hoogsa kurvivõttega naise ette must furgoon, millest keegi välja hüppas ja naisele ammoniaagiga riidetüki nina juurde pani. Naine üritas küll seda igal võimalusel mitte sisse hingata, kuid tulutult. Naise kott libises õlalt maha.
Ta oli uimastatud.

* * *

"Uurija Ryan," lausus telefonisse väsinud hääl. Mees oli just sättinud end telekaette Top Gear'i vaatama, kui tema telefon helises tüütult ja nõudvalt.
"Peauurija, siin on seersant Gorn."
Ryan ohkas. "Ah, Cody," ta keeras teleka vaiksemaks, "on uudiseid?"
"On küll," kostus telefonist tõsine hääl, "veel üks rööv on toimunud."
Peauurija lajatas rusikaga vastu diiva äärt ning vandus omaette. "Kus kohas? Millal? Raporteeri mulle, palun."
"Bangstreeti tänaval, paar tundi tagasi. Kuriteopaigalt leiti õlgkott, kus oli sees ka isikut tõendavad dokumendid. Naise nimi on Lucielle Argaham. Ütleb see teile midagi?"
Ryan mõtles veidi. "Ütleb küll," sõnas ta seejärel tõsiselt. "Ta on ühe moeäri juhataja."
"Ma parem ei küsi, kust te seda teate," pomises Cody vaevukuuldavalt, kuid jätkas tõsisemalt: "Ma arvan, et tean, kes selle röövi taga on."
"Jah? Äkki oleksid nii kena ja valgustaksid mind ka?"
"Kaardimängija."
Peauurija hingas sügavalt sisse. See oli tema pandud hüüdnimi sellele kurjategijale, sest ta tegutses alati kaartidega. Ta küll ei teadnud, mida need kaardid tähistavad. Ükskõik millal, kui ta oli mõnda pealtnägijat küsitlenud, kes oli seal samas olnud peale poIitsei kohale jõudmist, oli öeldud: "Ta jagas mingeid kaarte," ja see ajas Ryani alati närvi, sest tal polnud õrna aimugi nende kaartide tähendusest.
"Kas mõni pealtnägija valgustas sind?"
"Ei, söör.." Kõhklus. "Me leidsime ühe kaardi."
Ryanil jäi üks südamelöök vahele. Kas tõesti on tal nüüd võimalik see juhtum ükskord lahendada? Ähmi täis, ütles ta kiirelt: "Püsige seal, ma tulen sinna nii kiiresti, kui võimalik."

Must Wolksvagen peatus uurimispaiga kõrval ning sealt hüppas välja old-school-päkeseprillidega ja musta nahktagiga mees. Loomulikult oli see Ryan, kes oli küll ummikus pikalt seisnud, kuid siiski lõpuks kohale jõudnud. Kiirelt läks ta Cody ja veel paari poIitseiniku juurde.
"Näita ette."
Nagu panemata tähele, mida peauurija just ütles, alustas Cody aeglaselt: "See võib teile küll hirmus tunduda, kuid me siiski leidsime selle. Palun, üritage siiski mitte väga närvi minna."
"Kurat võtaks, Cody - mida sa sokid? Näita mulle seda paganama kaarti!"
Seersant ohkas. "Olgu peale." Ta võttis kilest välja ühe veidi määrdunud, õhukese, ristküliku kujulise, ligikaudu 10x6 läbimõõdus papp-paberi. "Viimane võimalus veel ümber mõelda," hoiatas mees.
"Cody!"
"Jah, söör." Ta pööras kaardi ümber ning jäi pingsalt vaatama Ryani reaktsiooni. Esialgu oli seal tõeline šokk, seejärel arusaamatus ning viimaseks sügav mõtlemine.
Kaardil oli tumedate, lühikeste juuste, tumehallide silmade ning tervate näojoontege ligikaudu kolmakümne aastane meesterahvas. Teisisõnu - Travis Ryan.
"Söör..?" küsis Cody arglikult.
"Tasa, ma mõtlen." Ja seda ta tegi. Analüüsides kõik juhtumid läbi ning üritades selgusele jõuda. Eelmisel päeval oli toimunud esimene rööv ning õhtuks oli leitud ka laip. Järgmisel päeval, ehk täna, toimus teine rööv.. ja õhtuks? Mis oli vahemaa eelmise päeva röövi ja mõrvatu leidmise vahe? Üks oli toimunud Grahami tänaval ja teine Heindridge. Mis oli nende sarnasus? Mitte miski! Üks oli korralik ja puhas rikaste rajoon. Teine.. meenutas pigem nagu agulit. See ei näinud loogiline. Ja ta ei jõua niisama mõeldes kusagile kaugemale!
"Uurige veel ümbrust ja küsitlege läheduses elavaid inimesi, äkki nemad teavad midagi," jagas mees tõsiselt oma töölistele juhtnööre. "Ahjaa, ja kas auto kohta on informatsiooni?"
"See on ärandatud," lausus üks naispoIitseinik.
"Selge." Ryan tõmbas hetkeks käega läbi juuste ning vaatas siis oma autot. "Ma lähen koju, teatage kui midagi teada olete saanud."
Kui enne, kui mees sammugi teha jõudis, peatas teda Cody. "Söör?"
"Mida?"
"Mida me selle kaardiga peale hakkame?"
Ryan jäi liikumatuks ning ta vaatas kaarti, mis oli seersandi käes. Päikeseprillid jäitsid tema silmad varjatuks. "Viige see laborisse ja vaadake, äkki leiate sõrmejälgi," ja ta pöördus minekule.
Istudes oma musta autosse, keeras mees süüte sisse ning sõitis kohalt. Cody, kes jäi talle järele vaatama, ohkas endamisi ja pomises: "Vaene mees, ta on omadega läbi, mis läbi."

Kuigi peauurija Ryan oli öelnud, et läheb koju, ei teinud ta seda. Selle asemel sõitis ta kohalikku baari, kus ta teistest veidi tagapool oleval laual istet võttis. Mees otsis taskust telefoni välja ning saatis sellega kellegile kiire sõnumi. Mobiil läks tagasi oma kohale ning Ryan asetas küünarnukid lauale, jäädes ootama.
"Kas soovite tellida, härra?"
Veidi võpatades, pööras mees pilgu hääle suunas. Tegemist oli punaste kiharate ja tedretäppidega neiuga, kes tundus siinne ettekandja olevat. Hetkeks meenus peauurijale pipi ning tänu sellele ta muigas. Ettekandja sai sellest vist valesti aru ning ta põsed lõid veidi õhetama. Oli kohe näha, et ta tundis end meeldivalt tolle mehe juures olles.
"Ainult vesi, palun," sõnas Langfield meelalt naeratades.
Neiu noogutas ning lippas kiirelt minema, tulles peagi tagasi klaasi veega. "Olete te kindel, et te midagi muud ei soovi?"
"Ei, aitäh."
Kui punapäine ettekandja oli taas lahkunud, võttis mees lonksu oma joogist ning jäi baaris olevaid inimesi vaatama.
"Kutsusid?"
Ryan tõstis pilgu ning noogutas tõsiselt.

"Ühesõnaga, sa tahad, et sa oleksid söödaks?"
"Jah."
"Kas sul on õrna aimugi, kui ohtlik võib see sulle olla?"
"On."
"Kuid miks sa seda siis teed?"
Ryan hingas sügavalt sisse. "Ma olen seda sama meest juba 5 aastat taga ajanud ja see pole üldse lühike aeg. Praegu oleks ainuke võimalus teda kätte saada just nii, nagu ma välja pakkusin - minna talle söödaks."
"Ma ei saa üldse aru, mis vimma sa selle mehe peale pead?"
Peauurija lajatas rusikaga vihaselt vastu lauda. "Kas sa siis ei saa aru?" Kuna enamuste ruumisviibijate pilgud neile kandusid, jätkas Ryan vaiksemalt: "See mees on mõrvanud juba kümneid süütuid inimesi. Miks peaks see ometigi jätkuma?"
Ryani vastas olev pikka kasvu, lihalise kehaehituse, heledate, turris juustega, mitte just kuigi vanem, kui peauurija ise, mees vaatas pikalt ja sügavalt Ryanile otse silma. "Seal on veel midagi."
Uurija pööras pilgu ära. "Ta tappis Joy," sosistas ta lõpuks, valu hääles selgelt kõlamas.
"Ma teadsin seda," ohkas mees endamise. "Niisiis on see kättemaks."
"Võimalik."
"Travis.."
"Palun, Jasper, ära hakka mulle loengut pidama. Ma tean isegi, et eraelu ja töö tuleb lahus hoida, kuid ma ei saa lihtsalt. Vähemalt ei ole mul plaanis seda meest mõrvata. Kuigi.. ma ei imestaks, kui talle surmanuhtlus pärast kättesaamist määratakse."
"Surmanuhtlust pole ju enam."
"No.. eluaegse saaks ta kindlalt."
Meeste vahele sigines vaikus.
"Siiski ei oleks minu arust hea mõte ennast söödana kasutada.." alustas Jasper.
"Mees, lõpeta. Meeldib see sulle või ei, viin ma selle siiski läbi. Vaevalt, et sellele seadusega vastu oldakse. Saabki kurjategija ehk kätte. Jään ma siis ellu või mitte."
"Kuid kui sa mind kuulda ei taha, mõtle vähemalt Maddie'legi."
Ryan neelatas hetkeks. Tõsi, Maddie oli tema maailm. Kõige tähtsam inimene maailmas. Sellegipoolest sundis ta oma häälde ükskõiksuse. "Mis temaga?"
"Sa tead küll, mida ma mõtlen. Ta ei saaks ju isa kaotada. Ta ei saaks ometigi orvuks jääda."
Maddie ehk Madeleine ehk peauurija viieaastane tütar. Kui tema ema, ehk Ryani naine suri, lubas mees, et ei jäta tüdrukut kunagi. Ta kaitseb teda oma elu hinnaga. Ja just seda sama oli ta ka lubanud oma naise surivoodil.
"Just tema pärast ma seda teengi," sõnas mees vaikselt, "et poleks enam seda kurjust, kes võib temagi elu ohtu seada."
"Vaevalt, et ta oleks just eriti õnnelik, kui tema issi sellepärast surma saab."
"Ma ei saa surma. Ma saan hakkama, ausalt."
Jasper jälgis sõpra pinevalt. "Oled sa selles kindel?"
"Jah."

"Me hoiame sul silma peal. Ja ka sinu seljatagusel. Ja ütleme kohe, kui midagi kahtlast toimub ümberringi." Cody vaatas kurvalt Ryanile otsa.
"Cody, mul pole häda midagi. Sa ei pea seda mulle korrutama."
Seersant nuuksatas korra. Ryan pööritas mehe emotsionaalsuse peale vaid silmi. "Minuga saab kõik korda," kinnitas ta veelkord.
"Ma tean," pomises Cody.
"Siis lõpeta pillimine ja ole mees. Kõht sisse, rind ette, selg sirgeks!"
Mees tegi, mis kästud ning peauurija muigas. "Tubli poiss."
"Uurija Ryan, ma arvan, et teil on aeg minna," ütles keegi poIitseinikest.
"Jah. On küll." Ta patsutas seesandi õlale ning pöördus minekule.
Plaan oli mingis mõttes lihtne. Ainuke, mida tal teha tuli, oli lihtsalt tänaval kõndida kuni tema aru saamise järgi mõrvar tema juurde sõidab ja ta kinni üritab võtta. Samal ajal aga jälgivad tema abilised igat mehe sammu ning kohe, kui midagi kahtlast juhtub, sõitakse kohale. Kui nad aga hiljaks jäävad, on Ryanile kinnitatud kaamera ja GPS, mis ta asukoha kindlaks määrab. Igaks juhuks oli peauurijal kaasas ka revolver.
Algul oli kõik okei. Ilm oli taaskord suurepärane ning mööda tänavaid jalutamine mõnus. Kuid toimus üks saatuslik viga.
Kuna teed viisid aina rohkem ja rohkem metsalisse asukohta, ei olnud enam nii suur võimalus ümbrust selgelt näha. Igaüks võis end puude vahel peita.
Ja seda tegi ka mõrvar.
Siis, kui Ryan seda üldse oodatagi ei osanud, ilmus puude vahelt välja ümbes 10 sentimeetrilise ümbermõõduga puutoigas, mis liikus uurija pea suunas. Veel viimasel hetkel jõuti talle kõrvaklappi karjuda ning mees hüppas kõrvale, kuid sai löögi siiski vastu õlga.
Kiirelt pööras ta end ringi ega näinud kedagi.
"Vasakul!"
Ryan pööras end ning hüppas taaskord löögi eest kõrvale. Tal vedas, et oli piisavalt treenitud ja kiire, sest ka mõrvar tundus väga profesionaalne olevat. Iga kord, kui ta oli üritanud lüüa, kadus ta taaskord puude vahele.
"Me hakkame tulema," kostus kõrvaklapist seersant Cody hääl.
Peauurija, kes häälest välja ei teinud, tiirutas oma kohal ümberringi ning karjus: "Tule välja, sa igavene argpüks!"
"Juba tulin."
Kiirelt pööras Ryan end ümber ning jäi enda ette vaatama. Mees tema vastas ei vastanud sugugi tema ettekujutustele. Ta oli lühike ja tundus väga hapra kehaga olevat. Punased juuksed turritasid tal justkui ogadena püsti peas ning mehe näol oli õel muie. Kuid mitte need ei püüdnud uurija tähelepanu, vaid seda tegid silmad.
Need oli veripunased ja täis kõige suuremat viha, mida mees oli eales näinud.
Ryan tundis, kuidas raev tema sees aina kasvas. Tema ees seisis see mees, kes oli tapnud tema naise. Naise, keda ta ülekõige armastas. Heameelega oleks mees praegu oma püstoli kätte võtnud ja ta maha lasknud. Kuid ta ju lubas, et ei tee niisugust lollust.
Mõrvar jalutas aeglaselt ja rahulikult aina lähemale. "Sa tundud päris julge olevat. Ja osav ka. Vaataks äkki, kui korras su refleksid tegelikult on." Mees viskas puutoika käest ära ning sööstis välgukiirusel Ryani poole, nuga viimasel hetkel taskust välja võtmas. Uurija hüppas kiirelt eest, kuid kahjuks sai ta siiski riivata. Hambaid krigistades võttis ta oma külje pealt kinni.
"Noh, kas vaeseke sai kriimustada?" mõnitas mõrvar pilkavalt.
Ryanil sai mõõt täis. Haarates maast selle sama puutoika, mis oli enne 'kaardimängija' käes, sööstis ta tema poole. Kuid mõrvar oli kiirem ja ta hüppas eest.
Ryan üritas uuesti ning seekord õnnestus tal lüüa vastu mõrvari jalga. Mees karjatas ning irve tema näolt kadus. Kiirelt otsis ta endalegi paraja suurusega puutüki ning virutas sellega Ryani suunas. Õnneks suutis mees enne enda omaga selle takistada.
Hakkas äge mõõgavõitlus, ainult et... puutoigastega.
Tegemist oli kahe väga võrdse vastasega. Uurija virutas, mõrvar hüppas eest. Mõrvar virutas, uurija hüppas eest. Või siis kaitseti üksteise lööke enda puuoksaga.
Relv vihises väga napikalt mitmel korral pea, keha või jalgade juurest mööda. Kuid ei puudunud ka pihta saamised ja riivamised. Puude ladvas istuvad varesed kraaksatasid ja lendasid minema, kui kellegi kõlav karje üle metsa kostus.
Ryan oli võitlusest niivõrd hoos, et oli juba enda abi ära unustanud. Ning kui kusagilt kaugelt lõpuks poIitseisireen kostuma hakkas, tegi ta kohutava vea ning jäi hetkeks taha poole vaatama. Samal ajal lõi mõrvar ta puutoika käest ning jalalt alt nii, et mees pikali lendas.
Õel muie hakkas aeglaselt ilmnema mõrvari suule. "Sa kaotasid," sõnas ta lihtsalt ning astus mehele lähemale.
"Mina nii ei arvaks." Ja ta lõi enda jalgadega ka kaardimängija jalad alt nii, et tal puutükk käest lendas ja pikali maha lendas
"Sa igavene.." kuid lauset ta lõpetada ei jõudnud, sest Ryan hüppas talle peale ning lõi rusikaga vastu ta nägu. Mõrvar lõi oma põlvedega uurijale kõhtu ja Ryan veeres oiates mehe pealt maha. Punapea üritas maha lennanud puutoigast krabada, kui viimasel hetkel lõi peauurija selle jalaga minema.
Taaskord kargas ta mõrvari peale ning andis järjekordse hoobi. Mõrvar sülitas suust verd välja ning tegi sedasama. Järgnes rüselus maas ja üksteisele käega hoopide jagamine.
Järgneval hetkel meenus mõrvarile tema nuga ning märkamatult libistas ta selle enda taskust välja, lüües sellega sobivaimal hetkel otse peauurija ribidesse.
Ryan röögatas valust ning jäi maha lebama, hoides enda haavast kinni. Verd voolas ohtralt. Kaardimängija tõusis kiirelt püsti ning andis jalaga ühe tugeva hoobi uurija teisele poole ribidesse. Järjekordne karjatus. PoIitseisireenid tundusid aina lähedamal olevat.
"Nad.. saavad su kätte.. nii kui nii," surus Ryan läbi hammaste, olles ise endiselt kohutavas agoonias.
Mõrvar ei vastanud. Selle asemel läks ta hoopis metsapiirile, otsides midagi suurt ja kõva. Midagi, mis uurijale otsa peale teeks. Leidnud ühe sellise puutoika, lähenes ta tagasi Ryani juurde. "Nüüd sa sured."
Ta tõstis puu üles ning valmistus lööma. Sireenid valjenesid. "Oota!" karjatas peauurija.
Kärsitult vaatas kaardimängija talle otsa. "Mida sa tahad? Sa ei saa ometigi minu mõrvamist takistada! PoIitsei on kohe kohal!"
"Kas ma.. kas ma viimast soovi ei saakski?" Langfieldi hingamine oli raske, kuid pisike muie ilmus siiski ta näole.
"Olgu. Ma ei saaks seda ju ometigi keelata. Kuid tee ruttu!"
Uurija hingas sügavalt sisse ning libistas käe aeglaselt ja märkamatult selja taha. "See.. on minu naise eest!" ja mehe seljatagant ilmus nähtavale revolver, mille päästikule ta vajutas ning otse mõrvari südamesse laskis.
Pulk kukkus punapäise mehe käest valju kolksatusega maha ning instiktiivselt tõstis ta oma käe südamele. Loetud sekundite jooksul, mil ta veel elus oli, sõnas ta ainsa hingetõmbega sosinal: "Sa tapsid mu," ja ta keha langes elutult maha.
"Seda ma tegin," lausus peauurija vaikselt ning toetus sügavalt välja hingates vastu maad. Tal oli endiselt kuradima valus. Kui tema kaaslased nüüd kiiremalt ei tee, on ta surnud mees.
Kuid nagu nõiaväel, ilmus hunnik poIitseiautosid tema juurde ning mendid hüppasid autodest välja. Nende seas oli ka Cody, kes kiirelt Ryani juurde jooksis.
"Söör! Me kuulsime lasku, on teiega kõik korras?"
"Kus kurat te olite? Loomulikult, pagan võtaks, ei ole minuga kõik korras! Kas sa ei näe, et ma veritsen!? Ma sain nuga, jumala eest!"
"Kui tore, et teiega ikka kõik korras on, söör. Me nii pabistasime," nuuksus seersant, justkui polekski ta peauurija sõnu tähele pannud. Teda rahuldas teadmine, et boss suudab vähemalt karjudagi. Kiirelt pühkis ta pisarad põskedelt - ta oli tundlikum kui mõni seebiooperis olev peaosaline - ja hüüdis enda taha vaadates: "Tooge siia kiirabi! Boss on vigastatud!"
Loomulikult oli ka parameedikuid kohal. Ühed neist tõstsid mõrvari elutut keha kanderaamile ning teised tuli uuega Ryani juurde, üritades ka tedagi tõsta. Kangekaelne, nagu mees oli, puikles ta vastu ning tõusis ise aeglaselt püsti, et kanderaamile minna.
Keegi poIitseist ilmus tema ja ka Cody juurde, näitamaks neile kahele midagi. Tema käes olid kaks kaarti. Ühel nendest oli pikajuukseline, blond, roheliste silmadega naisterahvas - Lucielle Argaham. Ja teisel oli lühikeste, mustade juuste ja siniste silmadega, kena järjekordne naisterahvas. Paugupealt tundis Ryan ta ära. Tegemist oli kuulsa inglise arhitekti Presilia de la Huaresega. See sama naine oli ka tema korteriplaani valmistanud. Väga meeldiv naine. Kord oli mees temaga ka jutule saanud.
"Ta oleks järgmine ohver olnud," pomises Ryan, osutades Presiliale.
Cody vaatas talle juhmilt otsa. "Miks te nii arvate, söör?"
"No mõtle loogiliselt. Esimene kaart - Luciella Agraham, mõrvatud. Teine kaart - Travis Ryan, tahetud mõrvata. Ja kolmas - Presilia de la Huares. Mis varjant talle üle jääb?"
Seersant vangutas pead. "Teil on ilmselt õigus. Kas ma tema kohta ka ei või küsida, kus te teda teate?"
Peauurija naeratas meelalt. "Ei, Cody, ei või."
Seersant muigas. Kuid seejärel meenus talle midagi. "Te ei pidanud teda ju tapma, ometigi!"
"Ma eelistasin ise ellu jääda."
"Nojah, loomulikult.." Järjekordselt meenus talle midagi. "Kas te ta nime teada saite?"
Ryan turtsatas ning patsutas sõbra õlale. "Kulla mees, anna andeks, kuid ei. Ma olin liiga hõivatud enda elus hoidmisega."

~ The End!

Autori kommentaar »

19973 tähteeeeee :3
hope you like it! võite kirjavigadest teavitada ja kritiseerida.


Teavita ebasobivast sissekandest!

Autor:


pixi

Kinkimine

 X 2
 X 0

» Fännid ( 0 )

 

Kommentaarid

TheHorse

Panin 2p aga lugeda ei jõua liiga pikk


aga ära solvu
 

pixi

Väga hale on lihtsalt halbu punkte panna ja ise üldse mitte lugedagi.
 

ZillyXeex


Minu meelest oli see hea jutt.
 

pixi

Ohh, tänkju. : D
 

Cuwie

Olgu leitsin paar üksikut kirjaviga alguses (Ei hakka mainima) Ma ise teen samu vigu xD Lõpu poole ma enam vigu ei märganud, kuna olin liiga hõivatud lugemisega ja ei pannud kirjavigu tähelegi xD

Mõnusalt hästi sujuvalt kirjutatud. Mulle täitsa meeldis su jutt, kuigi ise eelistan ulmekat
 

Cuwie


HAYAYAYYAYAYAAA!! Pixidust väärib ka ühte pastakat 8D
 

SaintMadeleine

LOLOLOLOLOL

LOLOLOLOL
LOLO
LOOOOLL
LOLOLOLO
 

pixi

@ Cuwi: mhhh, ma just kontrollisin kõik üle ja lootsin, et rohkem kirjavigu pole. : D a muidu see omat moodi siiski on ju ulme: punaste silmadega meees!!! : DD TÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄNKSSS

@Maddy: misonnnn?? : DDD
 

SaintMadeleine

HAHAHAHAHAH Obvious... lugesin paar tunnust ja nema välja ..
 

pixi

eemn.. ok : D
 

Midnight

Üks asi...kui nad olid seda kaardi mõrvarit taga ajanud juba viis aastat siis miks ta järsku need viimased kolm kaarti nii lihtsaks tegi?
 

pixi

Hea küsimus. Viis aastat tagasi oli ta samuti kaartidega mänginud ning üks nendest tema ohvritest oli Ryani naine. Kuna ta oleks muidu poIitsei kätte langenud, pages ta mingiks ajaks mujale ning tuli tagasi, otsustades ka muud tolle tapetud naisega (Ryani naise) seotud isikut ära mõrvata. Aga ta võttis nad kolme kaupa..
 

kisscatu

Mind häirib see, et po#!?!#ei kiiremini neile vahele ei astunud Ja alguses olid need 3 kaarti selle mõrvari käes, siis äkki olid uurijate käes See jäi veidi segaseks, aga muidu ikka väga lahe jutt. Taseee
 

pixi

Mm.. see poIitsei oligi nagu meelega viivitanud. Et.. nad olid siis toonasest asukohast kaugel-kaugel. Ja kui tähelepanelikumalt lugeda, võib aru saada, et kaardid olid mõrvaril hooletusest maha kukkunud? Dankeeee.
 

TheSunDance

Hea, mõnus oli lugeda, soravalt-sujuvalt kirjutatud, ei jäänud toppama kuhugi...
Sa võiks hakata kirjutama lühijuttude kogumikku ja siis müügile lasta. Ma ostaks
 

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks pead sisse logima