Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail
Teema: Järjejutud / Muu

Haldjahing, VI osa (1)

25.04.2010 17:43, x208 (Viimati luges: Anonüümne lugeja @ )
Lugemiseks kulub umbes: ( sõna)
Muuda teksti suurust: Aa+ Aa-

Hommik tervitas haldjaid värskelt, esimesed päikesekiired torkisid nende erkrohelist nahka. Ethelite heleda laula kaja kostis vaikselt Rohelisse Urgu ja immitses ukseprao alt ja akendevahedest vaikselt sisse. Jutsutades lugusid hommikust, ajast, mil maailm seab enda jalule, valmistudes uueks päevaks. Meloodia jõudis Dorithili kõrvu:

Väiksed kastepiisad pärlitena rohul.
Hommikuõhk karge muutub soojaks,
kaob õhust jäisus ja maailm ärkab.
Vaikselt virgub metskits võsas,
tõuseb lõoke rohelises põõsastikus.
Maailm ootab uue päeva algust.

Laul lõpetas neiu ilusa unenäo, milles nägi ta haldjaid, liblikaid ja lepatriinusid esimesel maikellukestepeol sellel aastal. Nii magus oli uni ja nii karm oli ärkamine, reaalsusse naasmine. Dorithilil võttis aega minutike, et taibata, kus ta on - Rohelises Urus. Tüdruk tõusis vaevaliselt ja heitis pilgu aknast välja. Ees laius lilledega kaetud nurm, kus paariaastased haldjapõnnid rõõmsalt peitust mängisid. Uru ees seisis suur, valge, kastepiiskadest pärlendav maikelluke, mille heledad kellad helisesid mahedalt. Kellukese lehtede all istus tädi Glawar, kes mõtlikult kirjutas pärgamendile pikka kirja, voltis selle peagi kokku ja kuulas lihtsalt haldjalaulu. Dorithil jooksis kiiresti tädi juurde.
"Kellele sa selle kirja kirjutasid?" päris tüdruk.
"See on sinu aitamiseks, nogothite pealikult. Dorithil, sa vajad nende sõjalist tuge, üksi me Teda ei võida."
Järsku meenus neiule eile õhtune vestlus. "Nädala pärast pead minema hakkama," lausus Glawar, äratades Dorithili oma mõtisklustest.
"Ega sa ei tea, kus Menel on?" uuris neiu Glawari käest. Tädi noogutas lühidalt peaga jõe poole, mille kiirevooluline vesi kiirustades edasi tõttas. Dorithil kiirustas poisi juurde, kes seal jõekarpe otsis. Poisi blondid juuksed, roheline nahk ja sinised silmad olid ainulaadsed. Menel tüdrukut ei märganud. "Kas sa tuled siis minuga kaasa?" küsis Dorithil poisilt. Menel ärkas võpatades mälestustekeerisest, mis oli ta endaga kaasa haaranud ammustesse aegadesse. "Kas sa siis ei mäleta, mis Glawar rääkis? Sa suudad Fuini võita vaid sõprade abiga. Ära muretse, ma ei jäta sind. Mürgitatud Maa on hirmus koht, sinna ma sul pksi minna ei luba." Dorithil leidis oma kaelas amuleti, mille tädi eelmisel õhtul oli andnud. See oli täiuslik. Kristalne ehe oli erakordne, see rippus peenikese, kullast keti otsas. Amuleti servad olid perfektselt tahutud, see näis uhiuus, kuigi Glawar oli väitnud, et ee kuulus kunagi Wilwarinile, Dorithili emale.

Aeg möödus linnutiivul. Aegamööda taastus Meneli jõud ja poiss lubas kindlasti Dorithilile appi tulla. Viimane nädal, mille haldjad said veeta Rohelises Urus kulus suurelt jaolt puhkamiseks. Niisiis, ühel keskpäeval, viimse päeva keskel, oli heitnud Dorithil end pikale murula ja vaatas viimasst korda helesinist taevast. Pilved sõudsid kiiruga üksteisega võidu ja kollane päike naeratas võluvalt. Neiu heitis viimse pilgu Rohelisele Urule, mis oli saanud nii koduseks. Suur maikelluke ja ethelipõngerjad, kes jooksid aasal... Kes oleks tahtnud lahkuda sinna kõrbenud maale, mis ootas neid ees. Kodu jääb seljataha. Dorithil ei teadnud, kas ta isegi kunagi veel naaseb oma väiksesse majakesse, mis tühjana nüüd seisis. Tume saatus laiutas oma käsi, pime tulevik ootas kannatamatult, et Pärija võtaks jalge alla tee, mis oli talle määratud juba aastaid tagasi. Dorithil teadis, et aeg on käes.

Glawar hüüdis neiut. "Dorithil, tule Urgu sisse, ma pean sinuga rääkima!"
Tüdruk astus vaikides üle kitsukese ukseläve, ja istus kasepakule. "Dorithil, see mis nüüd hakkab juhtuma, on midagi hirmsat. Ma ei püüagi valetada sulle, maalides su tulevikku erkudes värvides. Sina, sina, kohtud temaga. Sa vajad oma sõpru ja nemad vajavad sind, Tumedal Ajal seisab igaüks kaitsetuna pimeduses. Sellele tuleb lõpp teha enne, kui asi veel hullemaks muutub. Pane selga see mantel, mis kaitseb sind kurja eest, võta raamatud ja amulett. Mine, ära unusta, et kui sa oled suures hädas leiavad su truud kaaslased sind üles, kus iganes sa ka poleks. See koorem on siiski vaid sinu kanda. No in elenath hîlar nan hâd gîn, Dorithil!"

Tüdruk võttis Menelil käes ja koos hakkasid nad sammuma mööda metsateed, mille saatus oli neile määranud.

Autori kommentaar »

Nonii, kuues osa ka siis. No in elenath hîlar nan hâd gîn tähendab eesti keeles: tähed säragu sinu teekonnal või midagi taolist. Inglise keeles on see tähendus mulle arusaadav. Loodan, et meeldib.

Teavita ebasobivast sissekandest!

Autor:


liisu9719

Kinkimine

 X 1
 X 0

» Fännid ( 1 )

 

Kommentaarid

4elements



 

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks pead sisse logima