Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail
Teema: Järjejutud / Muu

Haldjahing, V osa (0)

24.04.2010 17:45, x205 (Viimati luges: Anonüümne lugeja @ )
Lugemiseks kulub umbes: ( sõna)
Muuda teksti suurust: Aa+ Aa-

See oleks justkui kestnud lõpmatuseni, kuni neiu ärkas võpatades ja nägi kellegi tuttavat, erkroheliste, soojade silmadega nägu enda kohale murelikult kummardamas.

Need ehmatavalt rohelised silmad kuulusid tädi Glawarile, nagu Dorithil ärgates taipas. Glawar sahmerdas Rohelises Urus ringi kui tuulispas.k. Tädi maja kutsuti Roheliseks Uruks, sest see asus künka sees. Pisikesel künkal kasvas palju lilli, nagu Igavese Suve maal ikka. Nõlval oli väike salauks, millest end sisse pressides võisid külalised end leida väikeses, hubases ruumis, milles oli vaid kõigest paar kändu, mida ethelid kasutasid istumiseks, suur ahi, mis kiiskas sooja kuma ja valgust ja muidugi Glawari maagilisi esemeid. Urus oli tohutult palju suuri, pruune, massiivseid, tolmunud riiuleid, millelt võis leida raamatuid pealkirjadega "Haldjate otsingul", "Härjapõlvlased Ethélothis", "Nogithid - Kes nad on?" ja muidugi "Fuin - turvameetmed", "Kuidas pääseda Tema käest" ja muud sellist. Pisikeses urus oli nii palju vaadata, sest sellest ajast, kui Dorithil viimati tädi külastas oli moodunud kümme etheliaastat.
Vaikselt hakkas neiu nägema selgemalt ja selgemalt inimeste piirjooni ja tuba, ning märkas kasepakul istumas noort ethelit, kes värises lakkamatult ja oli mässinud end suure, paksu, pruuni põldhiirekarvadest punutud teki sisse. Siniste silmade järgi tunidis Dorithil ethelis ära Meneli. Tüdruk haigutas ja arvas, et viimaks on ta virgunud ja lihtsalt sügavast unest ärganud.
"Kas sa tunned end nii halvasti, et kohutavalt värised?" päris tüdruk murelikult, sammudes Meneli juurde. "Kas juhtus midagi, kui ma magama jäin?"
"See pikk õhusõit," alustas poiss, kes värisemise tõttu selgelt rääkida ei saanud, "võttis mult minu jõu. Oleks sa tundnud, kui jäine see ööõhk on, mis lõikas mu nägu," sõnas ta mõtlikult. "Ma ei ole kindel, kas ma sinuga kaasa tulla saan."
"Kaasa kuhu? Me jõudsime siia. Oleme kohal. Glawar ravib su terveks."
Juba saabuski tädi suure kannutäie teega, ta lausus: "Jooge, siin on karikakratee, see annab teile jõudu. Ma pean teile midagi rääkima..."
Dorithil ja Menel võtsid vastu täpilised kruusid, mis Glawar neile ulatas ja asusid kuulama.
Glawar alustas: "Dorithil, sa tead, et olen sulle kui ema ja tahn sulle alati parimat. Praegu aga sean su elu ohtu, kuigi see pole minu teha. Dorithil, sa oled Pärija, oma ema tütar, kes suri võitluses Fuini käsilaste vastu. Tema jõudis lähemale Suure Hirmu sügava hingesopini ja tema nõrkusteni, kui keegi teine. Enne oma surma tõi ta minu kätte selle, amuleti. See aitab sind vaid ühe korra, suures hädas, ja kutsub kohale sinu ema armsaimad teenrid, lepatriinud, vana Lotheryga eesotsas. Kuid kasuta seda vaid oma suurimas hädas. Mina omaltpoolt kingin sulle selle raamatu. Siin on täpne kaart Mürgitatud Maale, Fuinist niipalju, kui ando-ethelid teavad, ja sõbrasõnade tarkus ja armastus. Kui sa viimaks Temaga kohtud, siis kaasa nii palju etheleid kui võimalik, härjapõlvlased, nogothid, lepatriinud, liblikad ja kotkad. Ega Temagi selles võitluses üksi ei seisa. Vetevaimud ootavad kannatamatult ründamist, pistrikud ja moondunud nogothid, kes aastatuhandeid tagasi tema võimusesse sattusid. Sina, Dorithil, Pärija, pead ta hävitama. Ära unusta, et Fuini jõudu võidab vaid sõprus ja ajalooraamat on lugeda vaid avatud meelele. Hoia silmad lahti Dorithil, vii lõpule oma ema alustatu. Suurimas hädas leiad oma truud sõbrad enda kõrvalt. Sul pole enam palju aega. Oodake siin nädal ja taastuge Sinijärvest ning õhusõidust. Enam paremat hetke lahkumiseks praegusel Tumedal Ajal ei tule." Dorithil vaatas tädi, näol surmahirm ja imestus. "Aga kuidas, mina, väike ethel suudan seista Tema vastu?" päris ta, näol uskumatus. "Sinu jõud peitub aususes, siiruses ja sõpruses, omadused mida Fuinil pole. Sa leiad endas olevat rohkemgi südikust ja tahtejõudu kui arvad. Nüüd aga minge magama," sõnas Glwar Dorithilile ja Menelile, kes teda hirmunult jõllitasid. Tädi viipas haldjaniidist voodite peale, mis ootasid kutsuvalt. Dorithil sellel ööl magada ei saanud. Tema ülesanne oli võimatu. Aastatuhandeid, polnud keegi Teda võitnud. Mürgitatud Maa, mis see veel on? Kindlasti midagi hullemat kui Sinine Järv, arvas Dorithil. Järsku kerkisid haldja pähe selged pildid Menelist, oma ethelitest sõpradest, Lotheryst, Farethist, Leanorthist ja ta teadis, et on veel lootust, kui sõprusekellukesed, isegi Tumedatel Aegadel, kasvavad igal kevadel Igavese Suve maal.

Autori kommentaar »

Viies osa, milles peitub Dorithili saatus.

Teavita ebasobivast sissekandest!

Autor:


liisu9719

Kinkimine

 X 0
 X 0

» Fännid ( 0 )

 

Kommentaarid

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks pead sisse logima