Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail
Teema: Järjejutud / Muu

Haldjahing, IV osa (3)

16.04.2010 20:46, x230 (Viimati luges: Anonüümne lugeja @ )
Lugemiseks kulub umbes: ( sõna)
Muuda teksti suurust: Aa+ Aa-

Menel ja Dorithil ei teadnud, mida teha. Miks Farethi hingus nad siia tõi? Äkitselt kostis taevas hele karjatus ja tiibade vihin. Kaugel sinitaevas helendas pisike must täpp. Nad tulid!
Tibatilluke must täpp muutus järk-järgult suuremaks ja selgelt joonistusid välja kotka piirjooned. Suure valge saba ja kuldkollase nokaga lind maandus pehmelt haldjate jalge ees. Ethelite jaoks, kes olid tibatillukesed, tundus kotkas hiiglaslik. Madalal, rahustaval hakkas ta kõnelema:
„Fareth saatis mind. Ta teadis, et neil Tumedail Päevil võib tema Hingus teda alt vedada ja juhtida Pärija Sinijärve äärde. Ma kannan teid Glawari juurde. Rohelises Urus olete kindlas kohas.“

Dorithil ei mõistnud kotka sõnu, kuid nõustus siiski ta selga ronima. Neiu hoidis tugevalt linnu sulelisest kehast kinni ja Meneliga võis lend alata. See suvepäev oli eriti lämbe. Palav päike irvitas haldjate üle ja kõrvetas tigedalt viimseid liiliaid, mis Minorethi olid jäänud. Kuldliiliate päikese käes helkivad kroonlehed paistsid isegi sinna paari meetri kõrgusele, kus kotkas vabalt hõljus. Nad... Nad... NUTSID. Dorithil polnud kunagi midagi sellist näinud. Päike surus nende õrnad pead enda ees kummardama. Sinijärve pind hakkas sillerdama ja kurjad, vihkamist täis silmad heitsid pilgu liiliatele. Fuin.

Teda oli märganud ka kotkas. „Te pääsesite napilt,“ sõnas ta.
Terve Minoreth ja pool Ethélothi terendas seal kaugel all. Mustendav Thoronion, Lepatriinuküla – kõik paistis selgelt kätte, otsekui oleks see üks pöörane unenägu, milles kogu maailm mahub sinu pihku, otsekui makett reaalsusest. Kuid see ometi päriselt toimuski. Tuul pani Dorithili kuldsed juuksed tuules voogama. Ethelite laul hakkas taas. Seal üleval, pilvepiiril, kilomeetri kõrgusel, kostis see valjult ja selgelt. Haldjate laul helises valjusti ja uinutas ethelid magusasse unne, mis haaras nad endaga eemale tegelikkusest, kuhugi kaugele.

Ootab maailm, ootab taevas,
Lendab vabalt kõrgel, kõrgel,
Lõppeb tee ja kaob lootus,
Pärijal on oma saatus,
Mis ootab teda mere taga,
Kõrge mäe all, pika rohu sees,
Mürgitatud maal, kus elab Tema.

Kuid Dorithil ei kuulnud enam hoiatavat laulu. Ereroosad pilved ja sinised lained olid ta kandnud minema, ära.
See oleks justkui kestnud lõpmatuseni, kuni neiu ärkas võpatades ja nägi kellegi tuttavat, erkroheliste, soojade silmadega nägu enda kohale murelikult kummardamas.

Autori kommentaar »

Loodan, et meeldib.

Teavita ebasobivast sissekandest!

Autor:


liisu9719

Kinkimine

 X 1
 X 0

» Fännid ( 0 )

 

Kommentaarid

LoveLicence

Super.
 

liisu9719

Arvatavasti lisan siia ka inglisekeelsed variandid, mida mul on vaja uurimustöö tegemiseks.
 

4elements



 

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks pead sisse logima