Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail
Teema: Järjejutud / Muu

Haldjahing, III osa (2)

10.04.2010 20:57, x256 (Viimati luges: Anonüümne lugeja @ )
Lugemiseks kulub umbes: ( sõna)
Muuda teksti suurust: Aa+ Aa-

Farethi hääl hakkas vaiksemaks jääma ja kadus lõplikult kui Menel ja Dorithil avastasid end seisvat keset hiiglaslikku lahinguplatsi, mida ehtisid hukkunud haldjate pisikesed kiivrid.
Lahinguplatsi ääristasid kiivrid mis olid võitluses kaotatud, langenud mehed. Dorithil vabistas end õudusest. See oli värske lahing. Veel eelmisel õhtul oli sellel näliselt rahulikul väljal karmilt süütute haldjate verd valatud. Nii julmalt käitub vaid Tema. Noored ethelid ei teadnud kus nad on.

„Noh, siin kasvavad kuldkellukesed, järelikult Lepatriinumaal kaugel põhjas me ei ole,“ alustas Menel, „aga me pole ka Lõunakülas, seal ei puhu kunagi niisugune jahe tuul.“ Tuul lõikas valusalt ando-ethelite erkrohelist nahka. See ei olnud igavese suve maa. Viimaks nad mõistsid – Farethi hingus oli nad kandnud kohta Ethélothis, kuhu üksi haldjas oma jalga ei tõsta – Minrorethi. Minoreth oli Sinise Järve äärne maa, osa Ethélothist, kuid siiski täiesti erinev Haldjamaast. Kõrbenud maa, kus tumedad pilved sõudsid taevas jookstes üksteisega võidu. Fuin kondas kõige sagedamini justnimelt seal, kus viimsed liiliad närbusid, kuivasid kokku.
Nende ees laiuski Sinine Järv. Järv paistis põhjani läbi, selle tumesinine ohtlik vesi lõksutas kannatamatult lõugasid, oodates oma uut saaki. Kes kunagi puudutas kasvõi varbaotsaga Järve vett, Ethélothi tagasi ei tulnud. Teda ootas igavene piin vetevaimude käes, kes elasid järves. Surnud. Ei, see haldjas, kes Sinisesse Järve astus See ei olnud surnud, ta eksisteeris paljalt inimvaremena. Tal ei olnud keha, ega hinge, aga ometi ta eksisteeris. Menel kummardas murelikult Järvel peegelsileda veepinna kohale. Ja kuulatas, kaugelt alt, liikumatu veel all, oli näha liikumist:

Keegi hiilib kuuvalguses,
sosistab pimeduses tasa.
Kuu sätendab järve peeglis.
Vaikselt kostab laulu,
muret täis leinaviisi.
Vaimumaailmas polegi ju surnuil keha,
kuulda vaid uninutav hääl,
mis kutsub elavaid surnute kilda.
Sinijärves eksind hinged tantsivad,
vaikselt, hääletult, tasa.

Verdtarretav vetevaimu hääl lõpetas oma laulu. Iga piseimgi haldjapõnn teadis, mis juhtub kui siseneda Sinisesse Järve. Siiski, niisugune laul pani hirmust tarduma. Miks siis tavaliselt haldjad sinna lõksu astuvad? Üldiselt kõnnivad haldjad Ethélothis jalgsi ja satuvad sageli haudaajava, põletava januga Sinise Järve äärse, ega suuda vastu panna... Langevad lõksu ohvriteks. Kunagi pole keegi Sinijärve juurest naasnud tagasi koju.
Menel ja Dorithil ei teadnud, mida teha.
Miks Farethi hingus nad siia tõi? Äkitselt kostis taevas hele karjatus ja tiibade vihin. Kaugel sinitaevas helendas pisike must täpp. Nad tulid!

Autori kommentaar »

Kasutasin ühte vana luuletust ka, mis näis siia sobivat. Loodan, et meeldib.

Teavita ebasobivast sissekandest!

Autor:


liisu9719

Kinkimine

 X 0
 X 0

» Fännid ( 0 )

 

Kommentaarid

Dethwer

Hästi kirjutatud. See luuletus on tõesti ilus ja sobib siia.
Ootan uut
 

LoveLicence

Ülisupermegasuperägesuper..

Vist kasutasin mitu korda ühte sõna.. Khm, mis sõna?
SUPER.
 

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks pead sisse logima