Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail
Teema: Järjejutud / Ulme / Õudus

re:re:re:re:re:re:Õudusjutt (0)

27.03.2010 01:30, x199 (Viimati luges: Anonüümne lugeja @ )
Lugemiseks kulub umbes: ( sõna)
Muuda teksti suurust: Aa+ Aa-

Olen ma surnud?
Tüdruku kogu keha valutas ning alles nüüd märkas ta valgust.
Iga tunneli lõpus on valgus... mõtles ta. Vaim olla on hea... Kuid miks ta kael valutab? Miks ta käsi kipitab ning jalad imelikud on? Tuleb ainult palvetada, et see rong poleks...
Järgmine valusööst tõestas vaid seda, et ta on elus. Vaikselt sisistanud, tegi neiu silmad lahti, vaadates suures palatis ringi. Vastu vahtisid talle lagedad helesinised seinad ning aknast paistis helekollane päike, mis teda õnnelikult tervitas ning ta põske silitas.
Avastanud enda küljes mitmeid voolikuid, veenide küljes nõelu, mis viisid verepakikeseni ja siis aparaate, mis vaikselt piiksusid, ei näinud ta aga ühtegi teist patsienti endaga samas palatis. End pisut kergitanud, vajutas Laura punasele nupule. Kella ta ei kuulnud, kuid vähem kui minuti pärast, astusid palatisse kaks valgetes kitlites naisterahvast, kes teda leebelt vaatasid ning siis küsimustega pommitama hakkasid. Saades enese jaoks piisavalt häid vastuseid, lubasid nad, et Laura saab haiglast juba paari päeva pärast välja ning süstides talle väikese doosi narkoosi, lahkusid nad palatist, lastes tüdrukul unne suikuda.

Paar päeva möödus haiglas kiiresti. Medõed külastasid teda iga natukese aja tagant. Vanaema käis temalgi külas tuues veel ühe kurva uudise. Po#!?!#ei ei lasknud kellegil külla sisse sõita, kartes rohkem ohvreid. Ilmselt arvati, et uued inimesed mõrvatakse kõige esimesena. Õhtuks oli Laura juba kodus, käed ja jalad pisut tuikumas, kuid enesetunne oli hea. Telekast käis parajasti üks multifilm ning vanaema askeldas köögis, tuues tunnikese pärast lagedale pannkoogi reaga mida mõlemad sõnatult sööma asusid.
„Ma magama nüüd. Vaata, et sa kaua üleval ei ole!“ lausus vanaema ning lahkus, minnes oma tuppa. Peagi va#!?!#es terves majas vaikus. Laura oli teleka välja lülitanud ning viimase pannkoogi ära söönud, läks ta kööki, kus nõusid pesema hakkas.
Kõige sellega valmis, hakkas ta käsi kuivatama kui ta pilk jälle aknal peatus.
Ta süda vajus saapasäärde, kui talle vahtisid otsa veripunased silmad, mis kapuutsi varjust paistsid. Tundus nagu need helendaksid ka kõige pimedamal ajal. Süda pööraselt tagumas, jooksis ta köögist välja.

Kogu öö saamata magada, kõndis Laura väljas, taskulamp käes. Ta vaatas aias ringi, otsides mingisugust vihjet selle tüdruku kohta, kes just akna taga oli. Väljas oli külm ja pime ning Laura jaoks tundus see imelik, sest tavaliselt oli maakodu just see koht, kus alati soe oli. Isegi kesktalvel.
Kiirelt möödus ka pool tundi, kuid punasilmsest imeilusast tüdrukust polnud jälgegi. Ta oli Laura poolsurnuks hirmutanud ning ta oli nagu mingi loll, kes nüüd õue tormas ja teda otsima hakkas. Ta tahtis teda näha, veelkord. Justkui mingisugune tõmme kutsus teda õue, vaatama aias ringi. Laura tegi sellest nagu enda mängu. Soe ja külm. Ta ei teadnud täpselt kus Võõras asub ning aiast väljaminek oli osutunud külmaks. Üleni värisedes jõudis Laura tuppa ja lülitas tule sisse. Ta kuulis vanaema norskamist ja nüüd hingas ta kergendunult välja. Vanaema oli veel elus. Seegi on vähemalt hea.
Pastlad jalast sikutanud, liikus ta paljajalu enda toa poole, kus ta laualambi põlema pani.
Kõik selles külas, kus oli üle kolmetuhande ela#!?!# kokku toimus Laura jaoks liiga kiiresti. Ta isegi ei mäletanud enam, millal ta korralikult magada sai, kuigi kõik need juhtumid-mõrvad leidsid aset just paar päeva tagasi.
Ehk tuleks ise asja uurima asuda? Kuid tegelikult.. Mida saaks üks lihtne 14. aastane tütarlaps ise teha? Peaaegu kõik selles külas vihkavad teda.. Või enamasti peavad teda saatana sigitiseks, siis poleks tal kusagilt abi loota ja mis kõige hullem, siis keegi ei usuks teda, kui ta räägiks neile tõtt. Avanud laua sahtli, võttis ta sealt ühe vana raamatu. Hoides seda mõlema käega, vaatas ta seda üllatunud. Raamat oli suhteliselt raske. Kiirelt kõndis ta voodini. Seal maha istudes, avas ta raamatu. Esimesel leheküljel oli ladinakeeles kirjutatud saatekiri ja selle all oli Laura vanaema nimi. Korraks muianud, libistas ta sõrmega üle paberi. Hetkega kergitas ta kulmi ja viis sõrmega taas üle paberi. See ei olnud tavaline paber. Seda kindlasti mitte. Üllatunult pööras ta järgmise lehe, lastes silmadel rännata läbi ridade, mis oli tindiga kirjutatud. Tundus nagu kirjanik oleks sulepead vastu lehte surunud, jättes sinna sügavad vaod.

Möödus pool tundi ja Laura avastas, et oli kirjutanud kõigest paar sõna tühjale paberile:
Tere,
mina olen Laura...

Seegi oli kõik. Tundus, nagu oleks ideekriis teda tabanud. Vaikselt ohanud, lükkas neid valged juuksed kõrvale ning pani raamatu padja alla ning jäle liikusid ta mõtted mõrtsuka poole, kes halastamatult teisi rappis. Praegugi on ta ilmselt seal väljas, irvitab kõigi nende üle, kes end soojades kodudes peidavad ja loodavad, et ei satu Tema küüsi. Otsustanud, et ei suuda enam pikka aega siin olla, oodata ja istuda. Kuulatades tähelepanelikult, ilmus neiu näole väike muie. Vanaema vaikset norinat oli tema toani kuulda, mis asus teiselpool maja. Hüpanud püsti, läks ta kapini ning otsis sealt välja ühe vana seljakoti ning pistis sinna paar paberilehte („Ei või iial teada kuidas ma suren...“ tähendas ta omal mõtetes seda teguviisi), pastakas ning siis jooksis ta kööki. Sahtli avanud, leidis ta sealt mida otsis – väike hõbedane taskunuga, mis ta vanaisale kuulus.
Leides, et rohkemat pole tal vaja, võttis ta taskulambi ning esikust soojema pusa ja väljus vaikselt majast. „Siit ma tulen!“ lausus ta vaikselt, astudes mööda valgustatud teed edasi.

Jalad viisid Laura maja juurde kus toimus esimene mõrv. Pikemalt värava juures seismata, kõndis ta vaikselt majja, jättes ukse igaks juhuks lahti. Lampi ta ära ei kustutanud vaid jalutas õrna valguskumaga edasi.

„Pagan!“ sosistas ta vaikselt. Valgus hakkas muutuma üha hämaramaks kuni viimaks täiesti kustus. Vihaselt urisenud, virutas ta taskulambi kotti ning astus pimeduses edasi. Kauged tänavalaternad valgustasid koridore ja tubasid. Käed rusikatesse surunud, trampis ta tubades edasi tagasi, ise ka teadmata mida ta enam siin teeb. Võõrast, nagu tal oli juba harjumus punasilmset tüdrukut kutsuda, polnud siin.
Silmi pööritanud, oli ta kannapealt ümber pöördunud ning jalutanud tagasi ukse poole enne kui taas peatus. Endaarust oli ta ukse lahti jätnud. Praegu oli see kinni ning kui Laura ukselinki katsus, siis ka lukus.
Neidise süda hakkas kiirelt taguma kui ta ust ägedamalt raputama hakkas.
„Ürita palju suudad, see ei lähe lahti...“ vastas naerune ja soe hääl tüdruku seljataga, mille peale Laura aeglaselt üle õla vahtis.
Talle vahtisid vastu kaks säravpunast silma, mis kaunistasid valget mustade juustega raamistatud valget näolappi. Viimaks oli Lauragi täiesti endast pikema tüdruku poole, seljaga kangestunult vastu ust toetamas.
„Imelik, sa teed alati julget nägu ja kui sa mulle otsa vaid, unustad sa isegi hingata,“ muigas Võõras, paljastades enda teravad hambad, mis olid teravamad kui noad. „Sa pääsesid eelmisel korral eluga...“ lausus ta mõtlikult endale. „Inimese kohta oled sa väga tugeva vaimse tahtega,“ jätkas ta, toon vaikne.
Tema käed puhkasid külgedel, varrukate alt paistmas valged sõrmed mida kaunistasid pikad ja teravad küüned, mis omakorda verised olid. Jälle oli keegi tema ohvriks langenud. Laura käsi liikus koti poole, kust ta suutis välja otsida väikese taskunoa. Võõra pilk jälgis tema tegevust ning viimaks ta naeratas leebelt.
„Sa võid mulle isegi saega kallale tulla, sa oled liiga nõrk minu jaoks,“ sõnas ta, hakates tütarlapse poole astuma, kes värisedes ukse vastas seisis.
„Kao minema!“ kriistas Laura, joostes pimedasse koridori, lükates vastase pikali. Teda saatis vali kellahelinat meenutav naer:
„Jookse palju tahad, siit majast sa välja ei pääse!“ lubas ta.

Laura ahmis õhku kui ta teisel korrusel peatus. Niipalju kui ta teadis, olid siin mõrvatud kaksikud. Verine vaip ilutses siiamaani põrandal ning voodi kõrvale visatud. Judinad jooksid üle neidise selja kui ta kujutas ette mis siin toimus. Ajalehed olid täis kirjutatud sellest juhtumist.
„Oled sa oma põgenemisega ühele poole saanud?“ küsis järsku hääl esimesel korrusel. Võõras seisis rahulikult trepi ees, naeratus näol ning üks jalg trepiastmel. Praeguseks oli ta kapuutsi peast saanud, näidates enda tõelist ja jahmatavat ilu, kuid tema punased silmad särasid ahnelt ning januselt.

Teavita ebasobivast sissekandest!

Autor:


BIOSHOCK

Kinkimine

 X 0
 X 0

» Fännid ( 0 )

 

Kommentaarid

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks pead sisse logima