Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail
Teema: Järjejutud / Ulme / Õudus

re:re:re:re:Õudusjutt (0)

27.03.2010 01:26, x185 (Viimati luges: Anonüümne lugeja @ )
Lugemiseks kulub umbes: ( sõna)
Muuda teksti suurust: Aa+ Aa-

Lapanud raamatut koduaeg edasi, kuulis ta uksepaugatust ja siis vanaisa torisemist ja samme.
Ehmatuse pärast pillas Laura raamatu maha ja võttis sele kiirelt ülesse kuid kortsutas koheselt ka kulmi. Ta nägi enda jalge ees vedelemas ühte musta kaelakeed mille küljes rippus üks kivi. Sellesse oli graveeritud punane silm. Kaelakee ettevaatlikult kätte võtnud, silmitses neidis seda huviga.
Pimedas toas suutis kaelakee veel läikida ja see tekitas temas korraks judinad.
,,Laura?'' vanaisa hääl oli natuke imestunud. Küllap oli ta näinud õrna valguskuma ukse tagant.
,,Jaa?'' Laura üritas teda unist häält, kuid see ei õnnestunud tal just kõige paremini. Seepärast kuulis ta enda vanaisa samme toa poole. Kiirelt peitis ta raamatu teki alla ja kaelakee pani ta kaela. Ta surus selle särgi alla just siis kui vanaisa tuppa jõudis. Hetke pärast tuli kuuldavale Laura suust kiljatus.
Vanaisa nägu oli üleni verine ning tema pluus oli kohati tükkideks rebitud. Käsi suu ette pannes, vaatas ta õudusega kuidas vanaisa tema poole koperdas, näol mitte midagi ütlev ilme.
,,Helista kiirabisse!'' ütles Laura paluvalt. Vanaisa kortsutas kõigest kulmi ja vaatas enda lapselast üle. Korraga silmas ta musta ketti tüdruku valge kaela taustal ja kergitas üllatunult kulmi:,,Kes sulle selle andis?'' oli ta üllatunud. Laura raputas pead ja pööras pea ära.
,,Helista kiirabisse,'' ütles ta veelkord. Vanaisa ei vastanud midagi, vaatas ainult korraks enda albiinotüdruku poole ja tammus siis toast minema. Värisedes vajus Laura voodile pikali, kinnitades pilgu lakke.
Mis küll siin üldse toimub? Laura tõmbas käega üle enda heledate juuste ja pigistas tugevasti enda uut amuletti. Siiski peab ju sellel kõigel mingi seletus olema.. Sarimõrvarid tapavad ju ka.. aga mitte nii hullusti. Tüdrukule lõi silme-ette noor blondiin, kes oli hiljuti surmatud ja tal hakkas sellest paha. See naine oleks väärinud teistsugust surma. Ta oleks pidanud vananema, mitte enda kaela ogad saama. Ta oleks pidanud vananema, mitte enda kaela ogad saama. Ta oleks pidanud abielluma ja lapsi saama, mitte surnuna traadi küljes rippuma. Lisaks veel oli vanaisa ka verisena koju tulnud. Ta surus huuled kokku, pilk täis vihkamist ja raevu.
See ilus tüdruk, akna taga ja surnuaias oligi seesama. See Võõras oleks Laura ära tapnud, kuid teised segasid selle ära. Tahtmatult pigistas ta enda amuletti veelgi tugevamini, tundes viimaks kuidas ta sõrmenukid valutama hakkavad. Käe tõstnud, vaatas ta, kuidas väikestest haavadest verd tuleb.
Kogu see jama peab lõppema... Kuidagi.


2. nädalat hiljem:

Pisara järel teine, vaatas Laura enda vanaisa elutut keha. Vanaisa ilme oli väga rahulik kui kirstu kaan kinni pandi ja see maasse. Vanaema tema kõrval nuuksatas vaikselt ja asetas käe ümber Laura õla. Oli möödunud tõepoolest vaid kaks nädalat, kui at viimati enda vanaisa nii tervena näinud oli. Need näohaavad olid tekkinud kõigest kukkumisest. Niipea kui ta arsti juures sai käidud ja haavad õmmeldud, oli tema elujõud raagunud ja paar päeva hiljem olid külaela#!?!#d leidnud ta jõe ääres, pussitatuna ja kõri läbi puretuna.
,,Hüvasti, Friedrich,'' ütles papp. Vanaema võttis kolm peotäit mulda ning viskas selle auku. Pastor andis käega märku ja haud kaevati kinni. Edasi mindi kirikusse, kuhu Laura muidugi ei suundund. Tal polnud enam leinamise tunnet, vaid ta oli täidetud viha ja kättemaksuhimuga. See mõrvar oli läinud VÄGA kaugele, kui ta juba vanaisale kallale läks ja ta tappis.
Amulett oli temaga peaaegu ühek saanud. Alguses see hõõrus tema kaela, kuid nüüd oli ta sellega harjunud ja ta peaaegu ei tundund midagi, peale kerget torget rinnus.
Jalad viisid teda taas edasi surnuaia poole. Iga korraga sügavamale. Väga veider.. Ta isegi ei tahtnud tagasi minna, vaid kõndis edasi, pilk kinnitatud punktile enda ees. Osa temast isegi lootis, et surnuaed muutuks taas pimedaks ja mõrvar ilmuks taaskord välja. Siis saaks ta arved klaaritud ja mida veel, kuid kahjuks oli sellest osast suurem tema vastane Hirm, mis kartis surra.

Teavita ebasobivast sissekandest!

Autor:


BIOSHOCK

Kinkimine

 X 0
 X 0

» Fännid ( 0 )

 

Kommentaarid

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks pead sisse logima