Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail
Teema: Järjejutud / Ulme / Õudus

re:re:re:Õudusjutt (0)

27.03.2010 01:24, x143 (Viimati luges: Anonüümne lugeja @ )
Lugemiseks kulub umbes: ( sõna)
Muuda teksti suurust: Aa+ Aa-

Pea toetumas kätele ja pilk kinnitatud kivikestele istus Laura trepil koos endavanustega ja kuulas kuidas täiskasvanud arutasid juhtunut. Tema käsi oli siiamaani verine, kuid ta oli šokis ja ei suutnud eriti ennast liigutada. Eemal kostusid vaiksed nuuksed. Möödusid mõned minutid kui uks lõpuks avanes ja sealt jalutasid välja mehed ja naised, kõigi pead maas ja silmis nukker helk. Laura kargas püsti ja jooksis tuppa, vanaema juurde ja kallistas teda tugevasti. Mis siis oleks, kui müüa asemel oleks olnud Laura vanaema ise.. Või vanaisa? Või hoopiski tema? Nii jõhkralt mõrvatud.. Tüdruk ei suutnud õietigi mõelda selle peale ning sulges silmad, lastes pisaratel nüüd voolata.
,,Matused toimuvad homme.." vanaema hääl oli vaikne ja murdunud nutust. Ta silitas õrnalt enda lapselapse pead ja üritas enda värisevate huultega naeratada vaid selleks, et Laurat rahustada, kuid isegi sõnad ,,Kõik on korras'' ei saanud ta suust.
,,Tule, läheme koju.." pakkus ta võttes enda salfrätiku ja nuusates sellesse nina. Laura noogutas vaikselt ja pühkis pisarad ära.
,,Kuidas saavad matused kohe homme toimuda?" küsis Laura tänavale jõudes.Ta polnud ikka veel vanaema käest lahti lasknud. Nii oli tal soe ja turvaline.. Vanaema ei vastanud sellele küsimusele vaid silitas taaskord õrnalt tüdruku pead ja jalutas edasi kodu poole.
,,Mine puhka end välja.." soovitus kõlas Laura jaoks rohkem nagu ,,Mine ja tule hiljem tagasi'' moodi, kuid siiski võttis ta vanaema kuulda ja läks enda tuppa. Kuivanud veri tuli tema käe küljest ära ning Laura puges sooja teki alla. Akende ees olid head tumedad rohelised kardinad ning tänu nendele oli tuba tume nagu õhtul. Endale ise head ööd soovides, sulges tüdruk silmad ja enese üllatuseks vajus ta kiirelt magama.
Sügavalt ja pikalt magada saanud, ärkas Laura reipalt kuid muutus kiirelt masenduslikuks, kui talle tulid meelde eilse päeva juhtumid. Köögis pesi ta oma käed ära ja sõi natuke eilset suppi mille vanaema oli ahjul soojaks teinud. Seekord ei vahetanud keegi selles majas peaaegu ühtegi sõna ning Laura läks riideid vahitama, olgugi, et talle oli üpriski vastumeelne matustele minna. Ta ei suutnud vaadata kuidas kedagi maasse pannakse.. Ja siis üle pika aja kaob lein ja surnu unustatakse.. Nii on alati. Laurale tuli pisar silma kui ta enda musta t-särki selga tõmbas ja ennast peeglist vaatas.
Ta nägi ise ka nagu paras laip välja.. Olles valmis saanud enda kordaseadmisega, läks ta õue kus teda vanaema ja vanaisa juba ootasid. Kõik istusid rohelisse žiguliisse ning sõitsid taaskord veniva ja hulluksajava vaikusega surnuaeda.
Suutmata ikka veel aru saada, kuidas kohe järgmisel päeval peale surma inimesi võidakse matta, ei hakanud ta seda kellegi käest enam küsima, vaid põrnitses surnuid. Kõigi näod olid rahulikud ja nad olid kõik enda ilusaimatesse riietesse riietatud. Laura silmites ühte tüdrukut ja imestas nende täppide peale mis asusid kõri juures ja pööras seejärel pea tema ema poole. Naise kael oli keha külge kinnitatud siidisalliga,mis sobis väga hästi tema roosaka kleidiga. Mõned inimesed libistasid Laurale silmanurgast pilgu, kuid veendusid ainult selles, et Laural on isegi jumet surnute kõrval. Tundes selle üle ebamugavust, pööras tüdruk pea ära. Lõpuks pandi kirstud kinni ja papp saatis surnud nende viimasele teekonnale ja seejärel koguneti taaskord kirikusse, et seal surnuid mälestada. Vanaemale seletanud, et tal pole soovi kirikusse minna sellepärast, et tal ei ole seal midagi teha ja ta saadetakse nii või naa minema sealt, jalutas tüdruk praegu surnuaias edasi, et enda aega surnuks lüüa. Kuigi tänaseks lubati 26 kraadi sooja, oli Laural ikka külm ja arvatavasti ka teistel.
Möödusid tunnid ja varsti levisid pikad ja tumedad varjud üle surnuaja. Väljas muutus ilm jahedamaks ja lisaks hakkas veel tuul ka oksi liigutama, kuigi praegu polnud temperatuur langenud veel nii palju. Ringi vaadanud, leidis Laura, et ta oli kirikust väga kaugele eemale kõndinud ning eemal põlesid ka tänavalaternad. Oli kell juba kuus? Tuuleiil sasis juba õrnalt tüdruku juukeid, kui ta suuna kiriku poole võttis.
Enda taga sedasama tuttavat jälitustunnet tundes, pööras Laura ennast ringi ja vaatas ringi. Kedagi ei olnud, kuid ta oli kindel, et talle tullakse lähemale ja seda vaikselt, üldiselt hääletult. Värisedes pööras ta ennast taas ringi ja läks edasi, ise samal ajal rahuneda üritades. Nüüd tundis ta jälitajat täiesti enda kõrval ja jälle suurendas ta enda sammu, alustades veel ka sörgiga ning seejärel muutus see taas jooksuks nagu eelmisel päeval. Peas tundis ta imelikku surinat ja Laura pööras ennast ringi ja vaatas surnuaia poole. See oli jõudnud muutuda tänu varjudele pimedaks ja süngeks kohaks. Hauakivid tundusid nüüd kuidagi kõverad ja haudadel kasvas katkumatu rohi. Läheduses asuvatel haudadel nägi ta enda jalajärgi, kuid sellepärast ta ei hakanud muretsema, vaid hakkas nüüd värisema kui nägi eemal ühte tumedat kogu. See seisis ühe hauakivi juures, mis oli teistest suurem. Kogul oli seljas pikk must nahkmantel mis isegi selles pimeduses läikis. Kui Võõras enda pea Laura poole pööras, tõmbas ta kapuutsi peast ära, tuues nähtavale taas enda ideaalse näolapi. Laura ahhetas hirmunult, kui nägi selle näo juures ühte õudsat asja. Paari erepunaseid silmi. Neid tõi esile enamasti nüüdseks pilkav pimedus nende ümber ja Võõra valge nahk. Suutmata ennast hirmust liigutada, astus Võõras Laura poole graatilise hõljuva sammuga.
Mõõdus pool minutit kui Võõra ja Laura vahele jäi kõigest viis meetrit. Silmad kinni pigistanud, kuulis Laura läbi surnuaia tuttavat häält mis teda hüüdis.
,,Laura!" kordus hüüe uuesti. Seejärel kostusid jooksusammud ning Laura avas silmad, avastades, et ta on tegelikult pikali maas. ,,On sinuga kõik korras?" küsis keegi, kelle nägu Laura ei näinud. Tema poole sirutati käsi ning Laura võttis sellest kinni ja tõusis püsti.
,,On sinuga kõik korras?" küsiti uuesti. Laura noogutas ja vaatas üle õla surnuaia poole. Seal ei olnud kedagi ja Võõrast polnud jälgegi järel.
,,Vabanda, et me nii kauaks sinna jäime.. Väljas on juba väga pime.. Imelik..." vanaema oli kohale tulnud ja käed kaitsvalt ümber Laura pannud. ,,Läheme nüüd koju.. Sa pole täna terve päev süüa saanud.." ütles ta tehes õrnalt tüdruku laubale õrnalt musi ning lahkus temaga surnuaiast.

Teavita ebasobivast sissekandest!

Autor:


BIOSHOCK

Kinkimine

 X 0
 X 0

» Fännid ( 0 )

 

Kommentaarid

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks pead sisse logima