Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail
Teema: Järjejutud / Ulme / Õudus

re:re: Õudusjutt (0)

27.03.2010 01:23, x273 (Viimati luges: Anonüümne lugeja @ )
Lugemiseks kulub umbes: ( sõna)
Muuda teksti suurust: Aa+ Aa-

Valju äratuskella tirina peale tõmbas Laura uniselt endal teki üle pea. Kui ta silmad taas sulges, kuulis ta juba rasket kopsimist vastu enda toaust. Oijahh.. Isegi elu vaheajal pole nii kerge kui seda kooliajal... Eriti neljateistkümneaastasel tüdrukul. Laura ohkas vaikselt ja tõusis voodil istuli, vaadates uniselt enda segamini toas ringi.
Uksele koputati taas ja seekord saatis koputusi vanaema pragamise rida. ,,Kaua sa seal magad,laps? Hommikusöök on juba valmis ja kell saab pea kaksteist!"
,,Juba tulen!" venitas Laura uniselt ja haigutas seejärel laialt. Vastik vanaema.. kuigi tegelikult oli ta rohkem tänulik äratuskellale, et see ta äratanud oli. Ta nägi ühte õudsat unenägu, kuid ei mäletanud juba mitte midagi.
Haugimälu.. noomis tüdruk iseennast ja otsis enda lühikesed šortsid kapist välja ja pani need koos ühe valge t-särgiga selga ning jalutas toast välja, sulgedes enda järel vaikselt ukse.
Vanaema sõi köögis suppi ja noogutas talle. ,,Kus vanaisa on?" küsis Laura käega üle juuste viies.
,,Istub teises toas ja loeb ajalehte.." lausus vanaema, võttes veelühe lusikatäie suppi ning neelatas seda kiirelt.
,,Söö nüüd supp ära enne kui see jahtuda jõuab," soovitas ta Laurale. Noogutanud, mis näis rohkem peavangutuse moodi olevat, jalutas ta pliidi juurde ja kallas enda taldrikusse suppi ja asus seda aeglaselt sööma.
,,Sa pole täna lehte lugenud, memm?" küsis vanaisa, kes oli vaikselt ukse ette jõudnud. Laura vanaisa oli sõjaväes olnud ja praegugi kandis ta seda vormi, mis oli tema sõnul mugav. Laura vanaema ütles alati, et ta uhkustab sellega teiste temavanuste ees ja Laura ees samuti. Memmeks kusus ta vanaema sellepärast, et see oli "hellitussõna" tema arust ning vanaema naeratas selle peale kui ta pead raputas.
,,Ei ole, taat.."
Laura turtsatas vaikselt, kuid kuulas hoolikalt, mida vanaisa nüüd ütelda kavatseb.
,,Need sakslased tapeti täna öösel.. noh, need kes elavad seal lõpus.." vanaisa viipas käega köögi nurga poole. Laura vaatas sinnapoole, nagu loodaks ta midagi näha, kuid peale rohelise seina ei näinud ta tõesti midagi.
,,Nemad?" kohkus vanaema. ,,Nad olid ju nii head inimesed!" ütles ta jättes supi söömata ja tõusis püsti.
,,Na olid jõhkralt mõrvatud."
,,Kas tüdrukud ka?"
,,Kõik.. Olaf ja tema naine.. Christina!" vanaema vajus taas toolile maha.
Vanaisa tõstis ajalehe enda ette ja hakkas valjult lugema ühte lõiku,mis arvatavasti Tema jaoks tundus kõige huvitavam..:,,Baumide perekond leiti surnuna täna hommikul kella kuue paiku. Christina Baumil oli pea peaaegu otsast lõigatud ja tema abikaasa oli pussitatud. Mõlema lapsed olid mõrvatud, üks keldri juures ja teine otse magamistoas.. Verega oli seinale kirjutatud-"
,,Vanaisa, ma söön kui sa pole tähele pannud veel!" turtsatas Laura pahaselt. Jutt verest ajas tal juba istu ära! Asi oli selles, et tüdruk kartis jubedalt enda verd ja ta oli mitmeid kordi minestanud kui oli verd näinud.
Vanaisa lasi ajalehel lauale potsatada ja ta noogutas. Laura vaatas korraks ajalehe pilti. Seal seisis õnnelik sakslaste perekond ja selle kõrval ebasobiv artikkel. Ta pööritas vihaselt silmi ja tõusis püsti. ,,Mul pole enam isu. Aitähh vanaema, supp oli maitsev," ütles ta viisakusega ja jalutas köögist minema, panemata tähele sellest, kuidas vanaema nüüd vanaisa kallal noomima hakkas.
Laura väljus majast ja hingas sügavalt sisse suvist palavat õhku ning naeratas endamisi,kui tema kõrvuni kostus laste mäng pargis, kuid see kadus peagi.
Teda ei võetud mitte kunagi mängu ja seda ainult sellepärast, et ta oli teistest välimusega erinev. Laura oli albiino ja kui ta kirikusse vanaemaga läks, saadeti ta minema, öeldes, et ta on deemon ja seda tehti veel kogu küla ees. Ta pidi koolis kandma läätseid, et mitte näha enda heledate silmadega imelik välja. Praegugi kandis ta neid, olgugi, et ta silmad kippusid vesitsema pidevalt.
Laura võttis ühe väikese kivikese kätte ja viskas selle ühte tiiki, mis vanaema aias oli. See oli piisavalt sügav, et seal ujuda saaks, kuid vanaema arust olid sinna isegi kaanid kogunenud ja seega Laura keeldus sinna minemast. Kokkuvõtteks oli tal maal väga igav!

,,Laura, ole hea, too leiba palun poest!" vanaema vaatas paluvalt enda lapselast, kes ohates ennast püsti ajas ja kööki jalutas. Vanaema ulatas Laurale rahatäie ja andis talle kilekoti. ,,Sa võid omale ka midagi osta.. Mine nüüd.. varsti on lõuna käes!" Laura viis vanaema sõnade peale pilgu kellale ja vangutas vaikselt pead. Kell sai alles üks..
,,Olgu.." sosistas ta vaikselt, peaaegu hääletult ja mõne aja pärast leidis ta ennast mööda kruusateed edasi jalutamas, suunaks väike külapood. Arvatavasti on seal järjekord kilomeetri pikkune.. mõtles ta turtsatades.
Pool kilomeetrit ära kõndinud, tundis Laura kuidas keegi teda pingsalt jälgis. Vaadanud seljataha, oli ta natuke imestunud, sellepärast, et kedagi ei olnud seal. Judinad jooksid mööda tema selga kui ta edasi kõndis.
Peagi muutus ta samm sürgiks, seejärel jooksuks, sest ta tundis pidevalt, et keegi vaatab teda, läheneb talle ja on talle nüüdseks väga lähedal.
Hingeldades jõudis ta poeni ja toetus vastu selle seina, et oodata paar hetke, et hinge korralikult sisse tõmmata. Pagan, keegi oli teda nii ära hirmutanud! Ta isegi ei näinud kedagi enda seljataga, ega kõrval. Tüdruk lükkas enda valged juuksed üle õla kui ta tundis midagi sooja enda käel voolamas. Pea seina poole pööranud, kiljus Laura väga kõvasti. Mööda tema vasakut kätt tilkus veri.. Mitte tema oma, see tuli katuselt. Aralt ülesse vaadanud, nägi ta müüat, kes oli naelutatud vastu seina, kõri sügavalt läbi lõigatud ja pussitatud mitu korda kõhtu. Naise põll oli verest läbi imbunud ning kogu see veri voolas nüüd mööda seina alla.
Lastes kuuldavale veel ühe kiljatuse, kuulis Laura, kuidas poest rahvas välja tuli. Hirmunult mitu sammu tagasi astunud, põrkas ta kokku mitme inimesega, kuid neist mitte keegi ei hakanud teda halvustama sellepärast. Kõigi pilgud olid suunatud imelikule kirjale mis oli laiba kõrval verega määritud.

Teavita ebasobivast sissekandest!

Autor:


BIOSHOCK

Kinkimine

 X 0
 X 0

» Fännid ( 0 )

 

Kommentaarid

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks pead sisse logima