Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail
Teema: Järjejutud / Ulme / Õudus

re: Õudusjutt (2)

27.03.2010 01:21, x240 (Viimati luges: Anonüümne lugeja @ )
Lugemiseks kulub umbes: ( sõna)
Muuda teksti suurust: Aa+ Aa-

Mööda tänavaid liikus üks tume kogu, must kapuuts pähe tõmmatud. Keegi ei tea teda ja ei tea mis on ta sihtmärk. Must mantel lohiseb tema järel ja selle tundmatu liikumine on rohkem nagu hõljumine. Ta ei tee välja sellest, kuidas inimesed tema poole näpuga näitavad. Ta kõnnib edasi, rahulikult, kannatlikult.
Väljas lööb kirikukell üheksa ja inimesed hakkavad vaikselt juba kodude poole liikuma.
Tume siluett jääb korraks keset tänavat seisma ja vaatab seljataha. Ta oli kindel, et keegi jälitas teda, kuid selle jaoks polnud tal aega eriti.
Kogu liikus üha edasi ja edasi kuni jõudis linnakese lõppu ja seisatas ning nuusutas vaikselt õhku. ,,Kohal,'' teatas ta enamjaolt endale. Võõra hääl kõlas nagu ähvardav bassi hääl. See oli madal ja rahustav, kuid praegu oli see täidetud vihkamise ja põlastusega.
Ta pööras paremale ja kõndis tumerohelise maja poole. Majas põlesid tuled ja oli kosta rõõmsameelset vestlust elutoas. Võõras avas aia värava ning selle hing kriuksus väga pikalt ja tüütavalt. Varsti see lõppes ning siis jäi jälle kõik vaikseks. Võõras liikus aias hääletumalt kui kass ja sama kiirelt kui tuul tema ümber.
Lõpuks jõudis ta ukseni ning nuusutas jälle õhku. Talle meeldis see lõhn. See maja oli täidetud rõõmsate emotsioonidega ning mitte miski ei saanud teda enam peatada. Ta oli jõudnud liiga kaugele, et nüüd tagasi astuda.
Ta tõmbas enda mantli põuest välja suure jahinoa,mis välgatas ohtlikult pimeduses. Õrn tuluke nagu sosistaks Võõrale kõrva :,,Mine! Mine! Sa tulid siia selleks! Sa õppisid selleks!''
Siulett tõstis enda käe ja koputas uksele. Varrukas libises ta käelt, tuues nähtavale valge, peaaegu halli naha ning kondise käe. Kogu maja jäi vaikseks ja siis kostusid rasked sammud. Lukkude hääled ja uks avanes. Välja vaatas keskeas mees. Tema mustad hallitavad juuksed olid kammitud tahapoole ning ta kandis musta värvi ülikonda. Nähes võõrast, muutusid mehe helehallid silmad ümmargused ja ta astus sammu tagasi. Enne kui ta karjatada jõudis, lõi Võõras talle noaga rindu ja tõmbas jahinoa välja. Sellelt tilkus värske tumepunane veri. Mees vajus vaikse ohke ja potsatusega põrandale, kattes kogu parketi enda all tumepunase verega.
Vere lõhn tekitas võõras veelgi suurema isu tappa, just tappa. Ta tõstis enda suure jahinoa ning virutas sellega mehele selga ja surus selle iiveldama ajava raksatusega aina sügavamale. Ohvri poolt kostus valu ja hädakisa mis kestis vähem kui viis sekundit ja siis vajus mees surnult põrandale.
,,Olaf, mis lahti?" tema naise hääl tuli kõrvaltoast. Kuulda oli kiiktooli eemaletõukamise häält. Võõral kulus paar sekundit, et end ukse taha ära peita ja läbi ukse kõike pealt näha.
Nähes enda meest maas verisena ja elutuna, pistis ta kiljuma ja vaatas pisaraisse uppumas toas ringi.
,,Ema? Ema, mis lahti?" laste küsimused tulid teiselt korruselt ning siis oli kuulda kuidas kaks tüdrukut, kaksikud, trepist alla jooksid ning ema poole vaadates. Võõras hõljus ukse tagant välja ning mõlema tüdruku ees lõikas ta nende emal kõri läbi. Hoides laipa enda käte vahel, vaatas ta peaaegu otsast vajunud pea poole, endal külm irvitus näol.
Mõlemad tüdrukud pistsid kiljuma ja jooksid nuttes tagasi enda tuppa. Võõras viskas laiba Olafiks nimetatu laiba juurde ja vaatas kuidas mõlema veri kokku voolas ja suurema lombi moodustas. Talle meeldis see lõhn..Ta oleks tahtnud nad ise verest tühjaks imeda ja laibad siia roiskuma jätnud, kuid ei.
Nüüd tuli tüdrukute kord...
Tuima näoga hõljus ta trepist ülesse ja nuusutas jälle õhku. Ta tundis hirmu.. see tuli kolmandast toast. Möödudes ilusatest sinistest tapeetidest, surus mõrvar verise noa vastu seina ja vedas seda mööda seina enda järel, moodustades sellega tilkuva verest joone.
Ukseni jõudes ta kuulatas vaikselt. Mõlemad tüdrukud nuuksusid enda voodite all. Kõik jäi vaikseks ja siis paiskus uks meeletu jõuga lahti. Tüdrukud kiljatasid, kuid ei julgenud voodi alt välja tulla. Võõras naeris külma naeru ning tüdrukutel jooksid judinad üle selja. Nad teadsid, et nüüd nad surevad. See on lõpp. Ja nii oligi..
Võõras astus esimese voodi juurde ja võttis selle äärest kinni ning viskas selle vastu seina, niiet voodijalad lendasid üldse otsast.
Tüdruk kiljatas paaniliselt ja üritas ennast püsti ajada, et minema joosta, kuid mõrvar lõi talle jalaga kolmnurka ning tüdruk ei saanud enam korralikult hingata. Löök oli väga tugev. Pead kallutades vaatas Võõras kuidas tüdruk läkastab. Enam kaua ta oodata ei jaksanud. Ta tõstis enda suure jahinoa ning virutas sellega tüdrukule rindu. Tüdruk kiljus valust. Teine kaksik puges voodi alt välja ja jooksis toast välja. Tüdruku poole vaatamatagi, lõi Võõras veel korra noaga teisikut. Tüdruk sülitas verd välja. Kolmas löök. Tüdruk jäi liikumatuks, kuid Võõras tundis tema pulssi. See andis lööke mööda põrandat tema meelteni. Ta silmitses korraks roosat vaipa, mis oli verega kaetud ja lõi siis viimase löögi otse südamesse. Südamelöögid vaibusid ja tüdruk jäi surnult sinna lamama.
Viimane pereliige...
Must kogu hingas rahulolevalt sisse. Hetk hiljem oli mustast kogust alles jäänud must udu, mis peagi kogu toa enda alla kattis.
Väljas, maja ette ilmudes, irvitas ta vaikselt ja pööras vasakule, kust ta nuukseid kuulis. Tüdruk peitis ennast keldriukse taga, lootes ennast nii päästa? Võõras lähenes hääletult nuuksete hääle poole, tundes iga sammuga kuidas tüdruku tunded kasvavad ja iga sammuga kuulis ta tüdruku hirmunuid südamelööke.
Tema oli viimane..
Ukse sellesama määratu jõuga eest ära tõmmanud, vaatas ta tüdruku hirmunud silmadesse. Tema jaoks säästis ta kõige parema osa! Võõras pillas jahinoa maha, andes tüdrukule tibakese lootust kuid enne kui tüdruk arugi sai, et see oli kõik lihtsalt viimane asi mida ta näeb, lükkas võõras enda peast kapuutsi.
Tüdruk vaatas hirmunult vastu seina surutuna mõrvari näkku.
Vastu vaatas tüdruk,kelle mustad juuksed olid samat värvi nagu tema must mantel. Tema nägu oli kondine. Tema põsed olid väga valged ja tundus, nagu oleksid möödunud sajandid millal neid viimati mingisugust puna nähti. Tema silmad olid punased ja seda suurest janust.
Lastes kuuldavale ühe sisina,hüppas ta tüdrukule kallale, lüües hambad talle sügavale kõrri. Tüdruk värises hammustusest kuid Võõras tundis kuidas magus veri tema lõual tilgub.Ta neelatas seda, tema energiaallikat. Ta neelas tüdruku kõiki mälestusi, halbu-häid.
Viimaks viskas ta tüdruku elutu keha hooletult maha ning vaatas seda külmalt muiates.
,,Kättemaks..'' ainuke sõna mida ta oli sellel kohal öelnud. Ta vaatas maja poole ja kallutas pead. Ta jalutas nüüd tagasi majja kus ta vaatas vereloiku, mis oli suuremaks muutunud. Sõrmed verre kastnud, läks ta seina juurde ning kirjutas sinna iidsete tähtedega sõnu,mida keegi ei mõistnud peale tema ja teiste temasuguste. Kui tema töö sai tehtud, lahkus ta majast ja vaatas seda eemalolevalt külma pilguga. Kapuutsi tagasi pähe tõmmates, pööras ta ennast ringi ning seejärel võis näha taas musta udu, mis levis kiiresti mööda aeda kuid kadus peagi öisesse pimedusse

Teavita ebasobivast sissekandest!

Autor:


BIOSHOCK

Kinkimine

 X 0
 X 0

» Fännid ( 0 )

 

Kommentaarid

JANNU89

millisest osast see jutt peale hakkab ei saa midagi aru!!!!!!!!!!
 

BIOSHOCK

mul on nii :

re:=1
re:re:=2
 

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks pead sisse logima