Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail
Teema: Järjejutud / Muu

Haldjahing, I osa (5)

25.03.2010 20:43, x284 (Viimati luges: Anonüümne lugeja @ )
Lugemiseks kulub umbes: ( sõna)
Muuda teksti suurust: Aa+ Aa-

Mustsõstrapõõsa tumerohelised lehed värisesid kurjakuulutavalt. Õunapuu õblukesed oksad võbisesid tuule käes ja pirnipuu juured kangestusid hetkeks. Isegi nogothid jätsid oma töö ja kuulatasid. Ethelite mahe kevadlaul lõppes järsult ja kogu maailm ja haudvaikseks. Oksaraagude vahelt piilusid mustad külma vihkamist täis silmad. Üks kurjust täis pilgutus ja vuhh, jälle oli ta läinud.

Kõigest neljatolline pisike tüdruk jooksis kibekiirelt ühe suure veripunase maasika taha peitu. Tema nahk oli värske rohu karva erkroheline ja juuksed kuldsed. Nimelt, Dorithil oli haldjas. Aiahaldjas. Või nagu nad end ise kutsuvad, ando-ethel. Vaevaliselt lohistas ta lihtsalt kindluse mõttes ühe tühja kiriteo koja maasika ette ning jäi ootama.

Oli suvi. Ethelite rõõmus laul kostis üle oru. Pisikesed haldjad said tänu haldjalaulule teada iidsetest aegadest, liblikalaste esimesest maikellukestepeost, esimese nogothi sünnist. Aga... aga kust tuli Fuin, Tema, nagu ethilid teda kutsusid.

„Sa ei pea ennast siin enam peitma,“ sõnas silma järgi ehk poole tolli võrra tüdrukust pikem poiss.
Meneli erksinised silmad tekitasid tüdrukus tunde, et ta tõesti räägib tõtt. Dorithil väristas siiski end hirmunult ja raputas õnnetult tihkudes pead.
„Ei, ei tule. Ta ei ole veel läinud.“
Kusagil hüüdis üksik metsvint ja Doron-Rhist oli kindlasti sunnitud talle appi tõttama. See oli ju tema töö. Mõlemad noored haldjad jäid hetkeks kuulama. Esimesena ärkas mälestustesopist poiss
.„Ära karda. Sa ju kuuled, ethelid on hakkanud laulma. Teda pole siin,“ sõnas Menel. Ilmselt tabas Dorithil poisi sõnades kannatamatuse nooti. Ta tõusis aeglaselt püsti, pühkis enda pisikese türkiissinise kleidi mullast puhtaks ja võttis Menelil käest.
„Aga kust se Fuin ikkagi tuli? Tema pole ju ethil ega nogoth.“
Menel vastas nukralt: „Ega minagi tea. Tädi Glawar on alati öelnud, et „ajalooraamat on lugeda vaid avatud meelele““
„Ma ei ole sellest kunagi aru saanud,“ sõnas piiga mõtlikult.

Koos kõndisid nad mööda Vana Teed, kuni jõudsid varjulise mäenõlvani. Päike kõrvetas haldjamaad ja pisikesed rohus kasvavad kannikesed helelillad õied olid lohutult kõrbenud. Mäe tipus oli vana surnuaed. Lõpuks jõudis Dorithil oma tillukese majakeseni. Ühe vana pihlaka juurte vahel oli tema pisike ämblikuvõrgust voodi ja kasetohust söögilaud. Ethelite kodud polnud kunagi suuremad olnud. Kuid keegi ootas Dorithili ja Menelit seal juba ees...

Autori kommentaar »

High-fantasy. Njahh, eks arvake mida tahate 8) Nimed ei ole ka päris tavalised. Need pole kellegi jutust mahakopeeritud, vaid ma kasutasin sõnaraamatut :D (English-Elvish Dictionary). Igatahes panin selle Muu alla, sest minu arust see päris ulme just p

Teavita ebasobivast sissekandest!

Autor:


liisu9719

Kinkimine

 X 1
 X 0

» Fännid ( 0 )

 

Kommentaarid

Zenfira


Sa kirjutad imeliselt! Ma pole mitte kedagi näinud nii mahlaka sõnavaraga kirjutamas. Ja sinu ideed. Kuidas need põimuvad. Need kirjeldused olid asja tipp. Vaatan sulle alt üles. Sa oled tõeliselt andekas. Mainin, et see oli esimene järjejutt, mida lugesin (puhtalt selle pealkirja pärast. See kõlab vapustavalt hästi)
 

liisu9719

Oi, aitäh. Suur-suur-suur aitäh. Sa kirjutad ise ka suurepäraselt!
 

DontGetUp

Super!
Väga hästi on kirjeldatud. Mina küll midagi sellist ei suudaks kirjutada
 

maris14

nii hhea jutt!
ootan juba järgmisi osi
 

liisu9719

Suur aitäh teile.
 

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks pead sisse logima