"Reetur, Ehk Mina". (2)

Kirst, mis seisis minu ees,
võti, mis mu peos end peitis.

Saladust täis kirstuke,
võti kaasaarvatud.

Keerasin võtmega kirstu lahti,
seal leidsin mitmeid kirju.

Kahtlesin sinus, ei tea küll, miks.
Südametega kirja hakkasin ma lugema.

Seal juttu oli minust,
tema parimast sõbrast.

Järsku ilmusid sa mu ette,
vaatasid mind vihaselt.

Olid murtud,
et sinus kahtlesin.

Nüüd pettunud oled,
nutad ja kurvastad.

Mõtled - kuidas ta võis?
Mida aga mina tegin?

Mina olin pisaraid täis,
ma ei suutnud uskuda, mida ma tegin.

Kuid esimest lauset ma suutsin isegi lugeda,
: " Cecilia, sa oled mu parim sõber".

Vale või mitte,
mina olengi Cecilia....

Autori kommentaar »