Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail
Teema: Järjejutud / Noortejutud

Põrgueas Teismelised >2< (5)

20.02.2010 14:24, x273 (Viimati luges: Anonüümne lugeja @ )
Lugemiseks kulub umbes: ( sõna)
Muuda teksti suurust: Aa+ Aa-

2. osa.

Mul vedas, olin saanud akna kõrvale koha, nagu ma lootsin.. minu vastas oli mingine vanamees, kes parasjagu norskas.. Ma istusin oma kohale, panin kõrvaklapid pähe ja kuulasin muusikat, ning algas minu pikk reis uude vahetuskooli, kuhu ma lähen 8-klassi vahetusõpilaseks USA-sse Winstoni kooli..

Minu ülipikk reis sai läbi.. mis oli kestnud 30 tundi USA-sse!
Ma olin poolmagamatta.. sain niigi vaevu magada, lennukis mul ei olnud muud peas kui ema, isa, kelly ja kõik..
Ja siis kuidas ma oleksingi saanud magada kui mingi vanamees ise samal ajal magusalt minu kõrval magab norsates.
Astusin lennukist välja, liikusin mingi keerlindi poole kus olid reisjate kohvrid.. ma tarisin oma 3 rasket kohvrit välja, ja jäin ümberringi suurde lennujaama keset rahvamassi ringi vaatama.. kas keegi mulle üldsegi järele tuli..?
Ma vaatan lennujaama vee purskkaevu kõrvale seal seisab tumedanahaline mees, mustas ülikonnas, käes plakat millel kirjas "Kätriin Watson"
Jahh.. see olin mina.. ma lehvitasin talle õnneks ta märkas mind selle rahvamassi seast, ta liikus minu poole näol suur naeratus ja pagana valged hambad! Ta jõudis minuni ma laususin talle vaikselt "Hello!" Tema aga naeratas ja ütles mulle : "Pole vaja inglise keelt kasutada, ma oskan isegi Eesti keelt!" "Amm.. !" vastasin mina ja punastasin.. "Kuidas ma muidu siis Winstoni kooli liimusinijuhina töötada saan, kui ma ei oska teisi keeligi !" vastas ta oma laia naeratusega, Ta viipas pilgu minu kottidele mis mul siiamaani käevangus olid, ma taipasin, et ta tahtis aidata mul neid kanda.. ma punastasin jälle, panin 2 kotti maha ja härra võttis nad enda kätte, lausudes "õõhh, päris rasked!" Ma muigasin, "Sa võid mind kutsuda Madisoniks!" ütles härra, me liikusime parasjagu välisuste poole, ja ma vastasin talle "Teie võite mind kutsuda Kätuks!"
Madison jälle naeratas.. ma mõtlesin kas ta muud ka teeb peale naeratamise.. ja on elurõõmus..
Jõudsime peaustest välja ja ees oli.. ilmatult suur limusiin, ma mõtlesin.. kas tõesti ühe õpilase pärast kohe limusiini kasutama..
Madison nägi minu üllatunud nägu kotte pagasni.kusse pannes ja lausus "Oehh.. kõik keda ma olen lennujaamast transportinud.. need vahetusõpilased, jäävad alati minu limusiini suu amuli vahtima..!" "Hehhee!" naersin ma "Pole ka ime, kui uusi õpilasi ju kohe limusiiniga vastu võetakse!" Madison vastas: "seda küll!" me istusime limusiini, Madison juhtis autot, ja mina istusin ilmatult suures autos, see oli mulle nii harjumatu ja ebamugav kuidagi..
Terve tunniajase sõidutee ma vahtisin suurt NEW YORKI.. ma polnud ennem kunagi kuskile nii kaugele välismaale lennanud ja peagi ka veel suurriiki, olen ainult Lätis ja Soome käinud.. NY-s olid väga kõrged ehitised ja tornid, ning suured kujud ja väga rahvarohke koht, igal pool ainult inimesed, inimesed, inimesed..
Jõudsime pruunika suure maja ette, mida kattis ka peal lumekiht.., nägin suurtest ustest õpilasi ringi sibamas õpikud kõik käes.. sain aru.. ma olin jõudnud oma vahetuskooli, koolimajal oli väga suur hoov ja suured väravad, ning selle kõrval teinegi suur maja.. ma arvan, et see on ühiselamu.
"Tere tulemast Winstoni kooli!" ütles Madison rõõmsalt, "tänan!" astasin ma. Madison tuli liimusinist välja ja avas mulle ukse, ma astusin välja ja tänasin teda veelkord.
Madison võttis minu kõik 3 pagasit, me liikusime mööda teed mis oli lumest puhtaks lükatud koolimaja vastasoleva maja juurde, Madison ütles mulle : "See on ühiselamu!"
Ma arvasin õigesti siis, ühiselamu oli sama suur nagu koolimaja ainult, et ka halli värvi, ja tundus nii uus ehitus, kõik oli uus..
Me olime sees.. ma vaatasin õpilasi pole üldse ja küsisin Madisonilt "kus kõik on?" Madison vaatas mind ja hakkas naerma jälle "Koolis kus siis veel?" "Ma taipasin.. kell oli ju alles mingi 12.00 ja ma imestasin et ma unine polnud.. sest selle kella järgi kui NewYorgis oli kell 12.00 oli Eestis vist öö, ma olin ka mõelnud, et ma pean ära harjuma siinsete, magamisaegadega kah..
Me jõudsime liftini, millel oli 4 nuppu.. 1 korrus, 2 korrus, 3 korrus ja 4. korrus, ja Madison vajutas 3.korrust.. sain aru, et ma asun elama siis kolmandale korrusele siin ühikas.. Masidon ütles mulle "Sa elad siin koolis käies kolmandal korrusel toas number 155!"
Ma noogutasin talle, ja lift jõudis kohale, kõmpisime välja, Madisonil käes minu raske pagasi.. ei tea kuidas ta veel seda tassida jõuab..
Jõudsime toa number 155 ukse ette, Madison pani minua sjad maha, andis uksevõtme, millel rippus sildike numbriga 155. Ta lausus mulle naeratavalt "soovin sulle palju edu!" Ma tänasin teda, ja võtsin võtme kätte, Madison pööras ümber ja läks lifti tagasi, ma jälgisin teda kogu aeg..
Kui Madison oli lifti läinud ja uksed sulgunud, vaatasin ma enda toa võtit, seistes ikka ukse taga pikas koridoris.. ma panin võtme oma toa lukuauku ja keerasin.. ning vajutasin linki, minu ees seisis ühikatuba kus ma elama asun..

Teavita ebasobivast sissekandest!

Autor:


Jericho

Kinkimine

 X 1
 X 0

» Fännid ( 2 )

 

Kommentaarid

kisscatu

Nii ruttu uus osa juba
 

WinterSun


jätka >.<
 

Shuffy

Jätka!
 

kutsukas17

Niiiiiiii põnev jätka !
 

Cepheus

Jätka, hehee Watson.
 

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks pead sisse logima