Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail
Teema: Järjejutud / Ulme / Õudus

♥The night, of the loveing dead...♥ #3 (4)

26.12.2008 10:51, x226 (Viimati luges: Anonüümne lugeja @ )
Lugemiseks kulub umbes: ( sõna)
Muuda teksti suurust: Aa+ Aa-

Uus osa siis...

Eelmises osas: See hakkas juba vastikuks muutuma, et ta mind niimoodi piinas. Ja täiesti ilma põhjuseta. Tõusin uuesti, “Seekord nad vist ründavad koos,” mõtlesin. Õnn, et seal oli ainult 2 ingli kuju, kuigi super oleks see, kui neid seal üldse poleks. Issand Jumal!!!!!!




Ma ei märganud et üks oli mulle seljataha hiilinud ja see tõttu sai ta mu kätte...!! See oli veidi põletav tunne, aga kui ta mind enne puudutas, oli see veel põletavam tunne. Ta hoidis mind kõrgel õhus. Vedas mu lausa lae alla. Seda muidugi selleks, et ma ei rabeleks, sest kui rabelen, siis ta võib mu lahti lasta ja allakukkudes (nii kõrgelt!!!) saaksin surma. Kuigi hetkel ma vaidlengi iseendaga, et teada saada kumb on parem: kas piin või surm. See tõttu ma eriti ei rabelegi. Ainult siplen, nagu nt. Sipelgas (:D). Nad vedasid mu ümber selle suur risti. Nägin, et sinna peale oli midagi väga väikeses kirjas kritseldatud. See tundus enne alt vaadates, kui muster. Aga see mind praegu tegelikult eriti ei huvita Huvitab vaid see kas ja kuidas ma siit eluga pääsen...??!!? Kui üldse pääsen. Kuna nad ei rääkinud, ega teinud isegi korraks mitte suud lhti, tundsin, kuidas selle monsterangeli kõhulihased liikusid. Need olid need lihased, mis liiguvad siis kui sa naerad. Ta lendas seina ääres, nii et ta üks külg oli üleval ja teine all. Siis tegi ta järsu pöörde ja ma tundsin, et ma veidi libisesin ta käta vahel. Me käisime jälle kõrgel lae all ja tulime siis jälle madalale. Mõtlesin:” Kui me oleme piisavalt mdalal, hakkn ma rapsima ja rabelema.” Seda ma tegingi. Ta kaotas tasakaalu ja kõikus ja keerlesja hoidis mid üsnatugevalt kinni. Talle olid vist Jumala poolt antud ka mõned head omadused, kuna nõnda elueest võideldes tuli ta järjest madalamale ja madalamale. Siis lasi ta mu lahti. Ma tundsin kuidas see põlev tunne järele jäi ja mul oli hea, vaba olla. Ma lõin oma põlve vastu pingi äärt ära, nii et see veidi valutas nüüd. Aga sellest ma ei hoolinud. Teadsin, et see on mu võimalus ja ma pean selle ära kasutama. Tõusin ja vaatasin üles. Need Monsterangelid ei olnud sellise olemisega, et nad kohe sealt kõrgustest alla sööstavad. Nii ma siis jooksin kiiremini kui kunagi varem ja mõtted mu peas lendasid nii kiiresti, et ma ei mäleta neist ühtki enam. Nüüd kuulen ma taas seda vaikset heli. Tiibade sahinat.

Kas jätkan...? Ma arvan, et ma teen ühe osa veel, et siis on lõpp ka sellel järjekal... Head lugemist!

Teavita ebasobivast sissekandest!

Autor:


minuarmasBill

Kinkimine

 X 1
 X 0

» Fännid ( 0 )

 

Kommentaarid

unfamiliar4u

Hhea . Jätka .
 

EmoKiss

Niihea jätka ja teata edasi !
 

kino111

j2tka
 

BellaCullen



 

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks pead sisse logima