Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail
Teema: Järjejutud / Ulme / Õudus

♥The night, of the loveing dead...♥ #2 (6)

22.12.2008 20:17, x245 (Viimati luges: Anonüümne lugeja @ )
Lugemiseks kulub umbes: ( sõna)
Muuda teksti suurust: Aa+ Aa-

Ma võpatasin. Mõtlsin endamisi, et mis see oli ja siis järsku...

...ma märkasin, et üks inglitest hakkas liikuma ja teine ka. Ma olin täis hirmu... . Mõtlesin, et mida teha?! Need kaks inglit tõusid ja lendasid õhus. Nad said teineteisega kokku.... olid hetke paigal... Ja ma nägin, et üks nendest tuleb minu poole. Ma hakkasin põgenema, sest ma sain aru, et ta tahab mind rünnata. Tegelikult ma ei tea mida ta just nimelt tahab, aga tean et see ei ole hea. Ma kummardasin ja ta lendas üle minu pea. Tõusin, vaatasin, ta lendas jälle teise Monsteringli juurde ja sööstis sel samal hetkel taas minu poole. Ma kukkusin, veeresin edasi ja jälle, tõusin kiiruga püsti. Ma jõudsin vaevu püsti saada, kui See mind järjekordse kiiratakiga ründas. Vaatasin üles, kahtlustan et nad pidasid nõu, ning otsekohe ründas See mind jälle! Ma jooksin, see tuli seljatagant ja ma kukkusin. Keerasin end väga ruttu selili, et mul oleks võimalus näha, kui need Monsteringlid mind jälle ründavad. Mõtlen, et neile vist meeldib olla kõrgel, kuna iga kiirataki järel nad sööstavad kõrgele kiriku lae alla. Ma sain aru, et pean ruttu püsti tõusma, et järgmise kiirataki eest põgeneda. Ja juba ta tuligi, õnneks ta ei saanud mind kätte. Vaatasin seljataha ja mõistsin, et ta ei käinud praegu lae alla. See tähendab siis ju, et järgmine kiiratakk tuleb kiiremini kui ma arvastanud oen. Niisiis ma jooksin kuis jalad võttsid. Ta tuli. Ma koperdasin. Tõusin. Jooksin edasi. Ta lendas juba mu pea kohal. Sel hetkel olid mu mõtted sellised: “ Seekord ta saab su kätte. Sa oled väsinud. Aga proovi Stuart. Sa suudad ehk siiski põgeneda!” Ma ei mõelnud muust, kui sellest kas ta sab mu kätte või ei. I run how I can!!! Ja siis, ta puudutas mind. See oli õudne, kuna ma olin nii hirmu täis ja pealegi oli see puudutus väga tuline. Nagu tuli. Ta oli mulle jube lähedal. Ma peatusin ja hüppasin libisedes pinkide vahele. Nende puust pinkide, mis kirikutes ikka on. See Monsterangel läks üles ja ma tõusin pinkide vahel püsti, et putku pista. Nad vist olid mu vahepeal silmist kaotanud, kuna kui ma püsti tõusin, keerasid nad kohe minu poole. See koht mida see Monsterangel puudutas, tulitas tükk aega mul veel seljapeal. Vaatasin neid jõledaid elukaid (kuigi mis on jõledatühes ilusas, valges, marmorist ja lillepärjaga inglis??) Keerasin neile selja mõeldes, et nad on mind rahule jätnud ja ma saan põgeneda. Kuulsin oma üllatuseks aga jälle seda vaikset, kõrvu lukustavat tiibade sahinat. See tuli järjest lähemale ja lähemale... Muutus järjest kiiremaks... Vaatasin, kummardusin, ta lendas üle minu. Kohe oli ta tagasi, aga mina olin siis juba pinkide vahele kükitanud. Ja jälle, minu õnneks, ta lendas üle minu pea. See hakkas juba vastikuks muutuma, et ta mind niimoodi piinas. Ja täiesti ilma põhjuseta. Tõusin uuesti, “Seekord nad vist ründavad koos,” mõtlesin. Õnn, et seal oli ainult 2 ingli kuju, kuigi super oleks see, kui neid seal üldse poleks. Issand Jumal!!!!!!

Kas jätkan???
Kriitikat...!!!

Teavita ebasobivast sissekandest!

Autor:


minuarmasBill

Kinkimine

 X 1
 X 0

» Fännid ( 0 )

 

Kommentaarid

EmoKiss

Jaa jätka ja teata kah ! Teated: Jah
Komentaarid: Jah
Kriitika: Jah
Uued ideed: Jah
 

grete hobu

jätka seda vapustavat lugu!!!!!!!!
 

vilson

täiega lahe lugu
 

BellaCullen


 

BellaCullen

võksid jätkata
 

BellaCullen



 

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks pead sisse logima