Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail
Teema: Järjejutud / Ulme / Õudus

Aeg, 3. osa (2)

21.09.2009 19:59, x270 (Viimati luges: Anonüümne lugeja @ )
Lugemiseks kulub umbes: ( sõna)
Muuda teksti suurust: Aa+ Aa-

Eelmises osas: Proffessori prillid olid viltu peas, valge kittel haledalt tükkideks rebenenud. Jack oli lihtsalt uimane. Seišell lausus:„Peame minema! Ma küll ei tea, kus me oleme, aga siiski, selline oli Aja käsk.“

Kaugel silmapiiril terendas ürgne, pime, isekas laas. Sõpradeta ja kuri. Must mets oligi paik, mille poole ajarändurid astuma hakkasid. Kurjakuulutav, see oleks ehk õige sõna. Ürgsed puud, mis olid arvatavasti miljoneid aastaid neid metsi „kaunistanud“ kõrgusid taevani. Juured segasid kõndimist, mõned üksikud pohlad kändudel andsid endast märku erepunaselt tumedast samblast silma paistes. Kogu põlismets oli inimtühi ja kurb. Seened ei paistnud õnnelikud olevat. Lasid oma tugevad kübarad norgu ja jäid pehmele samblale lamama.
Noteri nägu vajus pikaks, kui käänaku tagant ilmus veel ilmatu osa hiiglaslikust metsast. Jacki tuju oli nullist allpool. Et kellelgi oleks parem olla, noppis ta maast seene ja kandis seda ülejäänud teekonna vältel enda põuetaskus. Ehk läheb vaja.
Hirmuäratav kraaksatus äratas mehed oma mõtetest. Ronk oli must nagu too saatuslik öö agulis. Lind lendas madalalt ja justkui näitas teed. Proffessor kiirendas sammu ja palus ka kaaslasel seda teha. Hele päikesevalgus hakkas viimaks läbi puude kumama. Nad olid nii lähedal väljapääsule metsast - või ehk lõksust... Kaaren keeras viimasel hetkel paremale. Lõpuks olid nad kohal. Must lind lendast vabalt üle helesinise taevalaotuse oma kodu poole. Tema ülesanne, mille Aeg oli andnud, oli viimaks täidetud.
Meeste silme ees oli kalju, mille sees oli väikene koobas. Kuidas koopani jõuda? Koopa ja laaneserva vahel haigutas sügavik. Ehk sinna kukkudes jõuaks eelajaloolisse puhkepaika... Ei tea, ja ei hakka järelegi proovima, mõtles Jack.
Proffessor heitis Noterile läbitungiva pilgu. Samal ajal tõusis oma pesast lendu seesama sitikmust kaaren. Aeg oli teda kutsunud.
„Seišell, lähme rongale järele, too päästis meid varemgi hädast,“ ütles Jack.
Mehed kõndisid kilomeetreid, enne kui nägid enda ees sedasama koopasuud. Kuristik oli selja taha jäetud, kuid uued seiklused ootasid ees.


Homme ilmub ka 4. ja arvatavasti viimane osa.

Autori kommentaar »

:)

Teavita ebasobivast sissekandest!

Autor:


liisu9719

Kinkimine

 X 0
 X 0

» Fännid ( 0 )

 

Kommentaarid

Maris005

Oki. Lahe jutt
 

inga99

age
 

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks pead sisse logima