Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail
Teema: Järjejutud / Ulme / Õudus

Aeg, 2. osa (3)

20.09.2009 15:27, x378 (Viimati luges: Anonüümne lugeja @ )
Lugemiseks kulub umbes: ( sõna)
Muuda teksti suurust: Aa+ Aa-

Eelmises osas: Võõras sai lõpuks ka sõna suust: „Kes sa oled?“ sõnas ta kogeldes ja jäi üllatunud ja samas hirmunud näoga vahtima. „Proffessor, mees valges kitlis, Seišell I, kuulsa leiutaja poeg ja järglane, kuid kuidas on teie nimi, kontvõõras?“

„Jack Noter, mind kutsuti siia, Port Yava 12, kas pole?“
„See on üks pikk lugu,“ ütles professor Seišell ja toetus aknalauale.
Kuum, magus mustsõstratee hajutas kõik Jacki kahtlused proffesori osas ja valged seinad näisid juba rõõmsamad olevat. Noter sai Seišelli lugu kuulates teada nii mõndagi uut ja põnevat. Koos mustsõstra magusa lõhnaga jõudis võõra pähe ka midagi muud, teadmine, miks ta üldse selles paigas oli? „On aeg,“ sõnas Seišell. „Te peate minuga kaasa tulema, nii on Aeg määranud.“
Tol hetkel olid Jack Noteri meeled, viimne kui üks, tohutus segaduses. Endalegi märkamatult hakkas teosammul ajamasina poole venima. Aeg maakera tekkimisest kuni tänapäevani jooksis mehe silme eest läbi ja sulandus üheks suureks palliks, mis kadus sama kiiresti, kui see oli tekkinud. Musta kuuega mees oli taas olevikus ning miski tõmbas teda nüüd palju kiiremini kui nägemuses pendli poole.
Seišell haaras järsult mehe randmest ning viimane oli lõpuks täesti üles äratatud. Kaks meest pressisid end tihedalt ajamasina sisse. Proffessor klõpsis närviliselt kõiki võimalikke nuppe, ning lõppuks hakkas valge, elutute seintega korter vaeses linnaosas jääma üha kaugemale ja kaugemale maha, kuni sellest oli alles kõigest täpike mahajäänud suures maailmas.
„Eee......, kui kaua veel?“ pomis Jack Noter omaette ning hakkas juba kahtlema proffessori heades kavatsustes. Aeg voolas mööda. Kord oli väikesest avast välja vaadates näha kitsukesi keskaegseid linnatänavaid uhketes riietes inimestega, hoburakendeid sõitmas mööda munakiviteid, kord lõpmatut sinist merd, millel ei paistnud ei otsa ega äärt. Masin hakkas rappuma, tuleviku robotid kadusid silme eest ja mehed kukkusid mõlemad pikali.
„Sellega ma just ei arvestanud,“ lausus proffessor. Aga...aga ajamasin seisis. Uks avanes aeglaselt ja Seišell ja Noter leidsid end tühjalt väljalt.
Proffessori prillid olid viltu peas, valge kittel haledalt tükkideks rebenenud. Jack oli lihtsalt uimane. Seišell lausus:„Peame minema! Ma küll ei tea, kus me oleme, aga siiski, selline oli Aja käsk.“

Lugege ka peagi ilmuvat 3. osa.
See ilmub siis, kui keegi on arvamusta avaldanud jutu kohta.

Autori kommentaar »

:)

Teavita ebasobivast sissekandest!

Autor:


liisu9719

Kinkimine

 X 0
 X 0

» Fännid ( 0 )

 

Kommentaarid

Maris005

Jätkaa! Nii lahe tõesti. 5p
 

Sybyll97

TUundub täitsa äge
Kribla kindlasti edasi, eks?
 

liisu9719

Järjekas tuleb hästi lühike tegelikult. Paar osa veel

Aitäh muidu.
 

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks pead sisse logima