Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail
Teema: Järjejutud / Ulme / Õudus

Aeg, 1. osa. (3)

19.09.2009 22:15, x267 (Viimati luges: Anonüümne lugeja @ )
Lugemiseks kulub umbes: ( sõna)
Muuda teksti suurust: Aa+ Aa-

Loe palun autori kommentaari.

Linn kihas elust. Autod vurisesid välgukiirusel mööda sügisehõngulist tänavat. Müra kostus arvatavasti teise ilma otsa. Eks selline see tänapäev ju on. See päev aga erines tohutult ühest tüütult tavalisest päevast suurlinnas.
Keset vaest linnaosa oli õhtu saabudes juba pimedus teinud oma töö. See oli lihtsalt nii must, et ei näinud näppugi suhu pista. Nahkhiir lendas rahutult tänava lõpus oleva ääretult tuhmi, ainukese tänavalambi ümber. Linn magas...lõpuks...peaaegu.
Musta mantliga võõras sammus rahututult õnnetu lambi poole. Kontvõõras seisatas hetkeks, heitis pilgu tagasi, kiirendas sammu ja kadus kibekiirelt tänavanurga taha. Sel alleel paistis juba rohkem soojust ja valgust. Tumekollase kumaga aknad, ainukesed kottpimedas öös, naeratasid innukalt tumeda kuuega mehele ning too seadis sammud maja poole. Port Yava, 12. Nii oli maja aadress. Võõras lõhi kõhklema, kuid astus siiki majakesse sisse. Ta leidis end seismas valgete seintega elutus majas. Vaid aknad näisid rõõmustavat mehe saabumise üle...kuid siiski, rõõmu tundis keegi veel...
Valges kitlis mees istus põrandal ja keeras murelikult polti mingisuguse imetabase masina sisse. „Valmis“ hüüatas mees äkki. Ta nägu lõi särama, kuid võõras seisis ja silmitses masinat.
Rauast karp, kusu mahtus ehk äärmisel juhul kaks inimest, oli hallikat värvi ja läikis kutsuvalt, justkui ta ootaks kedagi. Peale olid joonistatud elutruud liblikad ning hetkeks tundus võõrale mehele, et ta tunneb lillede lõhna ja ning näeb kümneid vabalt lendlevaid liblikaid. See kujutluspilt purunes aga nagu liialt suureks puhutud nätsumull. Masina allservas ilutsesid maalingud ajaloost, dinosaurustest ja tulikuumalt leegitsevast vulkaanist. Teisel küljel olid pildikesed kosmosest, tulnukatest ja ajamasinast.
Viimaks jakkas kontvõõras taipama. Tema jalge ees seisis mineviku-tuleviku pendel – ajamasin ise. Võõras sai lõpuks ka sõna suust: „Kes sa oled?“ sõnas ta kogeledes ja jäi üllatunud ja samas hirmunud näoga vahtima. „Proffessor, mees valges kitlis, Seišell I, kuulsa leiutaja poeg ja järglane, kuid kuidas on teie nimi, kontvõõras?“

Lugege ka homme ilmuvat 2. osa.

Autori kommentaar »

Tegelikult oli seda juttu koolis vaja kirjutada. 6. klassi õpikus (harjutus 8) oli vaja valida, kas kirjutad seiklus- või fantaasiajutu. Valisin fantaasia ja märksõnad "ajamasin" ning "ürginimesed".
Loodan, et meeldib.


Teavita ebasobivast sissekandest!

Autor:


liisu9719

Kinkimine

 X 0
 X 0

» Fännid ( 0 )

 

Kommentaarid

Maris005

Issand kui hästi sa kirjutad! Sinust saab kindlalt kirjanik. 5p.
 

Jettele

Me tegime sama, enamus tegid ajamasinast (mitte ma)
 

liisu9719

Meil ka
 

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks pead sisse logima