Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail
Teema: Järjejutud / Ulme / Õudus

õudusjutt.prrrrrr (0)

17.08.2009 18:58, x153 (Viimati luges: Anonüümne lugeja @ )
Lugemiseks kulub umbes: ( sõna)
Muuda teksti suurust: Aa+ Aa-

Felleton oli tavaline tundmatu väikelinn. Seal ei juhtunud kunagi midagi. Linn näis justkui magavat ja iga päev justkui kordus seesama mis oli olnud eile. Tihti hüüti seda kohta ka Dreamdowniks, aga nooremad ei teadnud miks ja vanemad väitsid, et ei mäleta. Linn asus üsna mere lähedal, kuid olenemata sellest ei käinud linnas kunagi turiste ja ka naaberlinnade inimesed käisid seal väga harva. Vanemad justkui kartsid vett, kuid linna noored olid liiga muretud, et seda tähele panna.
Kuid sel sügisööl paistis kõik muutuvat. Linna kohale kerkisid mustad pilved ja tõusis torm. Suures tuules oli justkui kuulda mingit kummalist häält. Oksad murdusid väljas ja torm langetas puid, kuid mitte see ei olnud imelik.

Kell helises. Eliise ajas end vaevaliselt püsti ja läks peegli ette. Kui ta oli kiiresti harjanud oma blondid juuksed, läks ta akna juurde ja tõmbas kardinad eest. Esimesest ehmatusest pidi tüdruk sammu tagasi hüppama. Väljas oli kottpime, kuigi oli alles sügise algus. Eliise vahetas kiiresti riided ja kiirustas siis trepist alla. Tema vanemad istusid köögis laua taga ja ajasid omavahel vaikselt juttu. Kui ema teda märkas naeratas ta rõõmsalt ja üsna õnnelikult. See tekitas Eliises kahtluse.
"Kas midagi on juhtunud?" küsis ta kahtlustavalt.
"Ei, miks peaks?" sai ta vastuseks.
Eliise istus ikka veel veidi kahtlustavalt laua taha ja võttis endale ühe röstsaia.
"Miks nii pime on?" küsis ta natukese aja pärast. Tüdruku vanemad vaatasid hetkeks üksteisele otsa ja siis hakkas isa rääkima.
"Ilmselt on see lihtsalt tormist. Küll see üle läheb."
Rohkem ei küsinud Eliise midagi. Tal oli vaja enda mõtted veidi korda seada.
Kui viieteist aastane neiu hetk hiljem söömise lõpetas ja uksest välja astus, saatsid vanemad teda ukseni, mis oli Eliise arust ebatavline, kuid sellest hoolimata kõndis ta ristile. Ristiks kutsusid nad ühte kohta, kus tee kolmeks hargnes. Seal oli Eliise alati kohtunud Lerana, oma sõbrannaga. Ristile jõudnud jäi ta seisma, et Leranat ära oodata. Tal oli imelik tunne, et pimedus ei ole tormist. Tormil oli teistsugune lõhn, aga praegu lõhnas õhk nagu öösel ja Eliisel oli justkui tunne nagu kuu paistaks, kuigi seda kuskil näha ei olnud.
Natuke aega oodanud, otsustas neiu oma sõbrannale vastu kõndima hakata. Ta läks ühte haruteed mööda edasi ja jõudis väikese jalgrajani, mida mööda nad Leranaga nii palju kordi koos olid käinud. Peagi jõudis Eliise Lerana maja juurde ja peatus siis selle ees. Kui ta oli veel natuke aega oodanud, läks ta ukse juurde ja koputas arglikult. Kui keegi ei tulnud koputas ta natuke kõvemini. Uksele ilmus Lerana ema preili Fletser. Oli näha, et ta oli nutnud ja kui naine märkas, et tulijaks oli Eliise hakkas ta nutma ja surus käed näole.
"Oh, Eliise.." nuttis ta ja Eliise ei osanud midagi tema lohutuseks öelda. Preili Fletser kutsus Eliise sisse ja pakkus talle teed. Kui nad köögilaua äärde maha istusid kuulis Eliise ka sellest mis oli juhtunud.
"Uskumatu," pomises tüdruk kurvalt "lihtsalt ei usu. See pole ju võimalik."
"Ja see pole ainult minul nii" rääkis preili ikka veel läbi pisarate "ma kuulsin, et ka Neversite ja Vedningite laps on kadunud."
"Ja fotodega on ka samamoodi?" uuris Eliise üsna üllatunult.
"Jah," sai ta vastuseks.
"Ma arvan, et ma lähen koju," ütles tüdruk, kui ta oli oma tee ära joonud ja suundus esikusse.
"Ei, ei ära jäta mind üks," karjatas preili Fletser ja haaras ta jopevarukast kinni. Pilk naise silmis oli lausa hirmuäratav, kuid hetk hiljem oli ta jälle normaalne "Jah, muidugi mine koju. Nii on kõige parem"
Eliise vaatas naist kartlikult, kuid tõmbas siis jope luku kinni ja astus majast välja

Autori kommentaar »

jutt pole mina vormis

Teavita ebasobivast sissekandest!

Autor:


Andreas0

Kinkimine

 X 0
 X 0

» Fännid ( 0 )

 

Kommentaarid

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks pead sisse logima