Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail
Teema: Järjejutud / Seiklus / Põnevus

The Spirit- sissejuhatus. (6)

19.07.2009 18:41, x190 (Viimati luges: Anonüümne lugeja @ )
Lugemiseks kulub umbes: ( sõna)
Muuda teksti suurust: Aa+ Aa-

Võib-olla pole mul sõpru, sest ma olen väga tume inimene. Võib-olla pole mul sõpru, sest mu nahk on hele, juuksed pikad, mustad ja katavad poolt mu nägu. Võib-olla pole mul sõpru, sest ma kannan ainult musta, lakin oma küüned mustaks, võõpan iga päev endale peale musta meigi. Võib-olla selle pärast mind kutsutaksegi emoks. Võib-olla mind aga tõrjutakse, sest ma ei sulandu gruppi, kuna mul pole ema ega isa, vaid elan oma kontorirotist tädiga. Aga äkki pole mul sõpru hoopis selle pärast, et ma ei usalda kedagi peale enda?
Mu lapsepõlv polnud just kõige helgem. Aga ma proovin seda kõike unustada. Ma proovin unustada, kuidas isa koguaeg ema peksis, arvates, et ta teda petab. Ma proovin unustada, kuidas ma iga kord seda pealt vaadates oma kaisukaru kallistasin ja nutsin. Ja see tuletabki meelde, et üks sõber mul siiski on. Härra Rõõm. Mu suur valge kaisukaru, musta lipsu ja suurte mustade silmadega, suu laialt naeratamas.
Aga miks mul siis enam ema ega isa pole?
Ema leidis omale toreda armukese. Jones. Kena mees, lahke.. Ostis mulle iga nädal kommi ja uusi nukke, kleidikesi ja ehteid. Üks on mul veel alles. Klaaskuulikestest käevõru, seda kannan ma iga päev.
Aga pikka ilu pole kauaks. Kui isa Jonesi avastas, läks ta nii raevu, et peksis ema läbi, minu silme all. Peksis, kuni ema oli surnud.
Isa vaatas oma väikeste heledate silmadega minu poole ja kadus, jättes mu üksi tollesse puumajja, mis pidanuks olema mu meelispaik, mu lapsepõlve kodu, üksinda surnud emaga, minu emaga.
Sellest saati pole ma isast ega Jonesist midagi kuulnud. Järgmine päev võttis tädi mu oma hoole alla.
Kuus kuud ma ei rääkinud midagi, kuigi olin juba kümnene. Käed hoidsid kangestunult käes Härra Rõõmu, nagu ema surma hetkeil, suu oli kriips ja silmad suured.
Ma mäletan, kuidas ma veetsin ööd ja päevad psühhiaatri juures. Suures valges ruumis, doktor Heinless mu vastas istumas, jälgimas igat mu liigutust. Kuid ainsateks liigutusteks jäid vaid kiiked edasi-tagasi.
Edasi viidi mind haiglasse, sest ma polnud kaua aega midagi söönud, ja toideti mind toruga.
Kuid kätte jõudis sügis ja kolimine Ameerikast Euroopasse, tädi juurde.
Seega pidin ma ennast kokku võtma ja kooli minema.
Aga ma ei taha seda enam meelde tuletada, sellest on möödas neli aastat ja ma pean olema tugev.
Meie peame olema tugevad. Mina ja Härra Rõõm.

Autori kommentaar »

x__x

Teavita ebasobivast sissekandest!

Autor:


Chunky

Kinkimine

 X 0
 X 0

» Fännid ( 0 )

 

Kommentaarid

--koeradonelu--

tundub huvitav
 

*lollipop*

......
RUULEEZ!
 

kiisukas77

Jätka kindlasti.see on vist üks harvadest järjekatest mis mulle meeldima on hakanud
 

Chunky

Jätkan,jätkan.. pole aega olnud : D.
Jutt teeb kindlasti kohe kannapöörde, ja see ei meeldi sulle enam ):
 

kiisukas77

no aga edasi võid kirjutada, siis näeme kas meeldib või ei meeldi
 

Chunky

.
 

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks pead sisse logima