Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail

Päevikud

Väike lugu, mida olen kirjutanud.

postitas: TupsuNunnu - 05.07.2019, , loetud: 69x

Tere, siin on üks väike lugu. Tegelikult on see algus ainult. Väike sissejuhatus ka.
Olen kirjutanud ja mõelnud seda lugu juba aasta ja vist rohkemgi. Viimasel ajal ei ole olnud aega kirjutada ja selle pärast ongi mul ainult algus. Mulle meeldib kirjutada, kuid viimasel ajal ei ole mul aega ja kui tuleb aeg, siis pole motivatsiooni. Aga igatahes. Siin see on. (Ma ei ole seda praegu läbi lugenud, nii et ma loodan, et palju vigu pole)

I peatükk

„Head aega, mu armsad!”
Hüüdis Stella meile veel järgi, kui mina ja mu ema koos Patrickuga taksosse istusime.
„Kas koerad on ikka lubatud?” küsis ema igaks juhuks veel taksojuhilt üle.
„Ta on ju nii pisike ja nii armas!” vastas taksojuht hellitaval toonil, samal ajal Patrickut silmitsedes, „Kuhu sõidame?”
„Tallinna sadamasse palun,” vastas ema ja sättis end mugavalt istuma.
Hakkasime sõitma ja ma lehvitasin veel korra Stellale. Ta tegi mossis näo ja näitles sõrmedega, kuidas ta end maha laseb ning laskus vaikselt muru peale pikali. Teda tundes tean, et ta jääks sinna mitmeks tunniks pikutama, kuid tema enda heaks saadan talle sõnumi.
Mina: Puugid söövad ära su!
Stella kargab püsti ning lehvitab veel pikalt, kuni ma teda enam ei näe.

Suve lõpu kohta on õues üllatavalt soe. Saab veel vabalt lühikeste riietega käia. Auto konditsioneer on veidi paigast ära ja Patrickul on oma karvaga üsna palav. Panen ta oma jalgade ette lamama, ehk on seal veidi jahedam. Tundub, et nii sobib. Kuni Patrick on rahul on kõik korras.
Telefon väriseb. Sain sõnumi.
Sebastian: Miks sa midagi ei öelnud?
Ma ei vasta. Panen telefoni taskusse. Uus sõnum. Ma ei vaevu vaatamagi, lülitan lihtsalt telefoni välja.
Taevas on pilvitu. Päike on alles kõrgel. Oleme juba peaaegu sadamas. Laev läheb tunni aja pärast. Üritan vältida Sebastianile mõtlemist. Et tuju kuidagigi üleval hoida lülitan telefoni sisse ja kirjutan Stellale.
Mina: Oled kodus?
Stella: Lähen Kristoferi juurde. Olete juba laeva peal või?
Mina: Ei ole. Miks sa ütlesid talle?
Stella: Kellele? Mida?
Mina: OMA VENNALE
Stella: Sebastianile?
Mina: On sul veel mõni?
Stella: Ou jahtu maha! Mina ei ole midagi öelnud. Mis ta kirjutas?
Mina: Kes ütles siis?
Mina: Teised ei tea ju, ainult sina tead.
Mina: Ma ignoreerisin teda.
Stella: MIS TA KIRJUTAS???
Mina: Alguses küsis, et miks ma ei öelnud. Rohkem ma ei tahtnud näha. Panin lihtsalt telefoni ära.
Stella: Tegelikult sa oleks võinud öelda tõesti. Te läksite lahku ainult selle pärast, et sa ära kolisid. Oleksid võinud anda talle vähemalt võimaluse hüvasti jätta.

Lõpuks sadamas. Me polnud arvestanud ummikutega nii, et jõudsime napilt laevale. Ma tegelikult isegi ootan Soome jõudmist. Isa lubas, et saan oma toa. Ema tahtis küll Piat ka minu tuppa, aga õnneks paps suutis ta ümber veenda. Ma ei kannata seda väikest jõmpsikat.
Istume minu nõudmisel akna äärde. Mõnus vaikne koht unistamiseks.
Avan telefoni, et kella vaadata, kuid mu pilk jääb seisma.
Sebastian saatis sulle 11 sõnumi(t).
Ma ei julge vajutada. Mõtlen hetke. Ohkan ja vajutan. Avaneb rida sõnumeid.
Sebastian: Miks sa põgened?
Sebastian: Vaata tõele näkku!
...
Sebastian: Anna andeks musi
Sebastian: Vasta palun!!
Ema piilub mu telefoni: „mis sul seal nii põnevat on?”
Vajutan sekundiga telefoni ekraani kinni.
„Midagi,” ütlen ja hakkan oma rahakotti otsima, „kas mu rahakott jäi sinu kätte?”
Ema sobrab veidi oma käekotis ja siis vaatab mulle otsa: „Ei!”
„Ei, no tore!” vastan sarkastiliselt ja vaatan aknast välja.

Päike hakkab vaikselt loojuma. Meri on rahulik. Ma ei saa ikka mõtteid Sebastianilt ära. Patrick muutub rahutuks. Ilmselt tunneb temagi, et midagi on halvasti.

„Ma lähen toon meile midagi näksimist,” üritab ema mu tuju paremaks teha.
Ta ei tea, et ma Sebastiani maha jätsin. Ta arvab, et ma mossitan, sest ma ei näe teda enam iga päev, nagu meil tavaliset kombeks oli.

Ema vaatab mulle otsa. Ma ignoreerin teda. Ta ei hakka kaua ootama ja läheb näkside järele.

Panen muusika mängima ja võtan Patricku sülle, et teda rahustada. Ta on väga närvis terve selle reisi pärast ning pissib mu püksid täis, kohe kui teda natukenegi tõstan.

“Patrick!” karjun vihaselt.

Mõned inimesed vaatavad mind imestunult. Jõllitan neid vihase pilguga vastu ja tõusen, et vetsu poole hakata minema, kuid silman kedagi. Ta seisab minust mõned meetrid eemal. Kurjustab oma väikse vennaga, kuna too naeris kui nägi, mis Patrick oli teinud. Naeratasin neile punastades ja läksin vetsu.

Kui olin püksid enam vähem kuivaks saanud, hakkasin tagasi minema, et enne ema kohale jõuda, sest muidu on jälle moraali oodata.

Istun samale kohale, kus enne ja jään ema ootama. See noormees, kes enne oma väikese vennaga riidles on kadunud. Ilmselt ei näe ma teda enam kunagi, nagu ikka. Ta oli tegelikult päris nummi. See tuletab mulle aga jälle Sebastianit meelde.

Kas Stellal on õigus? kas oleksin pidanud Sebastianile vähemalt hüvasti jätmiseks võimaluse andma? Mu peas on korraga nii palju mõtteid, ma tunnen, et mu pea varsti lihtsalt plahvatab.

Kuulen eemalt selja tagant ema häält, kuid kui ma ümber pööran, märkan vaid üht. Ta pole üksi. Temaga on kaasas keegi tuttav. Ma ei ole kindel, kes see on, aga ma olen sada protsenti kindel, et olen teda kuskil näinud. Mulle ei tule meelde. Kes ta on? Kus ma teda näinud olen?

Nad jõuavad minuni. Ema vaatab minu segaduses nägu ja mõistab, et on aeg tutvustada.
“Ütle tere oma uuele naabrile, õigemini naabritele,” sõnas ema ning viipas käega naise kõhule.
“Tere,” vastasin, kuid jahmatus mu pilgust ei kadunud.
Seda märkas ka ema ja üritas kuidagi selgitada:
“Varsti tuleb beebi”.
“Jah, ma sain aru küll,” nähvasin vaikselt emale, “kas me oleme varem kohtunud?”
“Minu meelest ei ole,” oli nüüd ka võõras imestunud.
“Ahah,” suutsin, vaid öelda, kui järsku mu peas süttis väike pirn.
Meelde tuli!
Ma nägin unes teda.

Märksõnad: Lugu noored kirjutamine 

Kommentaarid (1)

TupsuNunnu (05.07.2019 10:04)
See lugu on kõik väljamõeldis ja läheb edasi, kui inspiratsiooni leian.

Profiil

TupsuNunnu

Sissekandeid: 2
Punkte: 339
Kollikood: 503567
Viimati:
 

Viimati luges