Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail

Päevikud

Kas Sa nutad, kui ma suren ?

postitas: Rikkie - 18.08.2011, , loetud: 690x

Võtsin suhu kümme tabletti aspiriini ja neelasin alla. Mu pea käis ringi ja ma heitsin voodisse pikali.
Mis minuga juhtus? küsisin ma endalt. Millal ma hakkasin ennast vihkama?
Vaikus. Ja vastust polnud kellelgilt oodata.Ma olin nii rumal ja nii noor. Süda minu sees lõi kiiremini, kui tavaliselt ja see oli täis nii palju tundeid. Kogu raev, viha ja kurbus elutsesid minus. Mul oli nii valus. Liiga palju emotsioone ühe inimese jaoks. See kõik oli liiga palju minu jaoks. Ma ei suutnud taluda omaenese häält peas, mis lausus ikka ja jälle:"Sa pole mitte keegi!" Mu sisemine deemon oli ärkamas. Kõik minu ebaõnnestumised tulid minu ette. Terve minu elu, need viisteist aastat, nad olid nii mõtetud - mõtlesin ma. -Nii mõttetu ja kurb.- Ja ma tahtsin tol viivul, et ma muutuks nähtamatuks. Olematuks. Et mind ei oleks enam olemas. Lihtsalt mitte keegi. Silmad olid nutmisest valusad. Padi aga pisaratest märg. Ma hingeldasin, kuid tundsin, et olin veidike maha rahunenud. Kuid ei .... uus nutuhoog, justkui löök südamesse. Valus. Mitte füüsiline valu, aga valus. Valusam kui miski muu Ma tahtsin karjuda, lüüa, röökida, ma tahtsin inimesi vihata. Minu sees oli nii palju vihkamist. Ma tahan surra - laususin ma. Kõik on nii masendav. Mõtetu. Parem surra... olla tühjuse hing ... ja tunda mitte midagi. Jah, ma tahan surra - ütlesin endale julgustavalt. -Miks ma pean seda taluma? - Ma ei suuda lihstalt. Minus pole jõudu, et elada. Kas keegi nutaks, kui ma suren? Ma panin silmad kinni ja pimedus neelas mind sisse...
Pimedus. Vaikus. Täielik tühjus. Ma ei teadnud, kus ma olen, kuid mulle meeldis see paik. Polnud ei tuult, ei armastust, isegi aega ei olnud. -Kas ma olen surnud?- küsisin ma, kuid peagi, sain aru, et ma ei suuda rääkida, kõik toimub minu peas. Keha, jah, inimese keha, seda lihtsalt ei olnud. -Kas ma olen vaim ? Kummitus?- Vaikus. Mu mõte ei töötanud päris hästi. Ma olin justkui unes ja ei olnud. Kuidas seda seletada? Aga mind valdas nii suur meelerahu, et ma ei teagi, kas ma võin öelda, et ma olin õnnelik? Võib-olla ma ei tundundki midagi? Olin tühjuse hing ? Ma olin keegi, kes ei ihka midagi, kuid samas ka ei unista millestki... Ühesõnaga mitte keegi, nagu ma soovisin. Järsku hakkas mu ideaalne maailm lagunema. Kõik muutus häguseks ja edasi kuulsin ma, vaid karjeid. Mu silmad tajusid valgust ja minu sees oli miski, nimega valu. Ma tundsin valu.

Märksõnad: valu  enesetapp  üksildus  üksi  nutmine  surm  teismeline  tabletid  aspriiin 

Kommentaarid (1)

Profiil

Rikkie

Sissekandeid: 7
Punkte: 840
Kollikood: 342487
Viimati:
 

Arhiiv

Tema märksõnad

Viimati luges