Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail

Päevikud

I'm always alone-part 1.

postitas: LoveVidevik - 11.11.2010, , loetud: 502x

Lund sadas lumehelveste kaupa. Need langesid ning langesid, üks ilusam kui teine. Hetkel see mind ei teinud rõõmsaks. Olin just tund aega tagasi kaotanud oma vanemad ning jänese. Minu perekonnast oli ainult järele jäänud mu väike õde Andrea. Ta oli õnneks juba kümnene ning ta mõistis olukorra tõsidust. Oli toimunud hirmus tulekahju, mille oli tekitanud üks väike natuke põlev tikk. Ei midagi muud. Ma seisin nüüd oma õega tänaval, silmad kurvalt maas. Olime õnneks jõudnud kaasa haarata mõni riideese või hinnaline ese, nagu mobiiltelefon või salajane päevik. Olukord oli nii kurb, et ma ei tahaks seda üldse seletama hakata. Olin nüüd üksi ja seda alatiseks. Muidugi oli Andrea minu kõrval, kuid see ei lugenud. Ma olin ikkagi täiesti üksi. Meid võib-olla ei lapsendata ning me jäämegi siia külma kätte lõdisema. Kuid me vantsisime ikka edasi ning küsisime möödujate käest, kas nad ei tahaks meid endale võtta. Kui nad küsisid, miks siis vastasime õega vaikselt kooris: ,,Meie vanemad surid täna ning me oleme jäänud orvudeks." Meil polnud piinlik, ega midagi. Tahtsime ainult perekonda, kelle juures olla ja katust peakohale, et mitte magada jääkülmas lumes, mis jaanuarikuus veel alla langes. Lõpuks sai meie kannatus tasutud. Ma olin vaikselt istunud lumisel pingil koos õega ning kõlgutanud nukralt jalgu, kui Andrea äkki ütles: ,,Ayrin! Vaata, keegi tuli meie juurde!" Ma tõstsin pilgu ning ma ei naeratanud, sest sellises olukorras polnud kerget naeratustki oma näole manada võimalik. Meie ees seisis tõesti üks naine, kes silmitses meid uurivalt ning haletsevalt. Tal olid ruuged lokkis juuksed, mis langesid õlgadele ning sinised silmad, mis särasid heatahtlikult. ,,Miks te nutate?", küsis naine uurivalt, kuid lahke tooniga. Me vastasime: ,,Oleme jäänud just paar tundi tagasi ilma oma vanematest ning me otsime kedagi, kes sooviks meid endale võtta." Naine naeratas lahkelt meile ning ütles: ,,Te võite minu juurde tulla. Mul on olemas suur villa, mis on küll linnast väljas, kuid ilus. Mul on ka lahke mees ning üks tütar, kelle nimi on Annelise. Ta on ihkanud endale mängukaaslasi või poolõdesid ning ma võin teid vabalt võtta. Kui olete otsustanud, et tulete siis tulge!" Me noogutasime Andreaga õnnelikult ning innukalt ning me järgnesime kerge naeratusega naisele, keda me võisime emaks või kasuemaks nimetada. Me peatusime sinise auto ees ning naine avas ukse. Ma istusin koos õega taha ning naine istus ette. Too asetas oma koti kõrvalistmele ning pani turvavöö kinni. Ma panin samuti turvavöö kärmelt kinni ning vaatasin aknast välja. Olukord oli kuidagi nagu parenenud, kuid ma jäin ikka oma arvamuse juurde, et olen ikka alatiseks üksi ja see ei muutu. Majad hakkasid kiiremini kaduma ning lumi paistis ainult keeristormina. Enne kui ma aru sain, olime suure kolmekorrusilese villa ees. See oli roosakat ja lillakat värvi ning arvan, et see oli suvel hästi ilus, kuid talvel paistis ta lausa muinasjutulisena. Mu silmad läksid imetlusest pärani ning ma küsisin vaikselt, enne kui jõudsin end peatada: ,,Kui palju selline uhke asi maksma läks?" Sellist asja oli mul kohatu küsida, kuid kasuema naeratas ning ütles uhkelt: ,,8456 krooni. Mul ja teie kasuisal on väga suur palk, nii et saate iga nädal kakssada krooni taskuraha." Me vaatasime Andreaga üksteisele õnnelikult otsa ning me järgnesime ikka veel lummatult kasuemale. Ta ütles: ,,Oodake palun siin üks hetk." Ta kohmitses vaikselt ukse kallal ning ta läks sisse. Ma jäin kannatlikult ootama. Seest kostus vaikne rõõmuhõise ning ma naeratasin. Uks avanes ning nägin naeratava mehe nägu, mis ütles: ,,Tulge sisse!" Me läksime koos õega rõõmsalt sisse. Ma nägin enda ees minuga samavanust tüdrukut ehk 12.aastast tütarlast. Ma olin tõesti nii õnnelik, et sain endale uue perekonna. Me võtsime märjad riided seljast ning läksime pesema ning me olimegi seal üllatunud. Nii uhke vann oli, see oli nagu bassein! Sügav oli ka, sest ma ei ulatunud põhjani isegi põlvili olles. Ma mõnulesin koos õega vannis ning siis me panime pidžaama selga, sest oli kätte jõudnud õhtu. Me magasime Andreaga Annelise toas, mugavates voodites, mis sinna olid pandud juhuks, kui keegi veel juurde sünnib. Heitsime väsinult vooditesse ning uinusime kiiresti, pikemata jututa. Magasime end korralikult välja ning ma olin õnnelik. Järgneb...

Märksõnad: orb  õnnetu  villa 

Kommentaarid (5)

LoveVidevik (11.11.2010 18:02)
See jutt tuleb võib-olla pastakasse kah.
LoveVidevik (16.11.2010 17:12)
Ei või siis nagu vä? Eriti imelik oled, kui ei meeldi, siis ära vaata ning kommenteeri!
TwilightSaga (12.02.2011 09:50)
Kas sa jätkad ka seda?Nii lahe.
LoveVidevik (12.02.2011 15:46)
Vb jätkan, kuid mitte praegu.

Profiil

LoveVidevik

Sissekandeid: 60
Punkte: 34167
Kollikood: 458525
Viimati:
 

Viimati luges