Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail

Päevikud

Elu, mis on täis raskus-Esimene

postitas: LoveVidevik - 05.10.2010, , loetud: 593x

Tere, mina olen Felica! Ma olen 13.aastane ja mul on sünnipäev juulis. Elan Eestis ehk Kohtla-Järves. Ma käin ka Kohtla-Järve Põhikoolis. Mul on ema, isa ja väike õde Leyla. Ta on 10 ja sünnipäev on märtsis. Mul on ilusad tumepruunid juuksed, sinakad silmad ja suht hele nahk. Mul on hinded peamiselt viied ja neljad. Ma olen ka suht rikas, sest ma elan uhkes sinises villas.

Ma magasin rahulikult, kui mu äratuskell helises. Ma tegin silmad uniselt lahti. Püüdsin virguda, kuid ma hoidsin end ikka unemaal. Minu toa poole suunduvad sammud tegid mu erksaks. Ajasin end ringutades püsti ning tegin voodi korda. Otsisin riidekapist riideid. Tahtsin natuke ennast teissuguseks riietada, sest ma lähen oma uude kooli. Unustasin öelda, et ma lahkusin oma vanast koolist mingi põhjuse tõttu, mida ma ei tea. Lõpuks ma otsustasin ära. Mustad kitsad ja pikad teksad; tumesinine kitsas pluus, mis on pikkade varrukadega ja litritega; punased sokid; kollane jakk ja rohelised ketsid. Tõmbasin kõik endale selga ja jalga ning võtsin koolikoti. Märkasin oma laual matemaatika kodusttööd, mida ma eile hilisõhtul lõpetasin. Haarasin sellegi ning toppisin kotti. Kekslesin rõõmsalt trepist alla. Kui ma alla jõudsin, siis nägin, et Leyla oli mossis näoga ning songis lusikaga oma pudru sees. Ma küsisin, "Mis on?" Leyla vastas pahuralt, "Ma ei saa täna kooli minna, sest ma olen haige! Köha, nohu ja kerge palavik!" Selle kinnituseks ta köhatas. Ta kompas salvrätiku järele ringi ning nuuskas sinna sisse. Ma judistasin end ning istusin toolile. Ema asetas minu ette kausi pudruga. Ma sõin kiiresti ära ning laususin, "Tšau!" Keegi ei vastanud midagi. Ma läksin välja ning tõmbasin jaki endale rohkem ümber, sest täna oli õues jahe. Sammusin bussipeatuse poole, et koolibussile minna. Ma pidin ootama umbes 10 minutit, kui buss tuli. Ma astusin peale ning võtsin ühel istmel istet, mis asus kõige ees. Ma pidin kümme peatust sõitma. Kuuendal peatusel tuli bussile mu parim sõbranna, kelle nimi on Mary. Ta tuli minu juurde ning võttis minu kõrval istet. Märkasin, et ta on mureliku näoga. "Mis on?", küsisin ma. Mary ohkas. "Matemaatika kontrolltöö!" Ka mina muutusin murelikuks. Kuigi mul olid matemaatikas head hinded, olin ma siiski pabinas. Kaheksanda peatuse ajal läks Mary maha, sest mu endine kool oli seal. Minu uus kool on kaks peatust edasi. Ma olin suht trossis, et Mary enam minuga samas koolis ei käi. Kui minu peatus tuli, siis ma läksin maha. Ma nägin uhke välimusega kooli, kus oli väike väljak. Väljakul olid pingid ja lauad, et õpilased saaksid sügisel ja kevadel siin istuda ja kodutööd teha. Kooliuks oli eespool. Tuli lihtsalt minna üle väljaku. Ma läksin kiiresti inimeste summast läbi ning avasin ukse. Ma ahhetasin vaikselt. Koridorid ja kõik muu olid läbinisti puhtad ja kaunid. Ma läksin garderoobi ning võtsin pealisriided ära. Seejärel läksin ma trepist ülesse viiendale korrusele. Pean mainima, et koolimaja oli tõesti kõrge. Umbes kümme korrust. Ma läksin mööda koridori edasi ning peatusin oma klassi ees. Klass oli lukus ja palju inimesi oli kohal. Ma teadsin ainult mõnda. Näiteks üks blondide juustega tüdruk on Kate ja üks musta peaga poiss on Hans. Varsti tuli õpetaja ning tegi uks lahti. Kõik tormasid klassi ning hakkasid kohti võtma. Ma läksin kolmandasse ritta, uksepoolsesse tulpa. Tahtsin üsna varjatud olla tegelikult. Keegi ei vaadanud minu poole. Võib-olla ei pannud nad mind lihtsalt tähele?, mõtlesin ma. Siis helises tunnikell. Helinaks oli kõrvulukustav tirin, mis kajas seintel vastu. Siis tõusis õpetaja püsti. Ta lausus, "Tere õpilased! Alustame tunniga! Mina olen pr.Steyno ning annan teile matemaatikat. Meil on ka uus õpilane, kelleks on Felica Saarpuu. Tule ja tutvusta ennast!" Alles nüüd pöörati minu poole tähelepanu. Ma sammusin klassi ette ning laususin, "Tere! Mina olen Felica! Ma olen 13.aastane ja ma olen sõbralik!" Õpetaja viipas käega ning ma läksin tagasi enda pinki. Õpetaja rääkis, mida me peame tegema ning hakkas midagi sirgeldama. Ma avasime oma töövihikud ning hakkasime tööd tegema. Me pidime tunni jooksul tegema seitse lehkülge! Ma tundsin, kuidas keegi mind oma pastakaga tonksas. Vaatasin taha ning nägin üht brünetti tüdrukut. Ta ütles, "Ma tean, et sa oled imestunud. Aga vaata, et meil kestab üks tund täpselt 60 minutit." Seejärel suunas ta oma pilgu töövihikusse, andes märku, et on lõpetanud. Ma kehitasin õlgu ning süvenesin ka töösse. See oli üsna kurnav päev. Kokku oli meil kuus tundi. Ma väljusin koolist pool kolm. Ma ei tahtnud lobisevate inimeste vahel kodutööd teha. Sammusin hoopis bussipeatusse ning ootasin bussi. Teadsin, et Maryl on tunnid lõppenud ja ta on juba ammu kodus. Varsti tuli buss ning ma võtsin kõige tagumises pingis istet. Ma torkasin kõrvaklapid kõrva ning hakkasin muusikat kuulama. See viis mu mõtted mujale. Ma vaatasin mööda vilksatavaid maju ja inimesi, kes kuhugi läksid. Buss oli märkamatult mu peatusesse jõudnud ning ma hüppasin maha. Läksin vaikselt kodu poole. Siis helises mu telefon. See oli Mary. Ta lausus, "Tšau! Oled sa kodus?" Ma vastasin, "Kohe jõuan. Äkki viitsi minu juurde tulla?" Ta vastas kurvalt, "Ma ei saa. Meile tuleb külla vanaema ja ma pean õppima ka." Siis kõne katkes. No tore... Ma läksin trepist ülesse ning koputasin uksele. Ema avas ukse mureliku näoga. Ta küsis, "Kus sa olid? Ma ootasin sind nii kaua koju!" Ma rääkisin talle kõik ära. Ta vangutas ainult pead ning läks minema. Ma astusin sisse ning lõin ukse tagantkäel kinni. Ma ei saa aru, miks koolipäev nii raske oli...? Ma läksin vantsides enda tuppa ning võtsin päeviku. Mul oli vaja eesti keeles kirjand teha oma perest vihikusse; matemaatikas pidi tegema kolm lehekülge töövihikus; saksa keeles pidi kolm lehte sõnu õppima pähe ja looduses tuli planeetidest õppida. Nii palju kodutööd! Ja kirjand pidi eesti keeles olema neli lehekülge pikk! Ma tegin kella viieks eesti keele ära. Kuid terve kodutöö lõpetasin ma poole üheksaks ära. Ma vahetasin kohe riided ning heitsin voodisse. Ma mõlgutasin mõtteid tänase päeva pärast. 60 minutit üks tund? Nii palju kodutööd? Miks? Miks? Miks?, kajas mul mõtteis. Ma keerasin end teisele küljele, et mugavam oleks. Siis lõpuks läksid mul silmad kinni ja ma uinusin, kuigi mul jäid mõtted ikkagi tänase päeva peale ja sellele tihedale graafikule. Jätkub...

Märksõnad: raske  koolipäev  60 

Kommentaarid (4)

LoveVidevik (05.10.2010 13:56)
Ma tean, et see oli jummala pikk jutt!
Chizzy (05.10.2010 19:03)
seda on kuidagi mõnus lugeda täiega hea jutt

kindlasti jätka !!!!!!
LoveVidevik (05.10.2010 19:04)
OK!!
haylyn4 (06.10.2010 14:15)
Jaa! See oli nii lahe!

Profiil

LoveVidevik

Sissekandeid: 60
Punkte: 34167
Kollikood: 458525
Viimati:
 

Viimati luges