Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail

Päevikud

Valusaim Hetk

postitas: Sakura-chan - 22.07.2010, , loetud: 237x

Algas kõik sellest,kui meil oli üks kokkutulek teise kooliga. Mina organiseerisin selle ja neid kokkutulekuid toimus kaks:üks talvel,teine kevadel;üks nende koolis,teine meie koolis. Nii esimesel kui teisel kokkutulekul ma ei lootnud ja ei plaaninud kohtuda oma tulevase boyfriend´iga.Kuid teisel kokkutulekul juhtus just see,mida ma ei oodanud. Minevikus ma juba sain kannatada ühe poisi pärast,kes lihtsalt vedas kihla sõpradega minu peale.Kohtuda ta tahtis vaid selleks,et mind oma sõprade ees alandada. Juba esimesel päeval ma teadsin,et temaga ma kaua ei taha koos olla ja esimesel võimalusel jätan ta maha. Sõbrad aitasid ja lohutasid mind. Ka minul oli täitsa suva temast. Ta oli võib-olla ilus küll (kuigi ma teda ilusaks ei pea enam),aga ise ta suitsetas,jõi ja iseloom oli vastik.Ma juba planeerisin temaga lahkumineku,kui sain teada,et ta on võtnud sihile ka mu parima sõbranna. Ma olin ülimalt vihane,rõõmus ja ka kurb.Rõõmus seetõttu,et sain tast lahti. Kurb...ei mitte sellepärast,et ta mu maha jättis...vaid sellepärast,et tema sihiks on mu sõbranna,kes võib tema pärast kannatada. Niisiis ma hoiatasin teda ja ütlesin,et ta seda ei teeks (see polnud esimene kord),aga ta ei kuulanud mind. Ma olen mitmeid kordi öelnud ja soovitanud,et ära käi temaga või kellegi teisega,aga alati ta ei kuulanud. Kuid mina teadsin,et nendega ta õnnelik ei ole ja ta saab haiget ning mul oli õigus. Kuid õnneks sai mu sõbranna kiiresti aru,mis toimub,ning enne kui asi liiga kaugele läks,läks ta temaga lahku. Peale neid sündmusi,ma arvasin,et milleks mulle kõik see. Ma ainult kulutan oma närve mingi mõtetu asja peale ja saan haiget. Ja nii ma ei pannud kedagi tähele,kuigi mul oli palju võimalusi hakata kellegiga käima(kuid ma poleks niikuinii nendega käinud,võrreldes neid minu poisiga).Kui algasid kokkutulekud,siis ka seekord ma ei pannud kedagi tähele. Ma lootsin küll saada uusi sõpru,sest nad elasid samas linnas,kus minagi. Minu kodulinnas polnud sõpru,sest ma ei käinud linnakoolis.Kuid elasin ma heas kohas,mis siis,et linnas. Meil on oma maja ja oma aed. Ka mets oli lähedal ja autosid ei sõitnud palju. Nii et see oli hea rajoon. Aga nüüd tekkis võimalus ka sõpru saada... Kuid ma ei märganud seda,et mind on keegi tähele pannud...Edasi kirjutan ma sellest,millest rääkis mulle mu boyfriend. Ta läks oma tüdrukuga lahku just hiljuti ning tahtis leida endale uut tüdrukut. Alguses vaatas ta meid välimuse järgi. Kõige ilusamateks pidas ta mind ja ühte mu klassikaaslast,kellega ma ei sõbrustanud. Ta oli iseloomult samuti vastik. Ta alandas teisi,tahtis,et kõik oleks ideaalne,mis pole reaalne.(ma oleksin talle pidanud ütlema,et ta ise pole kaugeltki ideaalne) Ta nägi minus konkurenti,sest ma kaitsesin neid,keda ta alandas. Ta sõbrustas inimestega selleks,et pärast neist kuulujutte levitada. Niisiis,sellepärast ma temaga ei sõbrustanud. Hiljem vaatas ta (mu poiss) meid iseloomult. Mina paistsin talle armsana,lõbusana ja targana.Kuid minu klassikaaslane paistis olevat jonnakas ja ülbe. Niisiis ta võttis sihile minu. Imelik,kuid saatus viis meid kokku ühes mängus,kus me pidime rääkima teineteisega ja saama tuttavaks. Esimene asi,mida ta küsis,oli kus ma elan. Ja edasi läks tavaliselt...kuid mitte päris...ma tundsin,et ma olin teda huvitanud ning ka tema tundus mulle kuidagi teistmoodi...Teisel kokkutulekul juhtus see mida ma ei oodanud. Meie suhtumine teineteisse ei jäänud märkamata ka teistele. Me rääkisime teineteisega armsalt,istusime koos,mängisime isegi jalgpalli,kuigi ma ei osanud isegi seda mängida. Ühesõnaga tahtsime teineteist paremini tundma õppida. Ta rääkis mulle,et ootas parajat aega,et jääda kahekesi...ja see hetk tuli,kuid mitte just kõige romantilisem. Ma saatsin nende klassijuhataja WC-sse ning ise läksin oma poisiga prügi välja viima. Pole just kõige parem,onju? Lisaks tema viskas küll prügi välja,aga...ta viskas selle valesse kohta...ning ma ei öelnud ka talle seda....olin liiga mõttes...pealegi nad olid venelased ja eesti keelt oskasid seal vähesed. (jajaa ma oskan vene keelt väga hästi) . Hiljem läksime kooli ette,kuid teistest eemale. Ma küsisin ta käest,mis tal suvel plaanis on ning...ta ütles seda mida ma ei oodanud...alguses oli matkad jne jne...ja siis ta lausus tüdruk. Ma ei saanud alguses ültse millestki aru,ma arvasin,et tal on uus tüdruk. Kuid ma eksisin...kui ma vaatsin talle otsa,sain ma aru,et ta mõtles selle all mind. Ma olin šokis,kuid minu südames ja hinges kõlas ainult üks fraas: "Vasta jaatavalt või muidu sa jääd millestkist tähtsast ilma...". Nii ma siis ütlesin...Koju jõudes ma mõtlesin,et tegin valesti...kuid iga päevaga ma sain aina rohkem enesekindlust juurde ja teadsin,et kui ma poleks vastanud jaatavalt,oleksin ma kahetsenud terve elu. Oleksin olnud loll,et kartsin. Ja kõiges oleksin ma süüdistanud ainult ennast...Siin siis hakkasid kohtamised ja pikad jutud ning jalutuskäigud....kuni juhtus see,mida ma kartsin...See oli kõige valusam hetk maailmas...Ma olin olnud koos oma poisiga ainult 2 kuud,kuid meie vahel oli kõik ülimalt hästi. Ma sain aru,et armusin,aga ma ei saanud talle seda veel öelda. Möödus natuke aega ja ma pakkusin,et me võiks kohtuda. Siis ta ütles,et me peame lahku minema. Ma ei tahtnud seda ja küsisin miks. Ta ütles,et ta läheb aasta pärast Tallinna ja hiljem Soome ning ta ei kannataks välja seda valu,mis oleks,kui me hiljem lahku läheksime. Nii siis ma palusin teda,et ta veel kord järele mõtleks,aga ta ei tahtnud teha mulle ja endale hiljem suuremat valu.Ma ütlesin talle,et siis mul ei oleks nii valus,sest siis oleks olnud põhjust lahus olla ja selle põhjuseks oleks vahemaa,aga praegu pole mingit põhjust...kuid miski ei aidanud ning me läksime lahku. See oli kõige valusam hetk...sõbrannad ja sõbrad nimetasid teda seaks tänu sellele mida ta tegi. Kõik lohutasid mind ja ütlesid,et ta tegi valesti,aga mina nutsin mitu päeva...Ma nägin kui valus tal endalgi on...aga siiamaani pole me uuesti proovinud,tänu tulevasele vahemaale...sellest lahkuminekust on umbes nädal möödas ja ma siiamaani igatsen teda. Ta ütles,et kõik need 5 aastat ta ei taha kellegiga suhet ja kui ma ei unusta teda 5 aasta pärast ning kui leidub võimalus,siis me kohtume taas...Seda alles jäänud aastat oleme me lihtsalt sõbrad,kuid tõsi,väga lähedased. Mul on väga valus,kuid tean,et kui on võimalus ja kui ta tunneb minu vastu midagi erilist,siis mul on mõtet pigem oodata...Niisiis soovin ma teile,et te oma kallimaid inimesi,mitte ainult poisse/tüdrukuid,vaid ka oma perekonda ja sõpru hoiaksite. Armastus on elus meil väga tähtis,kahju ainult,et vähesed sellest aru saavad. Hoidke neid,kes sulle kallid ning ärge neid kunagi käest laske.


Kommentaarid (3)

LoveVidevik (22.07.2010 17:59)
Nii pikk. Ei viitsinud lugeda, aga arvan et super hea!!!
--mmari-- (22.07.2010 18:56)
jummala hea
Sakura-chan (05.09.2010 15:23)
Tnx. Tore,et teile meeldis.

Profiil

Sakura-chan

Sissekandeid: 1
Punkte: 1204
Kollikood: 349377
Viimati:
 

Arhiiv

Tema märksõnad

Viimati luges